Vietnam

Ootasime pikisilmi Vietnami jõudmist, sest esiteks unistasime juba kuude kaupa rannas lesimisest ja piña coladade libistamisest ning teiseks olime kõikjalt kuulnud, et Vietnam on meie sihtkohtadest üks odavamaid riike. Noh…

Jah, Vietnam on odav, kui sa selle endale odavaks võitled. Näide üks: kui me oma diskobussiga lõpuks Vinhi jõudsime ja Hanoi bussi otsisime, leidsime abivalmis juhi, kes ütles meile piletihinnaks pool miljonit dongi. Eee, kuidas palun? Kuna olime eeltööd teinud, teadsime, et hind on 200 000 dongi ning see oli ka bussi uksel kirjas, kuid kuna me nägime bussijuhi arvates turistid välja, küsis ta meilt kohe mitmekordset hinda ja naeris meid välja, kui ütlesime, et ei maksa üle 200 000. Lõpuks oli ta heldelt valmis meile ülisuure hinnaalanduse tegema ja poole milli eest kaks piletit väljastama, st 250 000 dongi näkku. Ronisime bussi, ning kuna seal käib piletimüük sõidu ajal, oli meil veel aega ühelt kohalikult küsida, palju tema oma teekonna eest maksis. 200 000. Selge. Kui meilt siis raha küsima tuldi, keeldusime rohkem maksmast ning aplaus Gretele, kes kurja piletimüüjaga võitlemises meistritiitli võiks saada, sest üle bussi valjuhäälselt draamat tehes suutis ta müüja tagasi tõmbuma sundida ja naeratavad näod kaasreisijatelt tõestasid, et tegime kõik õigesti. Trikitagu turiste, mitte rändureid.

Pärast põrgulikku kauplemist jõudsime Hanoisse, mis ei suutnud sügavamat muljet jätta, kuid iga linn on ilus, kui päike looja läheb ja tuled põlema pannakse

Üldse lugesin ma, et Vietnamis on ilmselt kõige rohkem petuskeeme ruutmeetri kohta. Fakt, et ma ei saa kohalikke usaldada ja et ma olen justkui sunnitud kõigi kavatsuste osas paranoiline olema, tekitab minus halva tunde, sest tegelikult võin ma niimoodi kellelegi paratamatult liiga teha. Väljas einetades tuleb olla valmis selleks, et hinnad ingliskeelses menüüs on kõrgemad, sest noh, turiste tuleb ju nöörida. Üldse on parem hinnas kohe kirjalikult kokku leppida või võib juhtuda nii, nagu meil Hanois, kus tellisime oma arust toitu, mida väljas plakatil suurelt 15 000 dongiga reklaamiti, kuid lõpuks nõuti meilt 25 000, sest me olevat ikka midagi uhkemat söönud (kuna tegemist oli traditsiooniliste Vietnami toitudega, mille olemusest meil aimugi polnud, ei hakanud me ka vaidlema, seda enam, et see oli ainult mõnekümne sendi küsimus).

Erinevalt Laoses kauplemisest on müüjad siin kurjemad ja kargavad sulle kohe kõrri, kui sa julged madalamat hinda küsida. Naeratamist on vähem, irvitamist on rohkem.

Ja püha taevas, see liiklus! Mongoolias peatusid sõidukid ülekäiguradade juures, kui sa juba teed ületasid ja autojuhtidele viipasid, et ole kena, lase mind üle. Hiinas ei peatutud peaaegu kunagi, kuid kiirused olid linnas väikesed ja kuna hästi palju sõidetakse rolleritega, siis oli võimalik end üle tee vangerdada. Laoses oli vähem liiklust, nii et rohkem tegu oli tuk-tukijuhtide minemasaatmisega, sest neid ilmus kõikjalt ja alati ja kõik tahtsid meid teenida. Aga nüüd siin, Vietnamis… jalakäijaid on ülivähe, praktiliselt kõigil on oma roller. Turul ei kõnnita, turul sõidetakse. Kõnniteed eksisteerivad, kuid need on täis toiduputkasid, remondikodasid ja ROLLEREID, sest rollerid reaalselt sõidavad kõikjal ja pargivad kõikjal. Ühesõnaga, kui liigud jalgsi, kõnnid vähemalt poole teest sõiduteel, sest kõnniteel lihtsalt pole ruumi. Ning teeületus… noh, lihtsalt söösta ja looda parimat, sest liiklus on tihe, sõidetakse kiiremini ning kuna tihti pöörab keegi vastassuunavööndisse, tuleb olla valmis ka ootamatusteks. Kui me Hanois linnaliinibussiga sõitsime, lisas buss enne pimedasse kurvi tuhisemist kiirust ja lihtsalt lasi signaali, et jou, ma tulen, võta parem teadmiseks, sest vastasel korral nojah, kurb küll.

Kui ma vahepeal uurisin, et mida Vietnamis teha ja kuhu minna, siis üks soovitus oli, et istu kuskile maha ja jälgi liiklust. Jälgi neid rollerite horde. Vaata ja imesta, mitu inimest võib ühele rollerile mahtuda. Vastus: palju. Kui me oma matkakottidega läbi linna liigume, peatuvad sageli nii taksod kui rollerid, et meile küüti pakkuda – sest ilmselgelt pole üldse probleem mahutada ühele rollerile lisaks juhile ka kaks Eesti neidu kahe ca 15 kg kaaluva kotiga. See on imekspandav, mida kõike nad oma tillukese masinaga transpordivad. Mitmemeetriseid metall-latte. Suuri kaste. Elus kanu. Elus sigu. Muide, meie diskobussi katusele vinnati vahetult enne Laose-Vietnami piiriületust üks elus kits ning kuna pikamaabussid teevad toidupeatusi, nägin ka, kuidas ühe peatuse ajal mingi mees bussi katusele ronis ja kitsele puu küljest lehti rebis.

Aga mida iganes halba ja veidrat kompenseerib meri. Olime niivõrd põnevil, kui Danangi poole sõitsime ja siis – vihmaperiood, hurraa! Iga päev on hall ja vihmane. See muidugi ei takistanud meid randa minemast. Piña coladasid küll ei saanud, aga olles varitsenud ühe kuiva hommikupooliku käisime lainetes ära. Ujumisest oli asi muidugi kaugel, sest punased lipud olid väljas ja vetelpääste ei lubanud üle puusa vette minna – võib-olla sellepärast, et sealgi lõi laine vahel üle pea ja lõi jalust ja tahtis ujumisriideid seljast viia… aga lõbus oli ikka ja nüüd ma olen ametlikult Lõunamere lainetel end puudutada lasnud.

Meri!

Me siin mõtlesime, et sellise niru ilmaga pole küll vaja päiksekreemiga jännata. Ehh… noh… võite edaspidi mind tutvustada kui tüdrukut, kes ka vihmase ilmaga päikesepõletuse saab, sest just nii juhtus.

Aitäh, Vietnam, odava toidu eest, mis on kohalikele veel odavam, ja imeilusa mereranna eest, kus saab vihma nautida, ja päikese eest, mida küll pole, kuid siiski oma jälje jätab.

Veel Laosest

Meie reisistiili tähtsaim märksõna on kõhutunne: kindlaid kuupäevi on vähe paika pandud ja kuigi meil on tavaliselt mingi ettekujutus, kui kaua ühes kohas peatume, oleme valmis väga hea emotsiooni ja õhustikuga paikadesse pikemaks perioodiks jääma, ning ka vastupidi – kui mõni linnake end üle ootuste kiiresti ammendab, siis ei tunne me erilist kohustust viis, seitse või kümme päeva täis tiksuda. Mõningast uurimistööd teeme ikkagi ja nii leidsimegi, et võrreldes põhjaosaga on Lõuna-Laoses vähem teha, vaadata ja kogeda. Nii seadsime pärast Luang Prabangist lahkumist sihi Vietnami piiri poole, tehes veel peatuse umbes 35 000 elanikuga linnakeses nimega Phonsavan.

