Kaks kuud hiljem

Täna kaks kuud tagasi jõudsin oma rännakutelt tagasi Tartusse.

Aasiaga jätsin tegelikult hüvasti juba 7. märtsil ning pärast 13 tundi leidsin end Londonist. Lennujaamas inimesi vaadates tabas mind kerge paanika, sest kõik kandsid jopesid või mantleid ja mul olid lihtsalt mu kolm kampsunit seljas – jope jätsin kunagi novembrikuumuses Hiinasse.

Õnneks ei olnud asi kuigi hull ja juba nende märtsipäevade jooksul sain nautida soojemat ilma, kui Eestis selle ülejäänud kahe kuu jooksul. (Ma olen veendunud, et tänavuse lumerohke kevade taga on kuri ilmataat, kes arvas, et nii ikka ei saa, et Marilyn talve vahele jätab. Ma tuletasin talle küll meelde, et Mongoolias saime talve tunda nii, et sõrmed olid otsast kukkumas, aga ta nähtavasti ei usu, sest ma olen lihtsalt nii päevitunud. Haa haa haa.)

Londonis sain õige pea aru, et ma vist oleksin pidanud ikka rohkem raha oma 5-päevase peatuse peale arvestama, sest millegipärast ei saa seal 1-2 euroga korralikku kõhutäit ja transport on kallim, kui Aasia kõige ahnema tuk-tukijuhiga sõites. Samas olid muuseumid tasuta ja nii ma veetsin päevad kauneid kunste imetledes – ja sellise meelelahutuse üle ei kurda ma kohe üldse.

IMG_20170310_164403

Tõestus Londonist

Olles mõned päevad Euroopa kliima ja kultuuriga kohanenud, jätkasin oma teekonda Eestisse. See pole üldse põnev lugu – lendasin Ryanairiga Londonist Tallinna, istusin tiiva juures nagu alati, magasin suurema osa teest, sest olin rampväsinud ja olin juba piisavalt kogenud, et teada parimat asendit kitsas lennukis magamiseks, ning jõudsin sedasi keskpäevaks Tallinna, kus, oh sa imet, paistis päike ja lund ei sadanudki! Kõndisin Tartu maantee äärde ja jäin, pöial püsti, ootama mõnda kena autojuhti, kes ei peaks paljuks üht rändurit koju aidata. Jõudsin just hakata mõtlema, kas mul on juba maksimaalne arv särke-pluuse-kampsuneid seljas või on midagi veel lisada, kui üks tore seltskond peatus ja mind oma sooja autosse lasi. 15 minutit tee ääres seismist ja ma olingi päriselt kodu poole teel.

Koju jõudmisega oli selline lugu, et väga vähesed teadsid, et ma just sel ajal jõuan, sest mulle meeldib inimesi üllatada. Ainuke häda mu suurepärase plaani juures oli see, et kui ma rõõmsalt oma aiaväravast sisse kõndisin ja ust katsusin, oli see lukus. Kedagi ei olnud kodus. Kuna kell oli vähem kui kolm ja ma ei saa eeldada, et mu vend iga päev koolist poppi teeb, siis oli mul juba varem varuplaan valmis mõeldud – minna seni teisi tuttavaid üllatama. Väga hea mõte oli ja töötas ka.


Kaks kuud.

Ma olen selle ajaga Eestis juba üsna hästi kohanenud. Alguses tundus küll liiklus üle mõistuse absurdne, sest autod sõidavad paremal pool teed ja mul oli iga kord auto või bussiga sõites tunne, et issandjumalappi, juht tahab mind ära tappa. Viimane parempoolse liiklusega riik oli Kambodža, kust lahkusime teatavasti enne aastavahetust, et 31. detsembriks juba Tais kloostris olla. Teiseks liikluskultuur ise – autojuhid päriselt jäävad siin ülekäiguradade ees seisma, et mind üle lasta! Oh ja siis ma käisin korra maal ja millalgi linnas ringi jalutades tabasin end äkki mõttelt, et miks ma üldse enne tee ületamist kuhugi poole vaatan – liiklus on niikuinii null. Ma ei liialda. Ma nägin selle 3 tunni jooksul vist umbes 3 autot. Kontrast oli väga tugev. (Samas Malaisia või Vietnami maakohtades võis ka juhtuda, et nägid sama perioodi peale sama vähe autosid, kuid see-eest nägid sa kindlasti rohkem rollereid ;).)

Ja siis tegin ma ükskord kodus süüa ja näitasin vennale pöörases vaimustuses kartuleid. Ta ei saanud aru, miks ma nii ekstaasis olen, aga kui ma talle ütlesin, et olen viimased pool aastat põhimõtteliselt ainult nuudleid ja riisi söönud, siis jah – kartulid!

Kohukesed.

Juust!

Joodav kraanivesi!

Juba Londonis pidin peaaegu nutma hakkama, kui Anni mulle hommikusöögiks kaerahelbeputru tegi.

Üks mu reisi eesmärke – väärtustada pisiasju enda ümber – on igatahes edukalt täidetud.

Teised eesmärgid? Näha maailma – jah. Panna end proovile – jah. Mõelda elu üle järele – jah. Jõuda selgusele, mida ma nüüd edasi teha tahan – nii ja naa. See ei ole vastus, mis niisama lihtsalt tuleb. Kui üldse.

Aga vastus küsimusele, mis must nüüd saab – ma alustan peagi tööd Tallinnas, IT-firmas klienditoe spetsialistina.

Advertisements

Teine Tai ja Teine Malaisia

Ma olin tagasi Tais. Eelmisel korral kogesin Tai spirituaalset poolt, nüüd oli aeg teistlaadi avastusteks. Muuhulgas selgus, et Välisministeeriumi ja viisa.ee kodulehtedel olev info on eksitav (“Välisministeeriumi andmetel võivad Eesti kodanikud viibida Tai Kuningriigis viisavabalt kuni 30 päeva tingimusel, et riiki saabutakse lennukiga.” ja “Juhul, kui Tai Kuningriiki sisenetakse maismaad pidi või meritsi, siis on viisavaba viibimise periood kuni 15 päeva!”). Kui mina oma armsa Salamandri-nimelise purjekaga Phuketisse jõudsin, löödi mulle ilusti passi tempel, mis lubas mul riigis 30 päeva viibida – ju siis mu laev oli Lennuk.

Phuket on üks populaarsemaid turismisihtkohti, mistõttu mul polnud plaaniski sinna kuigi kauaks jääda.  Kuni ma ühes toidukohas oma CouchSurfingu võõrustajat ootasin, pidin vahepeal vaimustusest pikali kukkuma, sest kuulsin kõrvallauast lahkuvat pere eesti keeles rääkimas. Suutsin end taltsutada ja hoolimata suurest heldimusest ei tormanudki ma neid kallistustega üle külvama. Viis minutit hiljem istus sinna lauda uus seltskond – eestlased. Kui ma paar päeva hiljem samas toidukas einestasin, kuulsin jällegi eestikeelset arutelu ilma ja kohaliku õlle teemal ning tundsin et aitab! Kohast, mis on nii turistikas, et seal ei saa enam isegi endamisi vabalt eesti keeles rääkida, kartmata, et keegi kogemata aru saab, tuli kiiresti edasi liikuda.

IMG_20170216_104757

Phuketi üks paljudest randadest

Minu järgmiseks peatuspaigaks sai Krabi, mis ei jää turistide arvult Phuketile palju alla. Väike erinevus oli selles, et mina ei käinud ei Krabi kesklinnas ega mereäärses piirkonnas, vaid ööbisin äärelinnas, kust oli ainult viiekilomeetrine teekond Tiigrikoopa juurde. Ühel 30-kraadise temperatuuriga talvepäeval 1237-astmelisest trepist üles hiiglasliku Buddha kuju juurde ronimine tundus meeletult hea mõttena. Pärast paarikümmet väga järsku trepiastet käsipuule toetudes mõtlesin, et mis mu elus küll valesti on läinud, et ma nüüd siin lõõtsutades ja higist nõretades mingi mäekese tippu rühin… Ja siis nägin kaht 6-8-aastast poisinaga nagu muuseas mööda lippamas ja mõtlesin, et no pagana pihta, kuidas mina siis ei suuda! Läksin, suutsin ja jõudsin Buddhani! Vaade oli vaeva väärt ja üleval oli isegi ideaalne WiFi levi neile, keda kõik muu külmaks jättis või kes lihtsalt tahtis pilte kiiresti Instagrami laadida.

IMG_20170218_102646

Buddha

Allatulek läks palju lihtsamalt ning tee peal nägin Soome superemmesid, kes võtsid teekonna ette 3-5-aastasi lapsi seljas kandes. Nägin ka allaandjaid ja kõhklejaid – ühed Saksa poisid küsisid mult, kas see mäetipp TÕESTI on seda pingutust väärt ja nüüd sain südamerahuga vastata, et jah, on küll ja et üleval läheb trepp ka inimlikumaks.

Kui ma veel mäel mõtlesin, et kõik, ma ei taha tükk aega enam treppidest mitte kui midagi kuulda, siis all ringi uidates nägin silti WONDERLAND, mis suunas ühest teisest trepist üles. Hetkega olid mu hiljutised raskused ununenud, sest püha müristus – Imedemaa ju! Ja kuigi see kõlab nagu Disney printsessipark, siis tegelikult juhatas silt mind koobaste ning hirmus suurte ja vanade puude juurde. Ühtlasi nägin looduses ära järjekordse roomaja – kilpkonna. Imedemaa silt oli õigustatud.