Kuna meil on seni kõik hästi ladusalt kulgenud, mõtlesime, et miks me peaks koha hostelis ette broneerima? Lähme parem kohale, vaatame ja kaupleme. Mõte oli hea.

Kohale jõudes selgus, et linnas on mingi festival ja pea kõik majutusasutused on täis. Ainsad välismaalased, keda mina silmasin, olid nõutud seljakotirändurid, kes samuti pinda otsisid, aga kus olid kõik need, kes loendamatuid hostelitube täitsid, mina küll ei tea, sest me ei näinud Phonsavanis veedetud aja jooksul peaaegu kedagi, kes oleks välja näinud nagu keegi, kes on linna ajutiselt külastamas. Päris hätta ei jää me kunagi ning nii me võitlesime endale siiski ühe toakese välja – ja ära sa märgi, Grete kauples hinna ka odavamaks, nii et kõik läks ju plaanipäraselt.

Aus olles oli hinnaalandus igati õiglane, sest meie tuba paistis selline, et tavaliselt nad küll seda välja ei rendi. Sellal kui meile kõhklevalt seletati, et võime kasutada kontoriruumi vannituba, jõudsime meie juba oma vannitoa ukse lahti teha ja kiiresti uuesti uuesti sulgeda, sest jah, see varjas endas õudust ja laipu. Ühe öö võisime seal veeta, kuid edasiseks otsisime parema peatuskoha – koha, kus pakutakse tasuta 3 in 1 kohvi ja kus pole hiiglaslikke ristatud jalgadega viimsesse unne suikunud putukaid.

Phonsavan jääb regiooni, mida ameeriklased Vietnami sõja ajal ohtralt pommitasid, tuues sellega Laosele ka ajaloo jooksul kõige rohkem pommitatud riigi tiitli – mitte et see midagi head oleks, sest lõhkemata pomme on endiselt maapõues palju peidus ja pea iga päev saab keegi pommijäänustega seotud õnnetuses raskelt vigastada või hukkub. Nii olime ka meie alguses Phonsavani külastades kõhkvel, et kuhu istuda ja kuhu astuda. Ja siis tuli meile mõte minna UNESCO pärandite nimistusse kuuluvale urnide tasandikule, sest kes ei tahaks näha sadu hiiglaslikke rauaaegseid kiviurne? 10 km sinna, 10 tagasi – muidugi lähme jalgsi! Hetkega oli pommihirm unustatud ja leidsime end mööda külateid kuulsate urnide poole matkamast, ronides vajadusel üle tarade ning kõndides sihikindlalt läbi lehmakarja. Teekond pakkus meeldivat vaheldust Luang Prabangi melule ning lubage mainida, et ka maastik oli hoopis teine. Igas ilmakaares paistsid küll mäed, aga seda konkreetset ala võis üsna tasaseks lugeda, nii et vähemalt polnud meil hirmu, et enne urnideni jõudmist kuskilt servalt alla kukume. Vahel tulid pommid meelde ja siis umbusaldasime kõike, mis maas oli, sh seeni, aga jõudsime turvaliselt sinna ja tagasi ja leidsime teel oma selle riigi lemmikpontšikudki (sest nagu rahvatarkus ütleb: igas riigis oma pontšik).

Urnide tasandik (plain of jars)

(Tahtsin neist imelistest vanillitäidisega pallikestest veel kirjutada, aga see on üks kurvemaid osasid meie reisist, sest kuigi me läksime suurte lootustega tagasi, tulime peaaegu nuttes ära, sest pontšikud olid otsas ja uus laar pidavat valmima alles pärast meie lahkumist… nii et kõik meie mõtted stiilis “ostan 25 pontšikut” jäid vaid unistusteks…)

Aga kuna tagasilöögid on osa igapäevaelust, siis pühkisime pisarad, liikusime edasi ja vaatasime lootusrikkalt tulevikku. Väga lootusrikkalt, peab ütlema, sest meil oli info, et öösel kella ühe ja kahe vahel saabub Luang Prabangist buss, mis viib edasi Hanoisse, Vietnami. Kassiir küll ütles, et sellele bussile ei saa, aga meie ei uskunud ja niiviisi olime õhtuhämaruses juba bussijaamas ootamas. Kesköö paiku kerisime end magamiskottidesse, et end enne minekut väikese unega kosutada. Kommunistlik režiim ja sellega kaasaskäiv südaööst algav öörahu muutsid linna vaikseks, nii et isegi mina sain paar unenägu vaadatud. Mida ma aga ei ei näinud oli Hanoi buss. Pidime tunnistama, et kassiiril oli õigus ja Phonsavanist otse Hanoisse ei saa.

Nagu ikka, oli meil ka seekord olemas plaan B: sõidame Vinhi ja istume seal ümber. Buss Vinhi pidi startima 6 aegu, nii et meil oli veel kõigest mõned tunnid oodata, mille veetsime taas unemaailmas. Äkki keeras üks bussike bussijaama sisse ja kuulsime valju naeru. Jah, naerdi nende kahe uimase olekuga kookoni üle, kes end kuidagi pingilt püsti upitasid, silmi hõõrusid ja üritasid meelde tuletada, et kuhu meil vaja minna oligi. Saime bussijuhist aru, et see ongi meie buss ja sättisime end sinna sisse ja peaaegu jätkasime magamist, kui minutid hiljem aknast välja vaadates nägime hiljuti saabunud bussi, mille aknal ilutses kiri VINH. Raske ohke saatel rändasime üle suuremasse ja mugavamasse bussi.

See on esimene Kagu-Aasia sleeper-bus, kus ma olnud olen ja esmamulje põhjal ristisime selle diskobussiks. Vabad kohad olid taga otse kõlari juures, kust käis hoolimata varasest hommikutunnist ja bussitäiest magavatest reisijatest korralik tümakas. Akende ääres ja laes olid värvilised tuled, mis lõid jõulumeeleolu. Tee Vietnami poole võis alata.

Diskobuss

Luang Prabang

Kunagi ammu-ammu,  me alles oma rännakut ja marsruuti planeerisime, otsustasime üksmeelselt, et üheks peatuspunktiks saab Myanmar või Laos, sest kuuldavasti on nad naaberriikidest vähem turistilikud ja seega pisut unikaalsemad. Logistiliselt osutus Laos paremaks variandiks.

Kui me nüüd oma retkega lõpuks Luang Prabangi jõudsime, oli pärast bambussilla ületamist esmane reaktsioon OOOO, INIMESED LÄÄNEST!, sest me polnud läänekaid jupp aega näinud. Kaks minutit hiljem olime juba segaduses, et oot-oot, kas siin nagu… kohalikke ka on? Ja varsti saime aru, et sellel pool Mekongi jõge ongi ruumi ainult külalistemajadele, restoranidele, baaridele, poodidele, reisiagentuuridele, rahavahetuspunktidele… templid ja koolid paistsid olevat ainsad hooned, mis pigem kohalikele kui külalistele mõeldud olid.

Vaade Mekongi jõele

Meie, kes nimetame end uhkelt ränduriteks, mitte turistideks, leidsime end ühtäkki Laose kõige turistilikuma linna kõige turistilikumast osast.

Meie viibimine Luang Prabangis kujunes tõepoolest puhkuseks, kuid eks see ole igaühe definitsiooni küsimus, kas see oli turistilik puhkus või mitte. Mõned tunnid päevast olime hõivatud oma uue tööga, mille sisuks oli minna Mekongi kaldale ning reklaamida paadiga Taist saabuvatele reisijatele oma külalistemaja. Ligi pooltel polnud veel midagi broneeritud ja märksõnad “tasuta toit, tasuta alkohol, tasuta kohv ja tee” tekitasid alati huvi. (Aususe huvides olgu öeldud, et tasuta toiduks olud kiirnuudlid ja kleepuv riis, tasuta alkoholiks oli lao viski, mis on natuke hullem kui hiina riisiviin, ja tasuta kohv on loomulikult kohalik 3 in 1 lahustuv sodi.) Ühesõnaga, meie tööks oli tutvumine teiste seljakotiränduritega.

Sõber külalistemajast. Tuleb välja, et kassid on tathe koolitamisel paremat tööd teinud kui inimesed, sest ta näugus päris autentselt

Vabal ajal saime nende ränduritega vestelda – sest kõigil ränduritel on põnevaid lugusid ning oma sarnaste vaadetega moodustavad nad omamoodi perekonna, kus kõik mõistavad sõnadeta ja hukkamõistuta seda tungi jätta oma turvaline kodune elu ja pakkida kõik vajalik ühte kotti ning asuda teele. Selgus, et nii mõnigi on juba mitu Kagu-Aasia riiki läbinud või plaanib veel läbida, nii et ma olen kindel, et näod hakkavad korduma. Esimest korda sai see tõestatud ühel ilusal vaiksel õhtul, kui Luang Prabangi kesklinnas seljakottidega inimesi seirasin ning üks noormees äkki mu juures peatus ja ütles, et teab küll mind, tal on minust isegi fotojäädvustus… et me ületasime koos Mongoolia-Hiina piiri. Tõsi mis tõsi.

Suhtlemine ja tutvused ei garanteeri ainult mõnusat meelelahutust, vaid võivad ka mujal kasuks tulla. Kusagilt ilmus välja poolkohalik noormees, kes kaalus ka meie külalistemajas vabatahtlikutöö tegemist. Vähemalt meie sealoldud aja jooksul ta selleni ei jõudnud, kuid see-eest tuli ta meiega kaasa Kuang Si kose juurde. See koht on lihtsalt imeline niisamagi, aga – kui tead salajast rada, millest paljud räägivad, kuid mille vähesed leiavad, siis pääses otse paradiisi. Eemal turistidest, otse keset loodust, helesinises vees, kosk selja taga mühamas… ideaalne! Ja tema teadis seda teed.

Kuang Si kosk. Mööda salateed sai ronida umbes sinna keskele, kus oli oma looduslik bassein ja mullivann. Lihtsalt tuli vältida äärele liiga lähedale ujumist.

Üheks vaba aja veetmise võimaluseks oli linnas ringi uidata. Minu orienteerumine on üpris halb, aga selle nädalakesega, mis me Luang Prabangis veetsime, sain juba aru, mis kus asub ja kui mult tööajal midagi küsiti, oskasin juba midagi mõistlikku vastata ka (nt “Turismiinfopunkt on otse üle tee, soovitan sealt küsida.”). Templid said nähtud, UXO muuseum sai nähtud, ööturg sai nähtud,  hästi palju taksojuhte sai nähtud, hästi palju “no thank you” sai öeldud, kauplemist sai õpitud… Minu kauplemine seisnes küll tihti selles, et ma ei saanud aru, mis mulle öeldi ja müüja omakorda, nähes mu kulmukortsutust ja kartes klienti kaotada, lasi hinna alla. Tuleb välja, et vahel on päris kasulik juhmakas olla.

Väike naps? Turult saab

Huvitaval kombel oli Luang Prabang vaatamata oma rändurihordidele siiski veetlev linn. Mõnes kohas tekib keset rahvamasse kitsikuse tunne, justkui survestataks sind igalt poolt. Seal tundsin end vabalt. Samuti ei olnud läänelikkus liigselt sisse imbunud – muidugi leidus Itaalia ja Mehhiko toidukohti ning ka tavarestoranides pakuti midagi läänepärast, kuid kohalik toit oli siiski au sees – kohaliku toidu all mõtlen seda, mida laoslased ka ise söövad, mitte turistide jaoks kokku pandud peibutusmenüüd.

Kui me Luang Prabangi tulime, siis algas meie “no, thank you-de” jada, kui taksodele ära ütlesime ja jalgsi oma külalistemaja poole suundusime. Nii nägime ka Mekongi teist kallast, nö tavaelanike maju, aedu, kanu, elu. Võib vist öelda, et on kaks Luang Prabangi: üks kohalikele ja teine turistidele. Astudes bambussillale lahkusime kohalike keskelt, teisele kaldale jõudes selgus, et sillaületuse eest tuleb maksta ja siis me nägime juba lääne inimesi…

Laose teedel

Juba mõni aeg tagasi jätsime Hiinaga hüvasti, et olla valmis uuteks seiklusteks Laoses. Ilm on tunduvalt soojem, kui meie viimases Hiina peatuspaigas Liuzhous, teed on ohtlikumad, inimesed lihtsamad, kuid sirbi ja vasaraga lipud lehvivad endiselt.

Laose piiripunkti poole kõndides soovisin valjul häälel, et ainus, mida päevalt tahan, on ILUS viisa, sest miski ei tõsta tuju nii, nagu seda teeb ilus viisa.

Laose piiripunkt

Jah, mu soov täitus ning tõepoolest, ega päev palju muud ei toonudki. Teisel pool piiri saime kohe tuktukijuhist valesti aru, arvates, et ta tahab meie sõidutamise eest 15 000 kipi, kuigi tegelikult ütles ta summaks 50 000. Õnneks suutsime talle selgeks teha, et Mongoolia tugrikud on VÄGA väärtuslikud, nii et saime sõidu eest teises valuutas ikkagi makstud ja seekord pääsesime orjasaatusest. Tegelikult olidki meile kätte jäänud tugrikud korraliku väärtusega, ainult et jah, vaevalt et see vaene tuktukijuht oma Tšingis-khaaniga raha kusagil vahetada saab. Aga see-eest jääb talle ilus mälestus Eesti tüdrukutest, kes tal 40km sõita lasid ja teda siis tükiks ajaks ühelt jalalt teisele hüppama ja lao keeles vanduma panid, nii et kõik on hästi.

Aga kuna mina olin päevalt ainult ilusat viisat soovinud, siis olime loomulikult pisut vales kohas ja pidime osa teed tagasi minema. Kõlgutasime väidetavas bussipeatuses jalgu ja viipasime ühele mööduvale autole ja voilá, saimegi kohe küüti. Jälle liikumises, lootuses, et õhtuks jõuame Luang Prabangi.

Einoh. Muidugi. Aga mina soovisin päevalt ju ainult ilusat Laose viisat… nii me siis peatusime pärapõrgu ristis, kus meie teekaaslased tund aega kümneks minutiks peatusid ja arutasid, kas sõidavad ka Luang Prabangi või ei. Meie olime selleks ajaks nälginud ja ajasime endale kiiruga Hiinast kaasaostetud saepurusaiasid sisse, mis nägid küll isuäratavad kollased välja, aga olid kuivad ja pudedad nagu saepuru ja pudisesid nii mis kole.

Edasist te juba teate… soovisin ju ainult ilusat viisat. Niisiis pärast tunnist menetlust küsisid me teekaaslased, kas võivad meiega koos pilti teha ning hetk hiljem seisime taas omapead teeservas, pöial püsti – sest olime otsustanud sel päeval hääletada. Võib-olla osalt seetõttu, et hommikul pakkus üks kena paarike meile, et ohhh, mitmekesi on toredam reisida, lähme koos Luang Prabangi, ainult et neil on enne ca 3 tundi asjaaajamisi. Meie muidugi mõtlesime, et no mida üks kena paarike 3 tundi muud ikka Hiina-Laose piiril teeb, kui matab pagasnikusolevat laipa, nii et lahkusime riigist ilma nendeta ja asusime hääletama.

23. november 2016 läheb ajalukku kui päev, mil Marilyn esimest korda rekkaga sõitis. Olime just peatanud minibussi, kuid need tõprad tahtsid sõidu eest raha, mida meie keeldusime andmast ja kui me siis pooleldi veel nende tüütustega vaieldes taas teiste autojuhtide tähelepanu võita püüdsime, peatuski ilus punane veok ja kaks rõõmsat lao meest kutsusid meid peale. Minibussi tüübid jäid lollide nägudega järgi vahtima ja mul polnud neist üldse kahju.