Hakkasin just plaane tegema, et kuhu edasi liikuda ja mõtlesin isegi täitsa adekvaatse marsruudi välja, kui äkki küsis sõber Riho, et kui ta nüüd umbes nädala pärast Taisse tuleks, kas ma siis oleksin nõus temaga ringi rändama ja talle korralikku rändurielu tutvustama. Kuu aega olin üksi reisinud ning mõte sellest, et saan vahelduseks kellegi tuttavaga koos eksootikat avastada, tundus päris hea. Pikemaajalise reisimise juures väsitas mind nimelt see kõige rohkem, et kuigi oli tore aina uute ja huvitavate inimestega kohtuda, siis teatud muster hakkas korduma: jälle tutvusta, kes sa oled, kust sa tuled, kus sa reisid, miks sa reisid, mis kohad meeldisid, mis koht see Eesti on, kus Eesti on, milline on Eesti toit ja muusika jne jne. Vahepeal on hea rääkida kellegagi, kes teab juba piisavalt su tausta, nii et saab arutleda hoopis teistel teemadel (Eesti toit ja muusika ei jäänud siiski puutumata).

Nonii, aga kellegagi koos reisimine tähendas ka kellegagi peale enda arvestamist. Äsja väljatöötatud plaani kohaselt oleksin ma pidanud vaikselt Taist tagasi Malaisia poole rändama, aga uus reisikaaslane tõi endaga kaasa ka uued sihtkohasoovid, nt täitsa Põhja-Tais asuv elevandikeskus. See andis mulle suurepärase põhjuse sammud juba vaikselt põhja poole seada ning vahepeal Bangkokis aega parajaks teha – sest juba mõnda aega olid ühed mu teised tuttavad eestlased Bangkokis resideerunud, kuid millegipärast tundus seni, et meie teed ei ristu. See viga sai nüüd parandatud ning samas tekkis järjekordselt tunne, et tegelikult on maailm ikka väike küll.

IMG_20170221_175459

Riho needis meid oma lausega “tahangi kogeda sellist teistmoodi rändurielu” ära, sest tõepoolest, just seda ta sai – alates sellest, kuidas ta ühe lennu hilinemise tõttu teisest maha jäi ja mina suurepärased 5 tundi teda Bangkoki rongijaamas ootasin, temaga kuidagi ühendust saamata. Kuna ma teadsin, et ta ei pruugi õigeks ajaks jõuda, ei ostnud ma ka rongipileteid ära ja kui mu uus reisikaaslane siis 15 minutit enne rongi väljumist jõudis, teatati, et oioi, piletid on välja müüdud – terveks päevaks. Ma otsustasin uskuda, et piletid olid juba vara hommikul välja müüdud, nii et ma ei oleks niikuinii saanud neid Rihot oodates ära osta.

See tähendas seda, et veetsime veel ühe ööpäeva Bangkokis. Broneerisime endale kõige odavama hosteli, mis rongijaama lähedusse jäi ja sellega jätkus Riho šokiteraapia. Toa suurus oli täitsa aktsepteeritav, aken oli ka kenasti olemas, aga voodi kohal oli meeletult suur ventilaator, mis natuke vänderdades ringi käis. Mõtlesime, kas äkki on mõistlik see ööseks siiski välja lülitada, et noh, muidu niimoodi raevukalt keereldes kukub äkki keset ööd alla ja siis on veidi valus… Aga jõudsime järeldusele, et suurt vahet pole – kui selline monstrum sulle peale kukub, on igatahes valus ja kui ta keerleb, on lootust, et äkki ta keerutab ennast enne voodini laskumist propelleri kombel aknast välja.

Elasime öö ilma suuremate kaotusteta üle ning hommikul alustasime oma teekonda Chiang Mai poole. Juba ajal, mil alles Gretega reisisin, mõtlesime, et hirmsasti tahaks elevante näha, aga samas tegime ka raudkindla otsuse, et kui me peaksime mõnda elevandikeskust külastama, siis ainult humaanseid, kus elevante hästi hoitakse ja kus elevantidega ei ratsutata – sest kuigi vandid tunduvad hästi suured ja võimsad, siis nende selg on suhteliselt nõrk ja selgroo kuju ei sobi kuidagi raskuste kandmiseks, isegi kui selleks raskuseks on kõigest üks pisike inimene. Nõuetele vastavaid kohti meile tookord ette ei jäänud ning seda rõõmsam olin nüüd vastavanenud võimaluse üle. Saime elevante toita ja nendega mudaloigus mängida ning hiljem nii end kui elevante jões puhtaks pesta. See oli täpselt nii lõbus, nagu kõlab ning võin au ja uhkusega enda CV-sse lisada märkuse, et olen India elevandile mudamassaaži teinud. Samas jõudsin järeldusele, et parimad on ilmselt sellised elevantide hoiukohad, kuhu turistigruppe ei lasta, sest kuigi neil oli seal üpris hea ja muretu elu, siis ikkagi käis päevast päeva sama rutiin. Banaanidest ei öelnud ükski elevant ära, kuid mudaaugu juures jäid osad siiski kaldale ja kuigi talitajad püüdsid neid kõrvupidi inimeste rõõmuks mutta sikutada, ei olnud elevantidel nähtavasti tuju ja nii nad sellekordse spaa vahele jätsidki.

IMG_20170226_094031

Elevandikalli!

Teine elamus, mis mul senini veidi napiks oli jäänud, oli rollerisõit. Jah, ma olin juba alates Laosest mõnel korral rollerisadulasse saanud ning korra isegi põgusalt juhtida saanud, kuid nüüd oli aeg ise roller rentida ja sõita täpselt sinna, kuhu tuju tuleb. Plaan oli hea ja Surat Thanis õnnestuski endale sõiduvahend leida. Algus nägi pisut katastroofiline välja. Tais sõidavad autod vasakus suunavööndis ja ilmselgelt kui Riho testsõitu läks tegema, põrutas ta kohe valesse vööndisse. Mina seisin seni rentijate juures ja olin ilmselt ise üsna sama ahastava näoga kui nemad, aga näed, võtmeid käest ei võetud ning ma usaldasin end Rihoga sõitma. Mõnel korral tuli küll meelde tuletada, et ouou, me oleme Tais, mitte Eestis, tõmba vasakule!! ja niisama kiljusin ka pisut, aga õnneks õppis Riho üsna kiiresti ja peagi tundsin ka mina end seal taga peaaegu sama vabalt kui kohalikud rolleril kaassõitjad, st võisin seal vabalt telefonilt kaarti uurida või pilte teha. Kui me järgmisel päeval rollerit tagastasime, avastasime, et meie bussijaam on rentimiskohast väikese jalutuskäigu kaugusel, nii et tegime ära ka korraliku Aasia stiilis rollerisõidu – mahutasime kenasti ära nii enda kui kaks suurt seljakotti, ja kuigi sõit algas vestlusega “Oi, ma ei näe peeglitest midagi, sest ma istun nüüd eespool – kas tagant tuleb keegi?” – “Ma ei tea, ma ei saa end pöörata,” siis jõudsime edukalt kohale.

Ahjaa, ma ei saa ka mainimata jätta meie suurepärast majutuskohta Surat Thanis. Kirjelduse järgi ootas meid seal queensize bed. Noooh. Jah. Queensize madrats pigem ühe pisikese bambusonni põrandal – mitte et see kuidagi halb oleks olnud, oh ei! Lihtsalt kirjeldus kõlab sama humoorikalt nagu kunagine Tallinna Shnelli hotellitubade kirjeldus, mille kohaselt “avaneb toast vaade ajaloolisele raudteele”…

Minu algne plaan tagasi Malaisiasse minna sai siiski teostatud. Mere ääres olin juba käinud küll, nüüd oli aeg natuke sisemaad avastada. Kuna eelmisest leg-dayst Krabi treppidel oli ka juba paar nädalat möödas, oli aeg uuesti jalalihastele valu anda. Rändasime Cameroni kõrgendikele, kus laiuvad ulatuslikud teeistandused, ning ühe kohaliku soovitusel läksime Mossy Foresti matkarajale. Juba rajale endale oli kõva 6 km matkamist, suurem osa sellest läks ülesmäge, nii et kui me kohale jõudsime, oli kell juba ähvardavalt palju. Jõudsime mingi osa rajast siiski läbida, aga kuna hiljuti oli rada laastanud ränk vihmasadu, siis me ristisime selle koha Samblametsast hoopis kohasemaks Mudajuurikate rajaks, ning mingilt maalt otsustasime vastutulevaid mudakolle kuulda võtta ja tagasi minna – kaugele ei pidavat niikuinii saama, määrime end lihtsalt kõrvuni ära, rada läheb aina hullemaks ning varsti hakkab pimenema. Kuigi ülevalt sõitsid ka mõned autod alla, ei jäänud me neid ootama, vaid otsustasime, et allaminek peaks ju lihtsalt minema. Eks ta läks ka, jõudsime veel enne täielikku pimedat alla ja turultki läbi käia.

IMG_20170304_164517

Sain ainult natuke mudaseks. Mitte et see mind morjendanud oleks

Järgmisel päeval tundsin, et olin füüsilist koormust saanud ning päev hiljem tundsin seda veel rohkem. See andis muidugi suurepärase põhjuse veel viimasel õhtul oma viimases sihtkohas Kuala Lumpuris kohalikku massaaži nautida. See oli mu Aasia-seiklusele justkui ideaalne punkt.

Või noh. Oleks olnud, kui meie hostel poleks olnud selline, nagu ta oli. Ausõna, ma ei tea, kuidas see juhtus, et just Rihoga koos reisides sattusid meile kõige jubedamad ööbimiskohad üldse (sh Ipohi bussijaam). Võib-olla oli sel jälle seos Riho esialgse entusiasmiga, et jaaa, muidugi ma olen nõus transpordi ja ööbimise pealt kokku hoidma ning pigem elamustele kulutama! Igatahes jah, meie Kuala Lumpuri tuba oli ilma aknata, tibatilluke, Riho jaoks oli ka voodi liiga lühike, pistikupesa nägi selline välja, et ma isegi kaalusin, kas julgen seda puutuda või mitte, seinad olid kummist ja neid sai painutada ning rahvas ümberkaudsetes tubades oli lärmakas. Oma lahkumiseelsel ööl käisin neid veel kella ühe ajal korrale kutsumas, sest mul oli vaja vara ärgata. Ka see uni, mis sain, oli lünklik, sest administratsioonitüübid vaatasid YouTube’ist videoid ja kuigi need ei olnud väga valjud, oli seda kõike meie tuppa ikka kuulda. Nii et kuigi oleks ääretult idülliline öelda, et mu Aasia-seiklus lõppes meeletult hea massaažiga, siis ei, see lõppes unetu öö ja hindudega pahandamisega.