Saime rekkaga edasi umbes 80 km ja siis tuli ööpimedus peale. Nelja tunniga 80 km?! Jah. Naiivsetena olime uskunud, et nüüd, kus vahemaad on lühikesed (piirilt Luang Prabangi ca 300 km), liigume kiiresti. Eip. Teed on Laoses kitsad ja käänulised, piirkiirus sageli 30-40 km/h ja uskuge mind, suure rekkaga tundub seegi liiga kiire. See sõit meenutas natuke Mongoolia taigasõitu, kus kinnitasid endale, et juht on kogenud, juht teab, juht oskab ja me ei saa surma…

Muide,  meie jaoks on mõneti üllatav, kui halvasti kohalikud elanikud teeolusid taluvad. Kui me pärast kosutavat ööpeatust Oudomxays hommikul bussiga Luang Prabangi poole sõitsime (sest kui sa sisuliselt virgud teate peale, et buss Luang Prabangi väljub 15 minuti pärast, on see märk sellest, et paki oma seitse asja 14 minutiga kokku ja mine täna bussiga) ja mina, nagu ikka, ammulisui aknast välja vaatasin, nägin äkki väikest kilekotikest aknast mööda lendamas. Mõtlesin endamisi, kui kole niimoodi loodust reostada, kui mu kõrval istuv mees mulle kehakeeles selgeks tegi, et see oli kaks pinki eespool istuva naise oksekott. Ja millalgi tehti peatus – mina arvasin, et ahah, mehed ronivad nüüd välja ja keeravad selja ja tühjendavad põit ja naised kannatavad edasi, aga ei! Kõik kohalikud ronisid välja, mõned tõesti põiele, kuid suurem osa oksendas kollektiivselt. Ja meie Gretega istusime bussis ja mõtlesime, et tohoh hullu küll…

Buss. Ja ilmselt on täitsa ok mootorrattaid sedasi katusele panna

Ka hilisematel bussisõitudel oleme näinud, kuidas välismaalastele ei avalda loksumine mingit mõju, samas kui pea kõik kohalikud tulevad oma oksekottide või urnidega bussi.

(Pole vaja tänada, kui ma nüüd kellegi toiduisu mõneks ajaks ära ajasin. Oma sõprade kauni figuuri nimel võin rõvedaid lugusid rääkida küll ja veel.)

Selline oli meie teekond Luang Prabangi. Püüan lähiajal ka linnast endast rääkida – sest jällegi, ega ma kaua paigal ei püsi. Varsti ongi juba aeg Laosega hüvasti jätta.

Hiinast: pildid

Võtan Hiina-peatüki kokku piltidega, sest ilmselgelt olen jubanii järgmisse riiki edasi liikunud ja tahan siinseid muljeid jagada, aga Hiinast on niiiii palju rääkimata… Lasen siis piltidel rohkem kui tuhat sõna öelda.

Mao Zedongi haud ja seal taga Keelatud linn. Mao pilte (nagu ka Marxi, Stalini ja Lenini) me ikka nägime. Päris palju

Vastukaaluks – kui me Liuzhous parajasti oma lõunat nautisime, käis seal ringi üks õpetlane, kes rääkis, kui halb mees Mao Hiina ajaloos ikka olnud on ja kümne aasta pärast tuleb üks jumal ja me peame valmis olema.

Udune Jangtse kallas pärastlõunal

Tianmeni mägedes. Kindlasti rohkem kui tuhande sõna foto.

Tee mäest alla

 

Näide kohalikust riietusest, mida näeb umbes sama harva kui Eesti rahvariideid

Vaade öisele Liuzhoule

Siis kui me klubis käisime. Hiina klubides väga ei tantsita, vaid süüakse, juuakse ja mängitakse täringuid. Ja rabatakse välismaalasi enda laudadesse ja surutakse neile klaas pihku, et nendega koos juua.

Turg. Seal on kõike x3

Koeraliha turul (vabandust, taimetoitlased)

Nomnomnom. Kala ja palju muud

Hiina naised väljakul tantsu vihtumas

Ühel hommikul, kui me Liuzhous mäe otsa päikesetõusu nautima ronisime, marssis sinna koos päikesega ka patrioot, kes uhkelt oma lippu kandis ja hümni kuulas. Paistis igahommikune rituaal olevat.

Hiinast: teine

Ausõna, ma oleksin natukenegi agaram blogipidaja, kui ma telefoniga pikkade tekstide trükkimist vähem vihkaks ja kui mu elu igavam oleks. Aga selles reaalsuses on lood teisiti.

Ma poleks ise ka osanud oodata, et seda ütlen, aga Hiina on üks lemmikriike, kus ma üldse kunagi käinud olen. Siin on lihtsalt vapustavalt ilus – isegi siis, kui sudu linnavaadet hajutab, loob see omamoodi müstilise pildi, nii et ühel hetkel küsid endalt, kas päikesetõus on nauditavam uduga või ilma. Õhkasin Mongoolias mägede poole, õhkan ka Hiinas, sest need on siin nii maalilised ja neid on kõikjal.

Et mägedega rohkem üheks saada, võtsime ette retke Tianmeni mäe otsa Zhangjiajie lähedal. Esiteks oli see logistiliselt heas asukohas ja teiseks, noh, mäed ja kaljud – mida veel tahta? Olime mõnevõrra nördinud, kui võimatu oli kohalikele selgeks teha, et tahame üles mäetippu jalutada ega vaja raja alguspunkti minekuks bussi ega cable car‘i. Andsime alla ja ühinesime turistide hordiga. Inimeste rohkus mägedes oli ainult mõnevõrra häiriv – Eestis oleme harjunud matkaradadel nii käima, et pea ühte hingelistki ei näe, aga siin oli hingelisi tuhandete kaupa -, kuid vaated olid nii-iiii-iii lummavad, et ühel hetkel me ei lasnud end isegi häält tühjaks karjuvatest hiinlastest häirida. Ja lõpuks saime ka aru, et tegelikult, kui nüüd väga-väga aus olla, siis jah, jalgsimatk sinna üles raja algusesse oleks olnud paha mõte, sest tee oli kitsas ja käänuline ja kui me just auto või bussi alla poleks jäänud, siis oleks meid ilmselt rumala käitumise pärast niisama kuskile arestimajja istuma pandud.

Tianmeni mäel

Pikema peatuse tegime ka Liuzhous, kus oli meie järgmine Workaway projekt. Kui ma peaksin seda kogemust kirjeldama ühe sõnaga, siis see oleks INSPIRATSIOON. Meie tööks oli väikeses keelekoolis läbi erinevate tegevuste lastele inglise keelt õpetamine. Valik, mida kõike seal tehti, oli ülilai, alates traditsioonilisematest tundidest, lõpetades tantsude, meisterdamise, filmiõhtute ja matkadega. Ja see oli kõigest väike osa, mida meie nägime. Niisiis – nii uskumatu kui see ka poleks, aitasin ma õpetada tantse (mina?!), joonistasin lastega koeri, jäneseid ja busse, kontrollisin filmiõhtul laste kinopileteid, tutvustasin lapsevanematele Eestit ja dekoreerisin üht seina. Ja isegi kui ma ei tundnud alati, et see on just minu ala, oli mul hullult põnev ja tunnen end hulga enesekindlamalt.

Liuzhou lastega

Kui juba tantsimine teemaks tuli, ei saa ma mainimata jätta neid inimmasse, kes just õhtusel ajal tänavale tulevad ja ühe eestantsija järgi koos tantsivad. Nagu ma aru sa, saavad nad üsna sümboolse summa eest vabas õhus koos liikumist nautida, mis on minu isikliku arvamuse järgi lihtsalt imeline mõte. Elaks ma Hiinas, käiks ma ka mõned korrad nädalas kohalikega tantsimas.

Liuzhou mõjus nii pööraselt, et läksime isegi klubisse. Jällegi – mina ja klubisse, misasja?! Aga seal linnas me kulgesime oma karupoeg Puhhi rütmis ja head asjad lihtsalt juhtusid meiega… ja nii polnudki midagi imestada, kui end äkki massaažisalongist ülekehamassaaži nautimas leidsime või kui me kohalikega riisiviina joomises järge pidada püüdsine või kui me oma matkasaabastes klubi SongSong laval tantsisime.

Esimene inimene, kes meid Hiina osas põhjalikumalt haris, oli Mongoolia-Hiina piiril kohatud sakslane Oliver. Muuhulgas hoiatas ta meid riisiviina eest, mis haiseb jubedalt, maitseb veel jubedamalt ja vot see enesetunne, mis ta sus tekitab, ei tasu üldse mainimist. Muidugi pidime proovima. Võib-olla oli asi selles, et see kõik oli minu jaoks tuhat korda jubedamaks räägitud või on minust alkohoolik saamas, aga riisiviin oli üllatavalt okei jook – kange alkoholi kohta. Tekiila näiteks meeldib mulle palju-palju vähem.

Meie lahke võõrustaja riisiviina valamas. Süütu teekann, peidab endas 42 vol alkoholi

Ja kõige olulisem ka: jah, ma proovisin siin ka koeraliha. Jah, see oli imemaitsev. Jah, mõte sellest, et söön koera, tundus harjumatu ja natuke õudne, aga samasugused nunnupallid on minu jaoks kitsed ja jänesed ja oh kuis mulle meeldib kitse- ja jäneseliha. Vahe on selles, et lihaloomi ja lemmikloomi kasvatatakse erinevalt ja puudlit ikka patta ei panda. Aga ärge muretsege – ma ei hakka Eestis koeralihaga äritsema, see jäi lihtsalt siinseks maitseelamuseks.

Liuzhousse jäi tükk mu südant, hinge ja mu talvejope, nii et nähtavasti ei saa ma enne koju tulla, kui Eestis soojaks läheb. Hehe. Päikest teile Eestisse!

Hiinast: esimene

Hiina!

Oleme siin muust maailmast müüriga eraldatud, nii et hüvasti sotsiaalmeedia ja e-post (üldse kõik Google’iga seonduv), tuleb taas suled välja otsida, sõnumid paberile kirjutada ning tuviga teele panna. Olukorra teeb natuke ebamugavaks asjaolu, et olen paljudele saitidele Facebooki kaudu registreerinud ning ei saa nüüd oma kontodele ligi (nt CouchSurfing). Aga meie viisa kestab kõigest kuu aega ja nädal sellest on juba möödas (kuidas küll?), nii et varsti olen tagasi tsivilisatsioonis.

Hello from the other side

See riik on tõesti natuke omamoodi. Sellega, et sebrad on kõigest teekaunistused, mitte reaalselt jalakäijatele tee ületamist hõlbustavad märgistused, harjusime juba Mongoolias. Hiinas on liikluse mõistmine veel kõrgem tase, sest nähtavasti pole ka see ebatavaline, kui ristmikul mõlemad foorid korraga rohelist tuld näitavad ja siis tuleb lihtsalt üritada kuidagi kusagilt läbi pugeda. Kõik kohad on rollereid täis ning nad on siin umbes sama suureks peavaluks kui Eesti autojuhtidele jalgratturid, kes kord kõnniteel sõidavad, kuid järsult sõidutee kasuks otsustavad ning siis ees uimerdavad ning foori taga trügima hakkavad ja kunagi suunda ei näita ja kusagilt jälle jalakäijate sekka poevad. Meie Yichangi host soovitas meil lihtsalt minna teiste jalakäijate järgi ning ületada teed alati koos nendega.

See põhimõte kehtib ka mujal: tee nagu teised. Peamiselt kulub see nõuanne ära toidukohtades, sest enamasti pole me kindlad, mida sööme. Nuudlid, riis, okei. Mingi liha, siga vist? Köögiviljad… hmm, porgand ja paprika ja… mingi oakaun? Oiiii pagan ei, tuline tuline tuline!!! Ahah, seda ei sööda? Selge. Eile hommikul oma hotelli restoranis muna koorides piidlesime eemal lauas istuvat hiinlast – KAS NAD SÖÖVAD MUNA KA TEISTMOODI? Pulkadega näiteks? Kahjuks ei suuda me nähtavasti piisavalt kaua oma tähelepanu ühele objektile suunata, nii et magasime maha ja ei tea siiani, kuidas hiinlased muna söövad. (Grete üritas muna pulkade vahel hoida, aga kuulutas selle võimatuks ettevõtmiseks.)

Kõik, mida me ühe hot poti jaoks kokku kuhjasime

Senini olen ma siinsete toiduelamustega rahul ja pulkadega söömine tuleb ka järjest loomulikumalt välja. Luristan ka juba peaaegu nagu hiinlane, nii et vähemalt ühe asjaga sulandum massi.

Muidu ma ei sulandu massi ja vahel ringi liikudes võib ikka näha elevil koolilapsi, kes meid nähes üksteist ribidesse torkavad ja siis kõik elevusest peaaegu pikali kukuvad ja siis rohkem või vähem salaja meid pildistavad. Kui me pärast piiriületust Erlianis oma uute sõpradega Saksamaalt ja Venemaalt sööma läksime ning ettekandjal enda laudkonda pildistada palusime, ulatas teenindaja pärast meile fotode tegemist oma telefoni kolleegile ning jooksis ise pildile sest kammoon – VIIS EUROOPLAST! Sellele järgnes selfiesessioon minu kui punapeaga. Kui me samal õhtul kohalikust kiirtoidukast WiFi parooli saamiseks kõige odavamaid magustoite ostsime, mõtlesin ka pakkuda varianti, et tasuks parooli eest võivad nad mind pildistada.

Hiinaga läks natuke nii nagu Mongooliaga: alguses suundusime pealinna, kuid õige pea liikusime edasi. Oktoobri viimasel päeval leidsime end keset Hiinat sellisest linnast nagu Yichang ühele ettevõtjale Uus-Meremaa kohta eestikeelseid tekste kirjutamast. Just. Keset Hiinat. Uus-Meremaast. Eestikeelseid tekste. Kallid sõbrad, ärge kunagi alahinnake meie riigi kultuuri. Paari tunni tekstitõlkega päevas kindlustasime endale järjekordse elamispinna imelises, kuid jahedas hotellis (ei, kütet on vara sisse lülitada, isegi kui toas on 16 kraadi), isuäratavad eined ning suurepärase seltskonna. Meie hotellitoas on ka isiklik sahtlikummitus, kes vahel öökapisahtli lahti teeb, nii et igati vinks-vonks elu.

Yichang

Meie siinsed hostid on ühed külalislahkemad ja hoolitsevamad inimesed üldse, nii et mul on isegi kahju, et me siia väga kauaks peatuma ei jää. Lisaks sellele, et nad meie majutuse ja toitmise eest hoolt kannavad, viisid nad meid ka tänavatoitu proovima, kõrgele mäe otsa, kust näeks kogu linna, kui sudu ei oleks, Jangtse kaldale jalutuskäigule, kohalikku hot poti toidukohta, ning jagasid meile musttuhat juhtnööri edasisteks rännakuteks.

Edasised rännakud jätkuvad õige pea, sest Hiina on suur ja lai ja kõik need imed ja veidrused vajavad avastamist. Natuke oleme kummalise Hiina loogikaga juba kokku puutunud – näiteks eile kõndisime piletimüügipunktist mitu-mitu korda mööda, enne kui õigesse kohta sisse läksime, sest noh, me ei tulnud selle peale, et peen rikkaliku veiniväljapanekuga koht on piletimüügipunkt. Ja sellal, kui meid teenindati, mängis taustamuusikaks Pulmamarss, nii et kõige suvalisem kooslus üldse.

Lihtsalt koht, kust rongipileteid osta

Tervitustega Yichangist, kus oli täna 18 kraadi sooja (harjutage end juba mõttega, et edaspidi on meil soe ja hea, hihi). Kui teil on kange tahtmine ühendust võtta, siis e-kirjad saan kätte, aga vastata ei saa, ja Skype töötab ka. Ja tuvid.