Jah, mu Aasia-seiklus lõppes.

Purjekaga Langkawilt Phuketisse

Üks põhjus, mis mind Langkawile tõi, oli saare populaarsus purjetajate seas. Umbes sellest ajast saadik, kui Grete mulle sellist suurepärast lehte nagu findacrew.net tutvustas, sai mulle omaette eesmärgiks end purjeka peale organiseerida ja meremeheelu proovida. Lühidalt toimib süsteem nii, et on hulk vanu merekarusid, kes kas on valmis soovijaid oma aluse pardale võtma või otsivadki oma mereteeks meeskonda. Ja siis on sadu rändureid, kes paati otsivad, kas siis transpordi või lihtsalt kogemuse eesmärgiga. Muide, kui ma ütlen, et on palju vanu merekarusid, siis seda ma mõtlengi – kaptenite keskmine vanus paistab olevat 60 aasta kanti ja leidub ka 80+ seiklejaid. Sellega seoses tekkis diskussioon, et kas julgeksin üle 70-aastasega merele minna – mine tea, äkki tabab teda terviserike ja mida ma siis keset merd ühe hingevaakuva vanamehe ja 14-meetrise  jahiga teen…

Kaks korda jooksin õnnejoovastuses ringi, sest paistis, et mind on saatnud edu. Sir Anthony plaanis jaanuaris Sri Lanka ja Maldiivide poole liikuda ja ma peaaegu oleksin Grete üksi Taisse mediteerima jätnud, kuid siis otsustas kaptenihärra, et kuna ta tahab minna üle India ookeani Aafrikani välja, siis ta eelistab kedagi, kes oleks valmis kogu teekonna temaga kaasa tegema. Näete -ma armastan teid piisavalt palju, et ca 9-kuusele merereisile ära öelda ja veidi varem koju naasta (kapteni plaani järgi oleksime muidu novembris 2017 Lõuna-Aafrika Vabariiki jõudnud). Hiljuti sain Anthonylt ahastava kirja, et neiu, kelle ta endale lõpuks reisikaaslaseks valis, on talumatu ja ega ma juhuslikult Sri Lankal pole ja temaga nüüd liituda ei taha… natukesekski. Aga hilja juba!

Teine võimalus oli juba päris käegakatsutav. Härra Bill oli väga vaimustuses mõttest mind seilama õpetada ja leppisime juba marsruudi ja kõige osas kokku ja siis BUUM! ta ei vastanud enam mu kirjadele. Kontrollisin üle – jah, ta oli online olnud, nii et ei olnud vahepeal südameatakki või muud säärast saanud. Lihtsalt lasi üle. See on üks näide sellest, miks ei tasu reisil kunagi liiga pikki plaane teha, eriti kui see hõlmab inimesi, keda sa ei tea.

Olles siis Langkawil nädala jagu laiselnud, hakkasin uurima, kuhu edasi liikuda. Just nagu tellitult tuli mulle siis findacrew’s request – üks kapten oli parajasti Langkawil ja plaanis lähipäevil Phuketi poole teele asuda. Minu unistus oli küll Indoneesia poole hoidma hakata, kuid seilamiskogemus oli sihtkohast olulisem, nii et Phuket sobis küll, seda enam, et seni sain ma Tais ainult kloostrielu proovida, kõik muu oli nägemata-tegemata.

Sealt tekkis järgmine probleem: Findacrew’s on selline süsteem, et seal saab tasuta requeste saata ja neile jah, ei või võib-olla vastata, kuid kui kumbki osapool pole tasuline liige, siis sellega ka asi piirdub. Sõnumit saata ei saa ja kontaktandmeid ei näe. Niisiis teadsin ma, et minuga samal saarel mõnekümne kilomeetri raadiuses on üks britt nimega Michael, kes lähipäevil Taisse purjetab. Olgu, vanust teadsin ka ja seda et ta on taimetoitlane ja eelistab, et pardal ei suitsetataks, kuid see ei aidanud tema leidmisele palju kaasa. Seisin valiku ees, kas maksta ca 55€ ja kirjutada läbi Findacrew Michaelile või üritada teda teisiti üles leida.

Kui oled juba viiendat kuud ühe suvega teenitud palgast reisimas, ööbid kõige odavamates kohtades, kasutad kõige odavamat võimalikku transporti ja toitud vahepeal ekstra kokkuhoiu mõttes kiirnuudlitest, siis 55€ on ikka päris suur summa – Tais väljas süües näiteks 20-50 toidukorra raha, oleneb kohast (kallim pole tingimata parem). Ühesõnaga, minu plaan oli Michael muud moodi üles leida – esimene mõte oli minna ühte suuremasse purjekasadamasse ja sealt uurida. Kuna üks mu CouchSurfingu kaudu leitud tuttav Ghanast kutsus mind just välja ja tal oli auto, tundus plaan päris tehtav.

Ghana kutt rikkus mu plaani ära. Ta ütles et on väga vähetõenäoline, et ma Michaeli niimoodi üles leian, sest Langkawil on sadu kohti, kuhu ankrusse heita ja kui ma ei tea isegi otsitava aluse nime, siis on olukord peaaegu lootusetu. Lootusetu? Mis mõttes? Ma olin ju nii lähedal, kuidagi pidi saama!

Mind päästis CouchSurfing. Ma isegi ei tea miks, kuid äkki turgatas pähe mõte, et äkki on Michaelil seal ka konto. Ja kas sa näed – ma leidsin kirjeldusele vastava profiili, kirjutasin ja sain peagi vastuse: jah, see oli seesama Michael ning jah, ma olen endiselt oodatud jahi nimega Salamander pardale.

Mul oli raske oma emotsioone talitseda ning kuigi mu mereteest on juba kuu aega möödas (appi, kuhu see aeg küll kadus?), siis siiani lööb mu nägu seilamisest rääkides vaimustusest särama. Meie teekond kestis kokku neli päeva, mida oli mulle selgelt liiga vähe, nii et Phuketisse jõudes läksin esimese asjana kohalikku jahtklubisse ja riputasin üles teate, et kui keegi juhuslikult lähiajal kuhuiganes purjetab ja on valmis ka ühe algaja entusiasti kaasa võtma, siis palun kirjutagu mulle. See isegi töötas – natuke hilja küll, kuid ma siiski sain ühe meili, kus mind tagasi Malaisia poole kutsuti.

IMG_20170211_105210

Salamander – minu kodu neljaks päevaks

Parim osa meremeheelu juures on vabadus. Tais on palju saari imeilusate randadega, kuid paljud on hästi täis või siis raskesti ligipääsetavad. Isikliku purjekaga reisides seda probleemi ei tekkinud – jäime ankrusse täpselt seal, kus tahtsime (olgu, arvestasime ikka tuule, lainete ja merepõhjaga ka, kuid Andamani meri on purjetamiseks päris hea koht). Kohalike saarte teejuhist saime teada, et kui ühe saare juures läbi kaljukoopa ujuda, jõuab imelisse väiksesse liivaranda, mille taga laiub džungel. MUIDUGI me läksime sinna, hoolimata sellest, et seal oli suhteliselt palju Aasia turiste. Elementaarselt oli Michaelil mitu komplekti sukeldumisvarustust, nii et sain heita pilgu vee alla ja nautida kalaparvega koos ujumist ning näha erinevaid troopilisi kalu. Asiaatide ujumisstiil on mõnevõrra teistsugune: nad tõmbavad päästevesti selga, tekitavad vette minnes ikkagi suurt paanikat ning liiguvad siis kuidagi edasi. Koopalagesid ja natuke ka seinu nad nägid, imelist elu vee all mitte.

IMG_20170308_142247

Saar, mille sisemusse saab sukelduda

Kuna Salamander on üpris uus jaht, siis ei ole temaga purjetamine nii tehniline kui mõne väiksema või vanema purjekaga. Suurema osa ajast oli ta autopiloodi peal, st marsruut oli ette antud ja paat ise keeras, kus vaja. Küll aga ei näe süsteem ette liiklust – kui mõni suurem alus vastu tuleb, on mõistlikum ise natuke kurssi muuta – ega kalavõrke. Ja kalavõrke oli palju. Suurem osa ei kujuta erilist ohtu, kuid kui suuremast otse läbi sõita, võib see kiilu külge kinni jääda ja see on halb. Seega sain vahepeal tekil päikest võtta ja kalavõrke jälgida ning aeg-ajalt peaaegu paanikasse sattuda, et oioi, kas me sellest ikka mahume mööda. Teiseks tuli olenevalt tuule suunast ja tugevusest aeg-ajalt purjeid reguleerida, kuid minu aeg merel jäi liiga lühikeseks, et ma täie enesekindlusega oleks neid ise timmida julgenud. Kui timmimisaeg oli, siis sellesse protsessi pühendas Michael mind küll, nii et teoreetiliselt sai süsteem selgeks. Ahjaa – rooli lubati mul ka vahel harjutamise mõttes keerata ja väidetavalt suutsin alust paremini otse hoida kui nii mõnigi algaja, nii et braavo mulle, potentsiaali on. Ning otse loomulikult õppisin pardal sõlmede tegemist, sest seda lihtsalt peab oskama.

IMG_20170209_134942

Püüdsin ka teooriat õppida, aga ei saanud terminitest aru. Lugesin selgitusi, kõik läks ainult segasemaks. Lõpuks ajasin näpuga järge ja otsisin purjekalt kirjeldusele vastavaid osasid ja kõik oli kohe selgem.

Pärast Phuketisse jõudmist püsis merel loksumise tunne minus veel mitu päeva, igatsus mere järgi veel kauem. Veebruarikuise purjetamisega Andamani merel sain ühe asja enda bucket listist maha tõmmatud – ning lisada juurde ookeani ületamise. Millal, kuidas ja mis ookeani ma vallutan, on veel lahtine, kuid unistus sellest püsib seni kuni reaalsuseks saab. Minu unistustega kipub lihtsalt nii minema.