Lahkumine Mongooliast

Ulaanbaatarist kujunes meie Mongoolia-seikluse vannituba: siin saime endalt maha pesta kuue päeva kõntsa, mille teel Moskvast Ulaanbaatarini kogunud olime, ja nüüd uhasime siin torustikust alla kaugel põhjas kogutud viie päeva räpa. Pärast retke päris Mongooliasse otsustasime nimelt, et oleme bussisõitudega juba piisavalt harjunud ega vaja turgutus- ega pesemispeatust Murunis, vaid hakkasime sama päeva õhtul tagasi pealinna poole sõitma. Ootasine õhinaga oma luksuslikku bussi – ilma naljata, seekord tundus Muruni-Ulaanbaatari buss meile kui kõige mugavam transpordivahend üldse, sest noh, igaühel on oma pehme iste, natukenegi jalaruumi, tee on asfaltteeritud (!!) – mida veel tahta?

Buss oligi mõnus ja ma magasin päris hästi (mina, kes ma liikuvates objektides enam sestsaadik korralikult ei maga, kui lapsevankriaeg mööda sai!), aga hommikul, kui olime juba üsna Ulaanbaatari lähedal, hakkas rahvas bussis äkki karjuma ja siis käis prõmm! ja klirr! ja buss oli ninapidi rekkas kinni. Jumal tänatud, keegi viga ei saanud, aga buss oli katki mis katki ja pealinna saabumine venis veel pooleteise tunni võrra. Kiiret meil polnud, meie päeva eesmärkideks oli lihtsalt pesus käia ja rongipilet Zamiin Uudi hankida. Võisime päeva kordaläinuks lugeda, sest lisaks eespoolnimetatule leidsime poest ka sprotikonservi, millel oli eestikeelne tekst SPROTID ÕLIS peal, ja proovisime väga haput kaamelipiimajooki (vähemalt me eeldasime, et vedelik, mis on pakendatud õllepudelivälimusega taarasse, millel on kaameliga silt ja  mis on valge, on kaamelipiimajook). Enam ei taha.

Meie katkine buss (vähemalt mitte keset ööd ja kuskil pärapõrgus)

Järgmisel päeval olime teel piirilinna Zamiin Uudi ning hommikul kohale jõudes hakkasime endale piiriületuseks autot kauplema. Olime juba vaimselt valmistunud tulisteks vaidlusteks hinna üle, sest turistidele öeldakse alati kõrgem hind, aga meie pole turistid, vaid rändurid, ja kui tavahind on 10000 tugrikut, siis me ei maksa 35000. Ent juba teine autojuht soostus üsna leplikult meie hinnapakkumisega, nii et saime rõõmsalt oma kärusse pugeda. Istmeks oli taas puupink, juhi uks lendas aeg-ajalt sõidu pealt lahti, samas üht tagumistest ustest polnud võimalik seestpoolt avada; juhi peatugi oli kinnitatud nööriga ja minu meelest oli ka uksehingesid nöörijupid toestamas. Autokohti oli neli, nii et ilmselgelt võeti reisijaid peale kuus ja teekond piiri äärde võis alata. Kiirusega meie juht end küll tagasi ei hoidnud ja vähekest trügimist oli ka, aga kõik läks imekenasti ja jõudsimegi oma retkega Hiinasse. Piirivalvurid olid küll sellise näoga, et pole säärasest riigist nagu Eesti midagi kuulnud (oleks tahtnud öelda, et googeldagu, aga nad ei saa ju, hõhõhõ), kuid lasid meid siiski läbi.

Teispool Mongoolia-Hiina piiri. Üsna kõik autod olid ühesugused romud, mille uksed vahel kurvis lahti lendasid, aga oma töö tegid nad ära.

Hiina!

Oh, aga mul on veel Mongoolia kohta nii palju muljeid jagamata! Eks ole, see on üks keeruline lugu siin reisil: kuidas kõiki oma lugusid talletada, millest rääkida, kellest rääkida…

Väike tagasivaade Murunile on siiski kohustuslik ning siis võin kõigi meeltega Hiinale pühenduda.

Ühesõnaga, Murun on nii pisike koht, et võib tekkida küsimus, miks me just sinna läksime. Meie marsruudivalikul on määravad kaks asja: Workaway projektid ja kohalikud atraktsioonid. Murun juhtus olema selline linn, kus mitmed inimesed või organisatsioonid vabatahtlikke otsisid ning vastutasuks öömaja ning toitu pakkusid. Lisada juurde imeline maastik ja võimalus minna retkele põhjapõdrakasvatajate juurde – ideaalne sihtpunkt, eks?

Meie valik langes hotellile 50°100°, kus meie ülesandeks oli personalile inglise keelt õpetada ja vahel hotellitoimingutes abiks olla. Keeletunde tegime kokkuvõttes päris vähe, sest kõike võeti hästi vabalt ja nii leidsime end tihedamini köögist hommikusöögiks koogikesi küpsetamas. Hästi entusiastlik kokatädi küsis meilt aina uusi koogiretsepte ja meie aina googeldasime, mida VEEL teha saab, kui ei kasuta puuvilju (need olid kas koledad või üüratult kallid või mõlemat), kakaod (seda lihtsalt… pole), kohupiima, toorjuustu… Meil õnnestus oma sealveedetud ajaga tutvustada täpselt kümmet eri kooki ja igal hommikul läksime ärevusega maitsma, millega me eelmisel päeval hakkama olime saanud – sest kumbki meist pole tegelikult pagar ja suuremat osa kookidest tegime esimest korda elus. Aga entusiastlik kokatädi paistis meiega rahul olevat ja kirjutas kõik samm-sammult üles ja proovis iseseisvalt järgi teha, nii et ühes Mongoolia väikelinna hotellis pakutakse nüüd hommikusöögiks vahetevahel Kirjut koera :).

Tasuks oma higi, vere ja pisarate eest saime sellessamas hotellis elada ning restoranis einestada. Sageli polnud meil kuigi selget ettekujutust, mis sööki me parajasti tellime, sest kuigi menüüs oli ka ingliskeelne kirjeldus, oli see nähtavasti halb Google’i tõlge (või mida muud arvata sellest, kui saad tellida toitu, mis sisaldab selliseid koostisosi nagu fork, beef, pepper, dishes?), nii et väike üllatusmoment oli ikka sees. Isegi roogade puhul, mida olime varem proovinud, ei võinud täiesti kindel olla.

Jälle tellisin endale kaheinimeseportsu, oeh…

Natuke abistasime ka sellesama hotelli restoranis. Ma loendasin sealsest joogivalikust kokku paar likööri, brändit ja konjakit, u 5-10 veini ja õlut ning… KAHEKSATEIST erinevat viinasorti! Ja nagu me ühel õhtul nägime, ei hakata tihti pitsidega jamama, vaid võetakse kohe korralik klaas ette. Ka meie hotellitoa minibaaris oli korralik 0,75 liitrine pudel viina, mitte mingi naeruväärne kogus.

Viina me siiski ei proovinud, aga kohalikku õlut mekkisime küll. Polnud paha!

Ma loen Mongoolia-peatüki nüüd enam-vähem lõppenuks ning hakkan varsti Hiina-muljeid poetama. Sest jaa, ma olen Hiinas!

Päris Mongoolia

Rändurile, kelle kodumaa on nõnda tasane, on reis Mongooliasse otsekui saabumine muinasjutumaale, kus taamal paistavad alati mäed. Juba siis, kui ma alles teel siia olin ja nägu vastu rongiakent ümbrust vahtisin, teadsin, et ma ei lahku siit riigist enne, kui olen mägedes käinud.

Ühel heal päeval me pakkisime oma asjad, panime jalga nii palju pükse kui võimalik ja selga nii palju särke-pluuse-kampsuneid, kui sai, ning asusime oma autojuhti ootama. Olen juba piisavalt kaua Mongoolias olnud, et kahtlustada, et kokkulepe lahkuda kell 14 tähendab seda, et lahkume millalgi pärastlõunal ja tõepoolest, kell 16 korjatigi meid kokku ja asusime teele. Elevil, põnevil, entusiasmist pungil, end bussikeses juba mugavalt sisse seadnud ja… jah, jõudsime paar tänavavahet edasi, et seal tunnine paus teha ja veel inimesi ja saadetisi bussikese peale laadida. Ma olen tiba kärsitu inimene ja kui mind on ootamas midagi nii ägedat nagu retk mägedesse ja hobused ja põhjapõdrad ja jurtad, siis taoline ootamine ei meeldi mulle ÜLDSE, seda enam, et valget aega ümbruse imetlemiseks jääb aina vähemaks. Aga pole hullu, kordasin endale, kui sa ei saa midagi paremaks muuta, naudi seda, mis on. Ja oh imet, juba poole kuue aegu olimegi linnast väljas. Seiklus algas.