Soolorändur Malaisias

Olles niisiis Butterworthis Gretele selleks korraks viimast korda lehvitanud, sai minust soolorändur. Enne reisile tulekut kaalusin, kas julgeksin sellise meeletu teekonna ka üksi ette võtta ja ma tõesti ei oska öelda, kas ja kuidas kõik oleks kujunenud, kui ma poleks Gretet enda reisikaaslaseks leidnud, aga pärast kolme ja poolt kuud rändamist tundsin, et ei, talvisesse Eestisse naasmiseks on vara ja Aasia on piisavalt turvaline, et üksi edasi minna. Oli saabunud aeg end usaldada ja end tõestada.

Minu esimeseks üksi avastatavaks sihtkohaks sai väike külake nimega Pulau Pisang. Pulau Pisang tähendab tõlkes banaanisaart, ainult et seda saart ei ümbritse meri, vaid riisipõllud. Nimi on igati õigustatud, sest banaanipuid oli seal külluses – nagu ka teisi troopilisi viljapuid, kuid minu suureks kurvastuseks ei olnud parajasti õige hooaeg, nii et unistus endale puu otsast banaane või mangosid noppida jääb tulevikus täitmiseks (just nimelt täitmiseks – ärge kunagi öelge, et miski jääb vaid unistuseks!).

Hoolimata puuviljadefitsiidist olin banaanisaarest kohe pöörases vaimustuses, sest ega sa iga päev peatu kohas, kus peetakse koduloomadena kaht iguaani, üht megasuurt püütonit, paabulinde, kümneid ja kümneid viirpapagoisid ja paari rääkivat lindu. Siinkohal pean tunnistama, et isegi need linnud kõnelesid paremat malai keelt kui mina, nii et kahjuks ma nendega jutule ei saanud. Küll aga oskas üks lind ka inimese kombel naerda – üpris õõvastavalt, kuid siiski, öeldakse, et naer liidab… ja ta imiteeris suurepäraselt ka mootorrattakäivitamisega kaasnevat heli, nii et võin väita, et mõistsin umbes 10-20% tema jutust.

img_20170127_132738

Väiksem iguaan

Lisaks koduloomadele võis keset metsikut Malaisia loodust kohata teisigi tegelasi. Ükskord loendasin oma magamistoast kokku viis sisalikku (muide, kas ma olen maininud, et sisalikud siristavad kohati nagu linnud?), teinekord jälle silmasin hommikukohvi juues põõsas kameeleoni. Või siis meile juba Tai kloostrist tuttav varaan Jimmy mõne meetri kaugusel aeglaselt kraavist välja loivamas. Šveitsi vabatahtlik olevat mõni päev eenne minu saabumist ka kobraga kohtunud – mina kahjuks küll peale megasuure püütoni ühtegi madu ei näinud (või õnneks?).

img_20170204_224738

Pärast kameeleonidega kohtumist nägin unes, kuidas ma Indoneesias endale üht koduloomaks kaubelda üritasin.

Tundus kui paradiis. Nautisin sealset loodust ja nautisin aias töötamist. Ainuke probleem oli selles, et mu võõrustajad kartsid ilmselt, et ma lähen katki, kui ma üle 45 minuti järjest füüsilist tööd teen, sest niipea kui kolmveerand tundi oli täis tiksunud, hakkasid nad mu ümber tiirlema ja kutsusid üles puhkama. Puhkus ei tähendanud viieminutilist pausi, vaid pigem tund või midagi sinnakanti – ühesõnaga selline mõttetu aeg, mis on vedelemiseks liiga pikk, kuid millegagi toimetamiseks liiga lühike. Hostidel kulus see aeg ilusti ära kanepi töötlemiseks ideaalseteks jointideks ja siis nende suitsetamiseks ning võib-olla ka kerge laksu andva tee keetmiseks ja joomiseks. Tolle teega läks nii, et mina teadsin ainult seda, et see on täiesti legaalne nö kohalik alkohol ja kuidas sa siis ei proovi – eriti kui oled proovinud selliseid jubedusi nagu  Hiina riisiviin või Lao viski. Hiljem kuulsin teistelt kohalikelt, et nooooh, tinglikult võib ju seda nii nimetada, aga toime on näiteks õllest tunduvalt erinev, nii et sisuliselt olin ma ka omamoodi laksu all, kui ma siis pärast teepausi puud pügasin. (Ja nüüd kujutage ette mu hoste, kes on nii kanepi kui “tee” mõju all.) Olgu öeldud, et tegelikult on kõiksugu narkootiliste ainetega seonduvale Aasias karmid seadused, sh surmanuhtlus, kuid sellegipoolest on nt kanep väga levinud ja väga odav.

Ühesõnaga, õige kiiresti sain ma aru, et minu üks eesmärk – tutvuda kohaliku maaeluga ja näha lihtsate kohalike inimeste elu – on täidetud. Võib-olla see polnud päris selline, nagu ette kujutasin ja võib-olla pakkus see mulle vähem, kui ootasin, aga vähemalt sain sellest aimu. Näiteks mis puudutab seltskondlikku osa, siis banaanisaarel tundsin end üle pika aja üksikuna. Võimalik, et osalt seetõttu, et minu ja Grete tee oli hiljuti lahku läinud, aga arvan, et peamine põhjus peitus pigem selles, et ma ei tundnud, et mul suitsetavate ja 78% ajast malai keeles rääkivate inimestega väga huvitav oleks olnud. Ent nagu ma ütlesin – vale on eeldada, et kohalik külaelu juhuslikult sinna sattunud ränduri jaoks tingimata midagi väga idüllilist on. Ilmselgelt ei kõnele igapäevaselt riisipõldudel või puuviljaaias töötavad väikese küla elanikud inglise keelt ning keelebarjäär ning sellest tulenev kohalike inimeste vestlusringidest kõrvalejäämine on peaaegu paratamatud. Kui sa lisaks ei suitseta ega kitarri ei mängi, avastadki, et oma toaaknal kõõlumine ning lindude, oravate ja sisalike jälgimine pakub sulle palju enamat kui teistega terrassil istumine.

Olles oma isu Pulau Pisangi loomadest täis vaadanud, jätsin riisipõldudest ümbritsetud saarega hüvasti ja läksin merest ümbritsetud saarele nimega Langkawi. Minu võõrustajaks sattus vahelduseks keegi, kes oli Eestist kuulnud ja seal isegi käinud, mh Tartus. Nagu selgus, oli tegemist ääretult toimeka mehega, nii et ühel hommikul leidsin ärgates kirja, et ta läks neljaks päevaks tööasjus Kuala Lumpurisse ja loodab, et hoian seni majal silma peal. Neli päeva tundsin end tema kodus ääretult vabalt, küpsetasin hommikuti pannkooke, korra tegin ka korraliku šokolaadikringli, sest oeh, kuigi siinne toit on vapustavalt hea, on vahel hea süüa midagi tuttavat ja harjumuspärast. Seejuures on siinsete inimeste usaldus päris imetlusväärne: ma kujutan ette, et suurem osa inimesi ütleks, et sorry, ma pean nüüd ära minema, palun otsi endale uus ulualune, kuid siin nähtavasti nii ei mõelda.

img_20170131_155437

Kui alguses tundus vee läbipaistvus kummaline, siis nüüd tunduvad pigem kohad, kus sa ei näe 2 meetri sügavuse pealt põhja, kahtlased.

Kuna mu enda host minu jaoks väga palju aega ei leidnud, võtsin kätte ja tutvusin teiste enam või vähem kohalikega. See tähendab – inimestega eri maailma nurkadest, kes ühel või teisel põhjusel end just Langkawil sisse on seadnud. Muuhulgas võtsin omaks ka kohaliku elurütmi: ärkasin 12-13 aegu, lebotasin õhtupoolikuni kuni ilm oli piisavalt jahe, et välja minna, st jäi ainult 30 kraadi kanti, ja siis kusagil 2-3 ajal magama. Mõnikord, kui rohkem rannatuju oli, käisin end päeval ka päikesele näitamas, aga minu suur plaan mägedesse matkata jäi tulevikus teostatavaks plaaniks. Kõlab jälle nagu paradiis? Oligi.

Ja kuigi vahel tekib tunne, et kas saab veel paremaks minna ja kas Aasial tõesti on mulle veel midagi vaimustavat pakkuda – siis jah, saab! Üks mu reisi kõrghetki oli veel ees!

Ühe ajastu lõpp Malaisias

Ma saan aru, et selle riikide sasipuntraga ajasime lood veidi segaseks, et millal me kus olime, nii et kordan üle: Vietnamist läksime jõuluks Kambodžasse, sealt aastavahetuseks Taisse kloostrisse ning edasi Malaisiasse. Malaisiassejõudmisega oli meil natuke kiire, sest kui saabuda Taisse maismaapiiri ületades, kehtib viisavabadus ainult 15 päeva ning meie veetsime 10 + 2 päeva kloostris. Transport ühest riigi otsast teise võtab ka natuke kauem aega kui Eestis ning meie lahkumishetkel külvasid maal endiselt paksu segadust üleujutused, mistõttu paljud rongid ei liikunud ja paljud maanteed olid vee all või katki. Kümnendi suurim üleujutus ikkagi.

Meil sujus kõik loomulikult suurepäraselt, sest meie hinnangul on ilmselgelt liiga kallist hinda nõudva reisikorraldaja/majutaja kukelesaatmine ja öö bussijaamas veetmine lihtsalt suurepärane asjade käik. Kuna olin just 12 ööd puulavatail magades pompsueluks treeninud, polnud mingi probleem sinnasamma end kerra kerida ja paar veidrat unenägu vaadata. Veidi enne päikesetõusu ringutasime väheke ning hüppasime taksosse. Saime jälle hinnaga tünga (et me ka ei õpi, et kõik numbrid tuleb lasta kohe kirja panna!), kuid Aasiaeluga kohanenud ränduritena ei lasnud end seekord üldse pügada ja maksime taksojuhile võib-olla tõesti alatult väikese summa, aga see olgu talle õpetuseks, et enne sõitu hinnaks 30 ning pärast sõitu 300 ütlemine on ka väga alatu (thirty ja three hundred ei kõla ka nii sarnaselt, et oleks saanud seda valestikuulmise arvele panna ja me küsisime enne taksosseistumist 3x hinna üle). Tema taktika oli üsna rongijaama turvade lähedal suur draama tekitada, aga isegi need turvamehed vaatasid teda sellise näoga, et pole võimalik, et ta meid kusagilt niii kaugelt peale korjas, et 300 bahtine hind õigustatud oleks. Eesti-Tai 1:0.

Rongijaamas purunes meie õhkõrn lootus rongiga Malaisiasse saada ja asutasime end hääletama. Ühel teenurgal korjas meid peale naine, kel oli adekvaatset infot bussihindade kohta ning kuna see oli umbes 2x soodsam, kui too õhku täis mees meie suurepäraste tudupinkide juures öelnud oli, siis otsustasime kindla peale välja minna ja bussiga sõita – eelkõige just meie samal päeval aeguva viisavabaduse tõttu.

Kagu-Aasias on bussidega selline naljakas süsteem, et nad peatuvad kõige veidramates kohtades, et inimesi peale korjata, ja pileteid müüakse ka seal, kust sa neid iial ei otsiks – enamasti mingis odavas toidukohas, kust saab kehakinnituseks kiirnuudleid või riisirooga osta. Samamoodi on lõpp-peatustega: meie eeldame mingit bussijaama moodi rajatist, aga ei, enamasti visatakse meid lihtsalt tänavanurgal maha ja siis me peame aru saama, kus me oleme. Kui me kunagi naiivselt uskusime, et suurlinnades ikka on üks kindel terminal, siis eip, Vietnamis näiteks käsutati meid ka kusagil keset Hanoid maha. Oli öö ja pime ja meie hosti korter jäi meist 10 km kaugusele, nii et nõnda me siis kõlgutasime pingil jalgu ja mõtlesime, mis edasi… igatahes jah, peagi õppisime kohalike moodi ise sobival tänavanurgal maha küsima. Kõik, mida selleks vaja, on selline suurepärane äpp nagu Maps.me, kus saab olenemata internetiühendusest oma asukohta kaardil vaadata. Meie taktika on oma peatuspunkt kaardil ära märkida ja kui GPS näitab, et oleme lähedal, siis palume bussijuhilt peatust. Selline plaan oli meil ka seekord Butterworthi poole teel olles. Ainult et seekord otsustas mu GPS, et ei, tema küll ei tööta. Kui me siis ringi vaatasime ja püüdsime ise kaardil paika panna, kus me oleme, avastasime äkki, et okou, kas… see… on… SEE SILD… kust Penangi saarele saab??? Sest… see veekogu on jõe kohta veidi suur?? Ja kuigi me olime enne püüdnud bussijuhile selgeks teha, et tahame saada Butterworthi, mis on otse enne saart, siis tõepoolest, see oli see sild, mis ühendas saart mandriga ja Butterworth on pöördumatult selja taha jäetud.

Kuna GPSist ilmselgelt kasu polnud ja ega sel ka enam mingit tähtsust polnud, valisime oma peatuskoha ümbruse järgi. Ühel hetkel tundus, et okei, siin paistab päris hea atmosfäär ja palju tänavatoitu – sobib! Kuna oli õhtu ja me ei leidnud kohe kusagilt adekvaatset infot, kuidas tagasi mandrile saada, otsustasime, et ju siis tõi saatus meid Penangi põhjusega.

IMG_20170113_152536.jpg

Penangi tänavakunst

Saatuse poolt  määratud põhjus võis peituda selles, et tegelikult on Penang üks populaarsemaid sihtkohti Malaisias, tuntud ka kui Malaisia toidupealinn (lugesin seda hiljem internetist. Saarel olles käitusime mõistlike kokkuhoidlike ränduritena ja nautisime oma kiirnuudleid, mmm…). Lisaks kaunistasid saare suurimat linna Georgetowni lugematu hulk tänavakunstiteoseid, üks ägedam kui teine. Nii et olles juba kogemata nii vingesse kohta sattunud saatsime oma Butterworthi hostile sõnumi, et jääme paar päeva hiljaks ja nautisime elu saarel.

Meie tegelik sihtkoht Butterworth on tööstuslinn ja ränduritele üsna vähe võimalusi pakkuv, aga meid tõi sinna suurepärane Workaway projekt… Krishna templis. Jah. Me olime äsja lõpetanud oma 10-päevase meditatsioonikursuse budistlikus kloostris ja seadsime end nüüd krishnade juurde sisse. 10 päeva harjutasime Tais sisse- ja väljahingamist ning kuulasime õpetust sellest, kuidas tuleb olevikus olla, oma MINAST lahti lasta ning seeläbi tõeni jõuda. Ja nüüd – põmaki! – on üks jumal, ta nimi on Krishna ja et temaga lähedust saavutada, tuleb iga päev 108 korda retsiteerida üht ja sama  teksti:

Hare Krishna
Hare Krishna
Krishna Krishna
Hare hare
Hare Rama
Hare Rama
Rama Rama
Hare hare.

Need inimesed, kellega meie kokku puutusime, tegid seda väga usinasti. Mõnus lihtne lauluke sobis saatma nii igapäevast toidutegemist, põrandapühkimist, jalutamist, vaikushetke vestluses… nii palju kui ma nendega koos autoga sõitsin, oli ka teelolekumuusikaks alati Hare Krishna. (Mõtle, kui teed noh nii 10-tunnist roadtrippi ja kogu seda teekonda saadab sisuliselt sama muusika. Meloodia võis varieeruda, tõsi külll.)

IMG_20170114_173340.jpg

Krishna tempel Butterworthis

Ja kui Tais oli vihmaperiood ja seetõttu ei olnud sündsalt pikkade riiete kandmine probleem, siis Malaisia päikese all iga päev pikki pükse kanda oli päris piinarikas (“Ehmusin hetkeks, et sipelgad jooksevad mööda mu jalgu, aga siis sain aru, et ei, see on higi, mis mööda kintse ja sääri alla niriseb…”). Või siis üldse päeval väljaspool õhukonditsioneeriga ruumi viibimine. Ükskord võtsime end kokku, et teeme siis väikse tiiru linnas. Jõudsime pärast ränka 7-minutilist pingutust kaubanduskeskuseni, kuhu rõõmsalt jahtuma suundusime ja kust me enam kaugemale linna ei jõudnud ka. Samas, nagu öeldud, polnud Butterworthis suurt midagi vaadata ja võimalik, et meie templirajoon oligi linna kauneim osa. Sest jah – krishna templi kõrval oli mingi hästi rohkete dekoratsioonidega pastellroonides indiapärane tempel (konkreetset religiooni ei osanud määrata), selle kõrval buddha tempel, edasi ümber nurga hästi lihtne kristlik kogudus, mille naabriks oli mošee. Püüa siis aru saada, kus parajasti kella lüüakse ja palvusele kutsutakse.

IMG_20170204_190642.jpg

Kolm templit kõrvuti. Keskmine on küll puu taga peidus, aga ta ON seal.

Krishna templis töötamine oli meie viimane ühine projekt sel reisil, sest jaanuari lõpus oli Gretel aeg Floridasse minna. Kuna USA mind hetkel ei tõmmanud ja Eestis on veel liiga külm, seiklen nüüdsest Aasias omapäi ringi. Järgmine peatükk: soolorändur.

Kambodža ja jõulud

Uskuge või mitte, me leidsime oma paradiisisaare, kus rahus ja vaikuses jõule tähistada. Päris õiget jõulumeeleolu muidugi ei olnud, sest kuigi hakkame lumeta jõuludega juba paratamatult Eestiski harjuma, siis 35 plusskraadi ei mõju sugugi sooja talvena, vaid on suve kohtagi väga palav.

Kuna kohalikud on valdavalt muud usku, jätavad jõulud kui pühad neid suhteliselt külmaks. See muidugi ei tähenda seda, et kommertsliku osaga kaasa ei mindaks. Eriti Vietnamis nägime palju jõuludekoratsioone, mille puhul ma julgen muide kahelda, et keegi peale turistide nende sisust üldse aru sai (nt lumememmed). Ja püha taevas, ma pole vist laulu “Last Christmas” nii palju kuulanud sellest ajast peale, kui mul kunagi ammu-ammu kassetipleier oli ja kuna mul oli umbes kaks kassetti, oli lauluvalik kitsas, AGA seal hulgas oli “Last Christmas”. Vahel tabasime raadiost ka “All I Want for Christmas Is You” ja iroonilisel kombel ka “White Christmas”, aga üldiselt jõudsime järeldusele, et igal endast lugupidaval artistil on ilmselt Kagu-Aasia popimast jõululaulust oma cover ja detsember on aeg, kus need kõik tuleb ette mängida.

IMG_20161214_130249.jpg

Jõulukaunistused supermarketis

Hiinas avastasime kurvastusega, et sel aastal ei saagi advendikalendri aknaid avada ja iga päeva rõõmustava šokolaadiampsuga alustada. Kurbus kestis umbes 10 sekundit, kuni meile tuli imetabane mõte ise advendikalender teha. Et oleks põnevam, ei teinud me kalendrit mitte endale, vaid üksteisele, ning uskuge mind – Hiinast juba leiab huvitavat nodi, mida sisse pakkida ja õiget päeva ootama panna. Jätkus sama tõde, mis pea kogu meie reisi saatnud on: ära küsi, mis see on, ma ka ei tea. Mind üllatasid päkapikud muuhulgas näiteks pisikeste vürtsikate keedumunadega (ma ei ole kindel, mida nendega tehtud oli, et nad kuude kaupa vaakumpakendis säilisid), erinevate lihapaladega, tundmatute kuivatatud viljadega, millest ainult ühed olid ebameeldiva maitsega, näomaskidega ja reisisalvrättidega. Grete sai rohkem kommi, aga ka lotopileti, millega ta miljoneid ei võitnud, roosat mõmmit projitseeriva taskulambikese, mida ta Tai kloostris suure häda ja piinlikkusega kasutas, ning ka meie jõulunapsu rolli täitva tundmatu kange Hiina alkoholi.