Meie sõit Kuhugi – vabandust, ma tõesti ei tea kohanime, aga kusagil Valge järve lähedal – niisiis, meie sõit Kuhugi kestis koos peatustega kokku ümmarguselt 15 ja pool tundi. Jah, pikamaasõidud on muutunud nii tavalisteks, et Tallinn-Tartu ots mööduks minu jaoks kui linnulennul ja kõik Eesti auklikud teed tunduvad täitsa okeid ja Grete andis Ukraina kaheldavatele teedele ka täitsa andeks ja mina ei leia enam midagi veidrat Portugali bussijuhtides, kes käänulistel teedel kurvidesse tuhisevad… sest see sõit oli ikka kogemus omaette.

Alustame sellest, et bussike oli suhteliselt vana ja jõuetu, inimesi seal sees kaheksa, kaupa nii palju kui mahtus, turvavöid… noh… tehniliselt paar tükki oli, aga näiteks juhi kõrvalistuja turvavööd kasutati istme taha pappkasti fikseerimiseks. Tähtsad asjad enne, eks ole. Mulle tundub, et hoolimata lumest ja jääst ei olda siin väga talverehvidest kuuldud, ehkki tõsi küll, kiirused on ka väiksemad – ma ei teagi, millal viimati kiiremini kui 50 km/h sõitsin, tavaline on pigem eespool uimerdajast 30-ga uhke möödasõit teha.

Tegime maanteel mõned möödasõidud ja keerasime siis mägiteele. Alguses see täitsa oli nagu tee, aga mida edasi, seda rohkem sarnanes meie sõit offroad‘iga. Teekonna võib kokku võtta lausetega “Usalda juhti ja ära karju, kui ta kuskile järve sõitma hakkab – kuigi see näeb alguses ehmatav välja, on vesi madal ja kõik on hästi” ning  “Ei, buss ei kuku külili, kuigi tundub, et selle püstipüsimine käib füüsikaseaduste vastu.”

Tee. Või midagi sinnakanti.

Õppisin selle reegli ära ja tegin endale selgeks ja eks ole – siis me jäime kinni. Me jäime enne ka kinni, aga siis piisas vaid reisijate väljaajamisest, et bussike suudaks end välja vinnata, kuid nüüd oli lugu tõsisem. Jää oli otse bussinina ees murdunud, tõus oli liiga järsk ning me ei saanud edasi ega tagasi. Me üritasime igatepidi – juht läks lagedal maal üle künka ja tuli minutite pärast tagasi, korralik palk õlal. Kust ta selle välja võlus, ma ei tea, sest maa oli jumala lage. Pingutasime ja punnitasime, tulemuseks murdunud palk ja bussike oli ikka kinni. Meie õnneks sõitis üks dziip mööda – sest miks mitte öösel kella poole kahe aegu dziibiga mööda sõita – ja tuli appi. Üks mees tõi sel puhul veel kaks palki (kustkohast küll??), nii et dziibirahva abiga murdsime neist ühe veel ära, aga bussike oli ikka veel kinni. Siis tüdisid nad vististi ära ja tahtsid ise ka edasi sõita, nii et bussike tiriti dziibi abiga välja. Lõpuks! – sest mina olin seal -15 kraadi juures juba külmašoki äärel või midagi sarnast, sest pilt kippus juba eest kaduma. Aga see võis ka sellest olla, et lendasin ühel palgimurdmisel maoli murduva palgi otsa ja see ajas kõhu seest jubedalt keerama.

Poolteist tundi ööpimeduses bussikest ergutamas

Rohkem ma aknast välja ei vaadanud.

Hommikul jõudsime Kuskile ja saime end paariks tunniks voodisse kerra kerida. Oleks kauemgi võinud keras olla, aga millegipärast arvasime, et on mingi eriline päev ja põhjamongol peab kellaajast kinni. Haha. Korda endale aina uuesti: Mongoolia aeg pole Eesti aeg – ja mitte ainult ajavööndi mõttes.

Aga edasine oli ootamist väärt. Leidsime end jurta juurest ja jurta sees ootasid meid kuum soolane Mongoolia tee ning ehtsad Mongoolia mantlid ehk deelid. Enne teekonda tuli ju end korralikult sisse mässida. Deelide peamine väärtus seisneb selles, et nad on pikad, nii et hurraa, meie kintsud ei külmunud tänu neile ära. Jalga anti pika säärega saapad, kuigi mul oli kohe tunne, et minu isiklikud matkasaapad on ka küllalt head või paremadki, aga olgu peale, kui juba siis juba. Ja jurta ees ootasid meid hobused!

See ongi see, mille pärast Mongooliasse reisida: et mägede vahel taigas pisikeste Mongoolia hobustega ratsutada. Kõikjal on mäed, ühel pool teravamad, teisel pool laugemad, ühel pool sinise-valgega, teisel pool pruunisegused… Seda kõike on raske sõnades edasi anda, nii et pange end soojalt riidesse ja kogege ise!

Hobused. Mäed. Lumi. Mongoolia.

Mina nautisin täiel rinnal veidi enam kui poolt teekonda. Varsti hakkas aga hämarduma, mis tähendas temperatuurilangust ja seda, et me ei näinud enam täpselt enda ees sõitvat teejuhti. Kui kuulsime koerte haukumist, olime ülirõõmsad, sest teadsime, et meie peatuskoht on lähedal ja varsti saab sooja. Jällegi – väga õigel hetkel, sest tänu mulle antud supersaabastele olid mu jalad nii külmunud, et püsisin vaevu püsti et tareni komberdada.

Meie ööbimiskohaks sai sisuliselt telk, kus põhjapõdrakasvatajad igapäevaselt elasid. Nagu muudes elamutes (jurtad, puithooned) oli ka seal keset ruumi ahjuke, mis andis küttes päris hästi sooja, kuid kui tuli kustus, oli ka soojaga lõpp. See on omamoodi huvitav, et siinmail 1) soojakindlamaid seinu ega 2) soojahoidvamaid ahjusid ei ehitata. Rändrahvaste nagu põhjapõdrakasvatajate puhul ehk veel saab aru, aga nii palju kui oleme näinud, ei ole ka mujal oluliselt arenenumaid süsteeme. Keskküte või pisike katel, kaks võimalust.

Telkelamu. Luksuslik, muide – suurem osa on muldpõrandaga. Vasak pool on külalistele, parem pool omadele.

Magamisasemeks oli paari tekiga pehmendatud puulavats, kuhu me end kahekesi kõrvuti pressisime. Kummalgi kaks head magamiskotti ümber ning deel veel jalgade peal ja öö võis tulla.

Hommikuks olin kange mis kange, osaliselt ratsasõidust, sest lihased said ikka korralikku koormust, ning osaliselt puupingil magamisest. Ilmselt oli veel osa bussisõidukangust ka veel kontides. Aga uus päev ja uued seiklused!

Ee… Seiklused? Uu?

Ei. Mongoolia aeg pole Eesti aeg. Selgus, et sealsed kohalikud inimesed veedavadki suuresti päeva niisama… olles. Käbiseemneid süüa nokitsedes ja tuld vaadates, teiste juures käies, jutustades, soolast teed juues, möödundnädalast ajalehte lugedes, niisama istudes ja mõtiskledes… See elustiil kajastus ka meie võõrustamises. Tehke, mida tahate! Konkreetset aega lõuna- või õhtusöögiks pole. Konkreetset korraldatud tegevusplaani teile pole. Olge! Nautige taigat! Nautige vaikust! Sest oojaaa, see vaikus oli lausa lummav! Ei tuulehõngugi, mitte midagi. Ja öösiti – nautige seda imelist vaadet mustmiljonile tähele, mis nii eredalt paistavad! Nautige seda, et te ei tea enam, mis päev on või kui palju kell on!