Tavapärasest kuumema talve tõttu ei saanud me küll lumememme ehitada, kuid meie päralt oli terve Danangi rand Vietnamis – päriselt ka terve rand, sest vihmaperioodi tõttu oli see tühi mis tühi. Passisime peale hetkele, kus ei sadanud ning tormasime oma suvise olekuga lumememme ehitama. Tulemus oli mõistagi imeline, nii et sealt pärineb meie järjekordne reisi vanasõna “Õige rändur ei veeda aega turismiatraktsioone külastades, vaid neid ise luues”. Kahjuks pakkus meie Lembitu möödujatele ainult üürikeseks rõõmu, sest kui me õhtul randa läksime, oli ta juba pooleldi minema uhutud.

img_20161217_165451

Liivamees Lembitu

Jõulupühadel oli meil puhkus – puhkus tingimisest, kauplemisest, tuktukijuhtidest, organiseerimisest, kärast ja saginast. Ma naudin küll reisimist väga, aga vahel on lihtsalt olemise aega vaja ning Rabbit island Kambodžas sobis selleks ideaalselt. Meil oli suurepärane plaan endale hulk toidupoolist kaasa varuda ning jõululaupäeval lõkkes kartuleid küpsetada, aga kuna hinnad olid üle mõistuse kallid, otsustasime saarel pakutava restoranitoiduga leppida – jah, korralik ports riisi ning imeheas kastmes valmistatud krevette või krabi on tunduvalt odavam kui ise lõkkekartuleid teha või saiakesi süüa.

Jõulutoostid said öeldud Hiina alkoholiga, mida Grete enese teadmata üle kolme riigipiiri oli vedanud, ning kringli aseaineks olid durianikoogid. Jõulukuuske asendas tibatilluke koonusekujuline merikarp ning jõuluvanaks maskeerus Tom – jõulujänes on meie traditsioonilisele näärisokule kindlasti lähem kui pontsakas vanamees. Meeleolu ei olnud võib-olla küll 100% jõulune, kuid võin käsi südamel öelda, et nautisin meie armsat koosviibimist ning seega end millestki ilmajäänuna küll ei tunne.

img_20170124_181125

Jõulupidu! (Leia pildilt kuusepuu)

Veetsime viis päeva saarel omaette mõtiskledes, lugedes, kirjutades, ujudes, süües ja juues, päevitades ja puhates. Meie hotellitoaks oli merest mõnekümne meetri kaugusele jääv bungalow, kus oli elektrit oli mõneks tunniks kella 18 ja 21 vahel, millest täitsa piisas akude laadimiseks. See tähendab, et meie saarelviibimine oli päriselt ka puhkus – me olime vabad isegi oma ebaratsionaalsest soovist pidevalt kättesaadav olla või sõprade tegemisi jälgida või edasist teekonda planeerida.

img_20161227_121951

Meie oma paradiis

Kui me siis ükskord mandrile naasime ja sadamas tuktukijuhti ootamas nägime, ütlesime talle laialt naeratades “No, thank you” ja tuju oli jätkuvalt vapustavalt hea. Nädal varem ei suutnud ma tuktukijuhtidele absoluutselt naeratada, rääkimata heatujulisest siirast naeratusest. Puhkus oli läinud asja ette ja teekond Siem Reapi võis alata.

Siem Reap jääb meelde kõige erilisema õhtusöögielamuse poolest. Rohutirtse ja mingeid mardikaid proovisime juba Laoses, oma ämblikupraadi nautisime Phnom Penhis ning nüüd oli järg skorpioni, kuivatatud mao, kilkide, tõukude ja veel mingite satikate käes. Olles omale sobiva menüü kokku pannud asusime otsime head kohta istumiseks. Üle tee oli spaa, kus sai muu hulgas akvaariumiserval jalgu kõlgutada ning lasta kalakestel oma varvastelt surnud naharakke näksata. Ideaalne! Suskasime varbad vette ja õhtusöök võis peaaegu alata. Peaaegu – sest püha taevas, kuidas kalad kõditasid ja noh, teate ju küll, kui tundlik ma just tallaaluse kõdi suhtes olen. Aga umbes viie minutiga suutsin isegi mina end kokku võtta ja sain putuktoitu nautida ilma, et kogemata mõne jala või tiiva kurku tõmbaks.

Nii üürikeseks meie Kambodža-seiklus jäigi, sest järgmisel päeval olime juba teel Tai poole, kus meid ootasid juba uued elamused.

Tagantjärgi Kambodžast

Tegelikult jäid kommunistliku Vietnami ja meie jaoks spirituaalse Tai vahele ka 10 päeva Kambodžas. Hirmsasti oleks tahtnud seal kauem peatuda, kuid püha tõe õppimise nimel tuli aastavahetuseks Lõuna-Tais olla, mistõttu aega jäi selleks korraks napiks. Aga nagu meile Tais õpetati, siis inimene elab 120-aastaseks, mis tähendab, et mul on veel ligi sajand eluaega jäänud, et Kambodžasse naasta ja kogeda seda, milleni seekord ei küündinud.

img_20161220_130841

Talvine Phnom Penh (pidin mõne ilusa pildi ju ka panema)

Võimalik et just meie ajanappuse tõttu otsustas Kambodža maksimaalselt elamusi pakkuda, alustades juba piiripunktist. Olles eelnevalt kodutööd teinud teadsime, et me ei pea bussi peal stjuuardile ekstra 5$ maksma, et piiri ületada ja võime oma passid ja viisatasu ka ise ametnikele ulatada. Stjuuard muidugi nii ei arvanud ja tõmbus väga turri kui meie kogu bussi peale ainsatena talle lisatasu ei maksnud ning ähvardas meid piiripunktil bussist maha jätta. Me ei lasnud end sellest suuremat segada, sest olime hommikust õhtuni kestva kauplemise ja oma tegelike õiguste tagaajamisega juba harjunud.

Siis me jõudsime piiripunkti. Stjuuard näppas ikka meie passid enda kätte ja käsutas meid läbi turvakontrolli, teisel pool piiri laiutas käsi, et oi kullakesed, teil pole ju viisat! Oleksime talle hea meelega selgitanud, et nojah noh, me ei saanud ju viisat teha, sest ta, va geenius, korjas meilt passid hoolimata meie vastupanust ära, aga selleks polnud aega. Lippasime putka juurde, kus istus neli tülpinud näoga ametnikku. Grete läks ühe akna juurde, mina teise juurde. Grete vastas istuv mees põrnitses teda sõna laisumata ja sõrmegi liigutamata ja minu poolt kõnetatav naine viipas lihtsalt, et mine teise akna juurde. Nii ma siis ootasin Grete taga, vaatasin, kuidas kolm ametnikku nutitelefonides surfavad ja üks pastakat keerutab. Samal ajal nägin, kuidas meie buss nurga taha kadus, aga kuna stjuuard tammus meie lähedal putka juures, ei muretsenud me liiga palju. Aegluubis jõudsid rohelised Kambodža viisad meie passidesse ja kui me raha letile panime ja ütlesime, et vaadake, me maksame nüüd, siis pärast pooleminutilist põrnitsemispausi võeti raha vastu ja võisime minna. Hüüdsime midagi stjuuardile ja jooksime läbi turvaväravate, et passi ka tempel saada ja olimegi ametlikult Kambodžas!

Ainult et buss koos kogu meie elu sisaldavate seljakottidega oli kadunud. Ja stjuuard oli ka kadunud. Suur tee viis otse ning otsustasime sealt minna – buss ei saa ju kaugel olla. Või saab? Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja peletasime kõiki neid rollerijuhte, kes meile järjekordselt sõnadega “Madame, motorbike?” lähenesid. Olukord tundus üha lootusetum ja tekitas seda enam tuska, et 1) bussijuhile viisataotluse eest lisatasu maksmine ei ole tõepoolest kohustuslik ning 2) nad oleksid võinud vähemalt meie pagasi maha tõsta.

Ja siis! Ühel hetkel nägime oma bussi stjuuardit rolleril möödumas. Kibekiiresti jooksime esimese ettejuhtuva rolleriga mehe juurde, nii et too ei jõudnud õieti küsidagi, kas madame äkki soovib motorbike‘i, kui me juba ta selja taga istusime ja meest rohelises jälitada käskisime, utsitades teda järjekindlalt kiirust lisama. Faster, faster, just go! Ühesõnaga selline ideaalne eepiline stseen sellest, kuidas me oma bussi taga ajasime.

Buss oli end piirist paari kilomeetri kaugusele parkinud ja reisijad nautisid parajasti plaanilist toidupeatust, nii et kõik oli korras. Aga kuigi me saime väga ägeda elamuse, leiame, et oleks ju ilus öelda, kus buss pargib, nii et ka põikpäised rändurid pärast oma teekonda jätkata saaksid.