Kui me oleks põhjapõdrakasvatajatega kauem aega veetnud, võib-olla ma oleksin jõudnud sellesse kõigesse rohkem sisse elada ja tegevusetuses omamoodi tegevuse leida. Meie olime aga nendega kaks ööd. Ja etskae, kui meile lubati, et näeme põhjapõtru, siis tõesti, millalgi tagasi oma telkelamu poole pöördudes nägime, et see on imeilusatest põhjapõtradest ümbritsetud. Saime neid imetleda, puudutada, nendega sõita ja lihtsalt koos olla.

Põhjapõder!

Järgmisel päeval tagasi ratsutades teadsin juba, et panen jalga oma saapad, kuid deelist ma ei loobunud. Tagasitee oli mõneti rahulikum, sest aeg ei kannustanud enam takka (mongolitel hakkab nähtavasti ainult siis kiire, kui päike looja läheb) ja minu jaoks oli sõit tervikuna nauditavam. Jällegi – väga raske sõnadega edasi anda seda tunnet, kui oled nii imekaunis kohas ja avastad, et ohoh, pärast kokku 40 km läbimist edasi-tagasi sa juba täitsa oskad ratsutada. Üks mu unistusi, muide – osata ratsutada.

Ja oligi aeg oma kohalikust riietusest loobuda ja taas Muruni poole sõita. Meie jahmatuseks ei läinud me sama bussikesega, vaid teisega. Olgu, see ei olnud nii jahmatav. Jahmatav oli see, et seal oli 12-le istekohale mahutatud 15 täiskasvanut ja 4 last. Uksed käisid kinni tugeva prõmmimisega, tihti alles kolmandal katsel ja näiteks minu juures oli aken, mis laiali lahti lendas, kui ma sellele liiga tugevalt otsa prahmatasin ja siis oli tükk tegu, et seda kinni saada, sest ma kartsin kinnituse ära lõhkuda. Üldse oli kogu sõit selline “Ja nüüd kõik koos vasakule, paremale, üles ja alla jaaaaa uuesti, bouncy bouncy bouncy”. Meie tagumise rea pink oli kõva ja võite kujutleda kui mugav ja tore oli seal need 12h hüpelda. Ei, ma ei maganud silmatäitki, vaid vaatasin kadedalt kohalikke reisikaaslasi, keda see loksumine absoluutselt ei seganud. Aga! See buss liikus kiiremini ja me ei jäänud kordagi kinni ega sattunud isegi sellelähedasse olukorda. Võib-olla oli asi selles, et kui me läksime, olid paljud kohad veel ainult pooleldi jääs, samas kui tagasi tulles oli jää juba tugevam. Ega talv siingi kaua kestnud pole.

Nüüd olen ma Mongoolia mägedes käinud.

Esimesed muljed Mongooliast

Oleme nüüd juba nädalakese Mongoolias veetnud ja kuni me naudime hotellis elamist kõigi siia kuuluvate hüvedega, sh tasuta WiFi, siis ongi paras aeg meie senistest muljetest väike ülevaade anda.

Ulaanbaatar tervitas meid karge külma ja avatud internetikohvikute puudumisega, nii et meil läks omajagu aega, et endale üldse öömaja leida. Teiseks sihtmärgiks oli valuutavahetuspunkt, sest ma nii väga tahtsin paarisaja tuhande tugriku väärtuses Tšingis-khaaniga rahatähti peos hoida ja noh, eks neid läks vaja ka. Näiteks minu esimeseks tugrikuostuks oli ergutav kohv, mille tassi sees oli tekst, et su unenäod võivad tõeks saada, kui sa ärkad, ja siis ma mõtlesin enda unenägudele, kus mind lehmad ja Kalevipojad taga ajavad ja oh seda innustuspuhangut!

Mongoolia tugrikud

Igatahes leidsime hosteli, kus öö maksis ca 4€ ja me leidsime isegi maja üles, aga vot edasi läks keerulisemaks, sest seal polnud ühtegi silti. Õnneks tuli just üks mees väikese tüdrukuga ja kuigi ta inglise keel piirdus kolme sõnaga, olid need just vajalikud sõnad, nii et saime välja pressitud info foreigners sleep here ja ta lasi meid kenasti trepikotta sisse. Korterinumber oli meil olemas ja õnneks olid seal ka ühed ameeriklased, kes meile ukse avasid – nö külalistemaja pidaja tuli vist, eeee, midagi 22 paiku? Põhimõtteliselt oli tegemist 2-toalise täitsa korraliku korteriga, kus oli hästi palju narikohti ja kuna omanik on ise ka rännumees, tahtis ta pakkuda teistele vandersellidele odavat peatuspinda. Cheers for that! Aga tal endal on muu töö ka, nii et isikuliselt on ta harva kohal. Meil lihtsalt vedas ilmselt.

Meie algne plaan oli Ulaanbaataris kauem peatuda, aga me saime päevaga käidud nii buddha templis, dinosauruste muuseumis (minu vaieldamatu lemmik!), monumentide juures (ma täpselt ei teagi, keda kujutatakse, sest enamasti on tekst mongoolia traditsioonilises šriftis, mis on juba kõrgem tase, aga Tšingis-khaan on alati hea valik, mida pakkuda) ja suvalises toidukohas, mis nägi välja nagu turumuttide pläkutamiskoht, aga kus tegelikult viisakad ülikondades mehed õhtust sõid. Ulaanbaatari lähedusse jääb küll ka looduskauneid kohti, kuid kuna plaanisime niikuinii Põhja-Mongooliasse minna, otsustasime pealinnast päev varem lahkuda.

Nii algas meie tee Muruni poole. Huvitav fakt: kui sa ostad kassast bussipileti, ei ole seal kirjas mitte peatuse number, kust buss väljub, vaid bussi mark ja numbrimärk. Põhimõtteliselt nagu vana hea Tallinn-Tartu-Tallinn Facebooki grupi kasutamine, kui sebid endale transpordi ja juht ütleb et a la otsi LHV parklast musta Ford Focust numbrimärgiga 999GGG (see, et see süsteem selline on, saime ka alles pärast natukest kuklakratsimist aru).

Meie luksbuss pikamaasõiduks. Pagas on bussi tahaotsa loobitud ja jalaruumi on istmete vahel täpselt nii palju kui näete. Vabandust, vähem, sest iga istme all on pappkast postisaadetisega. Aga muusika oli meeleolukas!

Aga üles leidsime! Meie buss ei olnudki kõige logum, nii me vähemalt arvasime… aga väga keeruline on olukorda hinnata. Meil nt oli info, et sõit kestab 12-14 tundi, “olenevalt bussist”. Meie buss väljus tund planeeritust hiljem ja kestis kokku 16h. Nojah, osa läks ka peatusele pärapõrgus, kus ma küsisin, kui kaua me peatume ja bussijuht vastas, et 3 minutit ja 45 minutit hiljem olid bussijuhid endiselt kohvikus… ja niisama põiepeatused olid teeservas ja siis oli üks paanikapeatus, kus kõik äkki püsti tõusid ja sagisid, aga siis liiguti jälle edasi. Varahommikuks olime lõpuks Murunis, veetsime ca 20-30 minutit bussijaamas oma hosti oodates ja suvalisele mehele selgeks tehes, et ei, me ei vaja taksoteenust. Veel natuke hiljem pääsesime oma hotellituppa ja veetsime mitu head tundi oma suurte mõnusate voodite embuses.

Rõõm uuest elukohast

Sealtpeale olemegi olnud Murunis, u 35000 elanikuga linnakeses Põhja-Mongoolias, kus hotelle ja külalistemaju on ikka jube palju, nii et tekib küsimus, kuidas nad siinses konkurentsis ellu jäävad… Meie elame ja töötame Workaway projekti raames 50°100° hotellis, aga vot sellest tuleb veel eraldi postitus.