Teine asi millega Kambodža meid rabas, olid hinnad toidupoodides. Me olime tükk aega keeletud ja seedisime mõtet sellest, et odavaim makaronipakk on 1.50$, 3 porgandit 1$, ämbrike mustikajogurtit 12$ ja suur Nutella 12.60$ (Kambodžas on kõrvuti käibel USA dollarid ja Kambodža reaalid). Väljas söömine oli see-eest taskukohane – Phnom Penhis leidsime nt koha, kus rice + food oli 1$.

img_20161228_172630

Hinnad olid Kambodžas hullemad kui Stockmannis

Meie esimene peatuspaik Kambodžas oligi pealinnas Phnom Penhis. Seal tundsin kogu reisi jooksul esimest korda suuremat väsimust-tüdimust-koduigatsust. Eelkõige peitus põhjus selles, et ma ei tundnud end enam inimesena – kohalike jaoks olin ma lihtsalt rahakott. Isegi mitte klient, sest kliendile oleks võib-olla rohkem naeratanud või sobilikumaid võimalusi leida püüdnud, kuid ei, oluline oli ainult raha. Parim näide pärineb Vietnamist, kui püüdsime kaardilt aru saada, millises suunas peame liikuma ja üks mees tõttas appi ja küsis pealtnäha sõbralikult, kuhu me minna tahame. Kui ütlesime, et lähme jalgsi, lõi ta käega ja kõndis sõna lausumata minema, st kui sa mult taksoteenust ei osta, vaata ise, kuidas saad. Kambodžas oli agressiivsust natuke vähem, aga ikkagi oli hoonest väljudes esimene lause, mida kuulsid “Madame, motorbike?” või “Madame, tuktuk?”. Lisaks olles vihmapilved edukalt Vietnamisse maha jätnud leidsime end üle 30-kraadisest kuumalainest, mis mulle isiklikult mõjus väsitavalt. Ja nii me jõudsimegi ideaalse plaanini: veeta jõulud pisikesel üsna vähekülastataval saarel, kus pole teid, pole tuktuke, pole turgu, pole internetti, pole õieti elektritki. Lihtsalt meri, liiv, bungalow’d, võrkkiiged, piña colada ja vabadus.

img_20161228_121224

Vahepeal tekkis jube tahtmine endale silt kaela riputada, et EIIIII, MA E TAHA TUKTUKI!!! Ja siis leidsin turult selle särgi

10 päeva mediteerimist budistlikus kloostris: Marilyni kogemus

10 päeva budistlikus kloostris vaikimisvande all mediteerimist ei saa mingil viisil kahele inimesele täpselt samalaadne kogemus olla ning sestap otsustasime Gretega kumbki oma mõtted, tunded, mälestused ja dukkha eraldi kirja panna.

Erinevalt Gretest, kel oli budistlikus keskkonnas elamine juba mõnda aega kindlaks sihiks olnud, ei olnud mina Taimaal mediteerimisest varem isegi und näinud. Sellegipoolest tundus mõte piisavalt hull ja huvitav, et läksin sellega innukalt kaasa – sest noh, eks ole uusi aastaid pidustuste ja saluudiga tervitatud veel ja veel, lobisetud enam kui küll ning pehmete linade vahel magamine on üldse ebavajalik luksus. 10 päeva vaikust, meditatsiooni ning lihtsust alaku!

img_20170111_222545_320

Minu tagasihoidlik tuba

Oh seda õndsat entusiasmi, mis mind esimestel päevadel saatis! Kuidas ma munkade aktsendist hoolimata püüdlikult nende õpetusi kuulasin, kuidas ma Dhamma kõneluste ajal tõepoolest pigem inimhäälele kui lindistuse taustal kostuvale kukekiremisele keskendusin, kuidas istumismeditatsioonidel oma hingetõmbeid lugesin ning kuidas kõndimismeditatsioonidel liigutusi jälgisin. Mu selg oli sirge, ma ei hakanud nihelema enne kui jalg istumise all surema hakkas ning iga kord kui tabasin mõtte kusagil uitamas tulin tagasi olevasse hetke ja hakkasin taas sügavamalt sisse ja välja hingama. Olin kuulnud, et paljud saavad alles umbes neljandal päeval sotti, mida nad tegelikult tegema peavad, nii et olin 100% muretu hing kuskil Tai pärapõrgus palmide ja banaanipuude vahel.

Mina sain neljandaks päevaks sotti sellest, et meditatsiooniguru minust vististi küll ei saa. Sellal kui ma rahulikult sisse ja välja hingasin, tuli pähe musttuhat head mõtet. Alguses, kui ma veel püüdlik olin, saatsin need inspireerivad ideed ajutiselt minema, lubades, et tegelen nendega vabal ajal. Hiljem ei suutnud ma enam vastu panna ja nii jäidki mul suur osa Dhamma kõnelusi tegelikult mõttega kuulamata, sest planeerisin oma edasist rännakut või pidasin sisemist monoloogi teemal Mis minust saab, kui ma ühel heal päeval Eestisse naasen või tont teab mis veel. Õigustan end sellega, et keskkond oli tõesti väga mõnus ja inspireeriv ning tundsin, et on lausa kuritegelik kõigil headel mõtetel lihtsalt minna lasta või enda fantaasiat takistada.

Teiseks pean tunnistama, et osalt läks kogu see anapanasati õpetus mu enda hoiakutega vastuollu. Põhiteema, mida rõhutati, oli hetkes elamine: lase lahti minevikust ja ära muretse tuleviku pärast. Kuna meie mõte pole kunagi olevikus, siis tulekski mõtlemine välja lülitada ning lihtsalt olla ja keskenduda hingamisele kui meie elu keskpunktile. Aga… aga… mina avastasin oma mõttekulgu jälgides, et kui ma minevikku eksisin, siis eranditult ainult õnnelikesse hetkedesse – kas ma peaksin siis endale keelama nende meenutamist ja need unustama, lihtsalt selleks et sisse-väljahingamist nautida? Ja samamoodi tulevikuga. Üks põhjus, mis mind siia reisile tõi, oli soov maailma ja ennast avastada ning oma tugevustes, nõrkustes ja plaanides natuke selgusele jõuda. Kui meditatsioonihallis turgatab äkki välguna pähe mõte OH SA TAEVAS, MA TEAN, KUIDAS MA EESTIS OMA TÖÖ KORRALDAN! siis on õigem see mõte läbi mõelda – sest ma ei jää siia sooja päikese alla ju igavesti ja siis on hea, kui mul on mõned imepäraseselt inspireerivast keskkonnast võrsunud läbimõeldud ideed, mida ma teha TAHAN, mitte ei pea naastes hädaga esimesele lepingule alla kirjutama ning end terveks igavikuks meeltnüristava saatusega siduma.

img_20170116_205151

Meditatsioonihall nr 2, kus toimusid meie joogatunnid ja chanting. Mina, kes ma pea kunagi ei laula, jorutasin rõõmsalt palikeelseid tekste kaasa

Kas võib paremat puhkust Tais soovidagi? 10 päeva rahus ja vaikuses, et oma elu üle järele mõelda, maitsvat Tai taimetoitu nautida ning õhtuti kuumaveeallikas liguneda… Rääkimata hiiglaslikest meetristest gekodest, tualettides varitsevatest ämblikest ja tuhandetest satikatest, keda ma ei tunne (jah, need kõik olid minu jaoks meeldivad ja põnevad – pärast gekovaatlusi ma naeratasin isegi füüsiliselt tükk aega ja sisemiselt kauemgi veel). Isegi puulavatsil magasin uskumatult hästi – nii hästi, et esimesel hommikul ei kuulnud 10 minutit kestnud kellalöömist ja magasin julmalt pool tundi sisse.

Juba üsna meie sisemise teekonna alguses kiskus ilm vihmaseks, mis oli pisut ootamatu, sest meie Gretega arvasime, et suutsime vihma Vietnamisse maha jätta, kuid võta näpust! Natuke vihma – olgu. Aga ühtäkki ei olnud see enam üldse natuke vihma. Ma ei ärganud hommikul kella peale, sest vihma tihe sabin summutas selle; ma ärkasin uksekoputuse peale, sest nähtavasti polnud ma ainus, kes kella ei kuulnud ning meie magala eest vastutaja käis iga ukse taga klohmimas. Vannituba uputas – vesi ulatus mulle veidi üle pahkluu. Päeva jooksul evakueeriti esimese korruse elanikud teise majja või meie ülakorruse vabadesse tubadesse. Mina kui teise korruse elanik sain veel paigale jääda.

Vihm ei andnud alla. Kolisime oma põhilisest meditatsioonihallist teise, natuke kõrgemal kohal paiknevasse. Õhtuhämaruses päästsime veel esimesest hallist matte ning nägime seal sitikaid ja satikaid ja skorpione ja veidralt pikkasid sisalikke. Kui me veerand tundi hiljem pimeduses läbi vee sumpasime, püüdsime lihtsalt mitte mõelda, et kõik need sitikad ja satikad ja skorpionid ja veidralt pikad sisalikud on nüüd siin… kusagil… meie jalge ees. Iga kord kui ma midagi teistsugust jala all tundsin, kinnitasin endale, et see oli leht või kivi või oks… sest ilmselt oligi.

Uputus jätkus ja kui vesi mu magala ees põlvini ulatus ja jalge vahel kalu ujumas näha võis, tuli mulgi evakueeruda. Kuna mu riided olid rõskes kivikambris hallitama ja/või kopitama läinud, polnud mul veidi avaramasse ventilaatoritega varustatud tuppa kolimise vastu midagi. Küll aga pean märkima, et mu uus puitpadi ei olnud üldse nii mugav kui esimene, nii et kui paari päeva pärast hetketi päikest näitas ja ma oma vanasse heasse tuppa tagasi kolisin, oli mul siiralt hea meel õhtul väsinud pea OMA puitpadjale toetada.

Kuna minu magala elanikel lubati keeruliste ilmaolude tõttu ühel õhtul iseseisvalt oma toas mediteerida jäin ma ilma informatsioonist, et kogeme kümnendi uputust, aga et kui kõik hästi läheb, siis võib-olla ei saagi keegi surma ja ehk ei vaja me ka helikopteriga päästmist. Aga võib-olla on hea, et ma ei teadnud ja sain vihmasajus omamoodi edasi mediteerida – see tähendab oma mõtteid edasi mõelda.

Ja kui esimesel päeval magasin ma pool tundi sisse, siis kümnendal päeval ärkasin hommikul krapsti üles, jumala tõsiselt veendunud, et olen taas hilinemas, riietusin ahvikiirusel ja tormasin alla. Igaks juhuks vaatasin all kella ka ja loomulikult – kolm öösel. Äratuseni oli tund aega. Ju ma ei suutnud uut inspireerivat päeva äragi oodata.

Ma ei teagi. Mulle öeldi enne kui siia reisile tulin, et Taisse pole suuremat mõtet minna, see on nii turistikas. 10 päeva vältel ma sõin ainult kohalikku toitu, pesin end nagu kohalik, käisin tualetis nagu kohalik ning elasin kohaliku õpetuse järgi (päriselt ka tapsin null sääske ja sipelgat, sest mul pole võimu kellegi elu üle otsustada). Tai andis mulle kõige väheturistilikuma reisikogemuse üldse.

Vietnam pildis

Rõõmustan seekord laiskasid lugejaid, kes siiski teada tahavad, kuidas siinne elu on.

img_20161221_212924

Alates Hiinast olen ainult kommunistlikes riikides käinud ja juba sulandun

IMG_20161208_175536.jpg

Kommunism.

IMG_20161221_213129.jpg

Ja kommunism.

IMG_20161221_213158.jpg

Ja veel kommunistlikku propagandat.

img_20161221_213228

Olgu, see on viimane. Aga mulle on üllatav hoopis see, kui vähe plakatidisain edasi arenenud on.

img_20161221_224633

See on päriselt ka viimane kommunismiteemaline pilt. 2000 dongise tagakülg – virgad naiskad tööl

IMG_20161208_173155.jpg

Hinnavõrdlus: šokolaad vs viin

img_20161210_143117

Me ei saanud täpselt aru, kuidas banaanid töötavad, sest noh, vaadake seda kobarat eksju, ja õis ka seal otsas veel, õhh appi, bioloogia.

img_20161210_131818

Apelsinid on üldse rohelised

img_20161221_225653

Inimesed see-eest söövad nagu põrsad, poetavad kõike laua alla, viskavad jalgu vabadele toolidele ja vahel nokivad toidulauas oma varbaküüsigi. Ma EI liialdanud praegu. See, et pitsakohas kassiir vahetult enne sinuga arveldamist nina nokib (või et kesiganes avalikult nina nokib), on ka tavaline. Kõrvade urgitsemisest ja sülitamisest rääkimata.

img_20161209_115822

Kohtusime oma teel ka toredate inimestega ning proovisime isegi nende moodi toredad välja näha

received_10211824116422112

Näiteks ühed toredad olid meie inglise keele õpilased, kes meid välja sööma viisid. Rolleritel, muidugi, sest kes siis jala kõnnib, pff

img_20161221_231429

Ühel päeval oli Danangis isegi päikest näha. Meie kasutasime selle aja postkontorit taga otsides, sest noh, kesse ainsal päikselisel päeval ikka randa läheb, eriti kui tead, et suure tõenäosusega läheb hiljem vihmale.

IMG_20161214_104201.jpg

Kui juba sillapiltideks läks, siis palun: draakonisild

Vietnami märksõnadeks on minu jaoks diskobuss (sleeper-bussid, kus õhtuti diskotuled ja -muusika olid), vihm, “madame, motorbike?”, planeerimine ja mäed.

Vietnam

Ootasime pikisilmi Vietnami jõudmist, sest esiteks unistasime juba kuude kaupa rannas lesimisest ja piña coladade libistamisest ning teiseks olime kõikjalt kuulnud, et Vietnam on meie sihtkohtadest üks odavamaid riike. Noh…

Jah, Vietnam on odav, kui sa selle endale odavaks võitled. Näide üks: kui me oma diskobussiga lõpuks Vinhi jõudsime ja Hanoi bussi otsisime, leidsime abivalmis juhi, kes ütles meile piletihinnaks pool miljonit dongi. Eee, kuidas palun? Kuna olime eeltööd teinud, teadsime, et hind on 200 000 dongi ning see oli ka bussi uksel kirjas, kuid kuna me nägime bussijuhi arvates turistid välja, küsis ta meilt kohe mitmekordset hinda ja naeris meid välja, kui ütlesime, et ei maksa üle 200 000. Lõpuks oli ta heldelt valmis meile ülisuure hinnaalanduse tegema ja poole milli eest kaks piletit väljastama, st 250 000 dongi näkku. Ronisime bussi, ning kuna seal käib piletimüük sõidu ajal, oli meil veel aega ühelt kohalikult küsida, palju tema oma teekonna eest maksis. 200 000. Selge. Kui meilt siis raha küsima tuldi, keeldusime rohkem maksmast ning aplaus Gretele, kes kurja piletimüüjaga võitlemises meistritiitli võiks saada, sest üle bussi valjuhäälselt draamat tehes suutis ta müüja tagasi tõmbuma sundida ja naeratavad näod kaasreisijatelt tõestasid, et tegime kõik õigesti. Trikitagu turiste, mitte rändureid.

img_20161207_181934

Pärast põrgulikku kauplemist jõudsime Hanoisse, mis ei suutnud sügavamat muljet jätta, kuid iga linn on ilus, kui päike looja läheb ja tuled põlema pannakse

Üldse lugesin ma, et Vietnamis on ilmselt kõige rohkem petuskeeme ruutmeetri kohta. Fakt, et ma ei saa kohalikke usaldada ja et ma olen justkui sunnitud kõigi kavatsuste osas paranoiline olema, tekitab minus halva tunde, sest tegelikult võin ma niimoodi kellelegi paratamatult liiga teha. Väljas einetades tuleb olla valmis selleks, et hinnad ingliskeelses menüüs on kõrgemad, sest noh, turiste tuleb ju nöörida. Üldse on parem hinnas kohe kirjalikult kokku leppida või võib juhtuda nii, nagu meil Hanois, kus tellisime oma arust toitu, mida väljas plakatil suurelt 15 000 dongiga reklaamiti, kuid lõpuks nõuti meilt 25 000, sest me olevat ikka midagi uhkemat söönud (kuna tegemist oli traditsiooniliste Vietnami toitudega, mille olemusest meil aimugi polnud, ei hakanud me ka vaidlema, seda enam, et see oli ainult mõnekümne sendi küsimus).

Erinevalt Laoses kauplemisest on müüjad siin kurjemad ja kargavad sulle kohe kõrri, kui sa julged madalamat hinda küsida. Naeratamist on vähem, irvitamist on rohkem.

Ja püha taevas, see liiklus! Mongoolias peatusid sõidukid ülekäiguradade juures, kui sa juba teed ületasid ja autojuhtidele viipasid, et ole kena, lase mind üle. Hiinas ei peatutud peaaegu kunagi, kuid kiirused olid linnas väikesed ja kuna hästi palju sõidetakse rolleritega, siis oli võimalik end üle tee vangerdada. Laoses oli vähem liiklust, nii et rohkem tegu oli tuk-tukijuhtide minemasaatmisega, sest neid ilmus kõikjalt ja alati ja kõik tahtsid meid teenida. Aga nüüd siin, Vietnamis… jalakäijaid on ülivähe, praktiliselt kõigil on oma roller. Turul ei kõnnita, turul sõidetakse. Kõnniteed eksisteerivad, kuid need on täis toiduputkasid, remondikodasid ja ROLLEREID, sest rollerid reaalselt sõidavad kõikjal ja pargivad kõikjal. Ühesõnaga, kui liigud jalgsi, kõnnid vähemalt poole teest sõiduteel, sest kõnniteel lihtsalt pole ruumi. Ning teeületus… noh, lihtsalt söösta ja looda parimat, sest liiklus on tihe, sõidetakse kiiremini ning kuna tihti pöörab keegi vastassuunavööndisse, tuleb olla valmis ka ootamatusteks. Kui me Hanois linnaliinibussiga sõitsime, lisas buss enne pimedasse kurvi tuhisemist kiirust ja lihtsalt lasi signaali, et jou, ma tulen, võta parem teadmiseks, sest vastasel korral nojah, kurb küll.

Kui ma vahepeal uurisin, et mida Vietnamis teha ja kuhu minna, siis üks soovitus oli, et istu kuskile maha ja jälgi liiklust. Jälgi neid rollerite horde. Vaata ja imesta, mitu inimest võib ühele rollerile mahtuda. Vastus: palju. Kui me oma matkakottidega läbi linna liigume, peatuvad sageli nii taksod kui rollerid, et meile küüti pakkuda – sest ilmselgelt pole üldse probleem mahutada ühele rollerile lisaks juhile ka kaks Eesti neidu kahe ca 15 kg kaaluva kotiga. See on imekspandav, mida kõike nad oma tillukese masinaga transpordivad. Mitmemeetriseid metall-latte. Suuri kaste. Elus kanu. Elus sigu. Muide, meie diskobussi katusele vinnati vahetult enne Laose-Vietnami piiriületust üks elus kits ning kuna pikamaabussid teevad toidupeatusi, nägin ka, kuidas ühe peatuse ajal mingi mees bussi katusele ronis ja kitsele puu küljest lehti rebis.

Aga mida iganes halba ja veidrat kompenseerib meri. Olime niivõrd põnevil, kui Danangi poole sõitsime ja siis – vihmaperiood, hurraa! Iga päev on hall ja vihmane. See muidugi ei takistanud meid randa minemast. Piña coladasid küll ei saanud, aga olles varitsenud ühe kuiva hommikupooliku käisime lainetes ära. Ujumisest oli asi muidugi kaugel, sest punased lipud olid väljas ja vetelpääste ei lubanud üle puusa vette minna – võib-olla sellepärast, et sealgi lõi laine vahel üle pea ja lõi jalust ja tahtis ujumisriideid seljast viia… aga lõbus oli ikka ja nüüd ma olen ametlikult Lõunamere lainetel end puudutada lasnud.

img_20161212_141540

Meri!

Me siin mõtlesime, et sellise niru ilmaga pole küll vaja päiksekreemiga jännata. Ehh… noh… võite edaspidi mind tutvustada kui tüdrukut, kes ka vihmase ilmaga päikesepõletuse saab, sest just nii juhtus.

Aitäh, Vietnam, odava toidu eest, mis on kohalikele veel odavam, ja imeilusa mereranna eest, kus saab vihma nautida, ja päikese eest, mida küll pole, kuid siiski oma jälje jätab.