Kaks kuud hiljem

Täna kaks kuud tagasi jõudsin oma rännakutelt tagasi Tartusse.

Aasiaga jätsin tegelikult hüvasti juba 7. märtsil ning pärast 13 tundi leidsin end Londonist. Lennujaamas inimesi vaadates tabas mind kerge paanika, sest kõik kandsid jopesid või mantleid ja mul olid lihtsalt mu kolm kampsunit seljas – jope jätsin kunagi novembrikuumuses Hiinasse.

Õnneks ei olnud asi kuigi hull ja juba nende märtsipäevade jooksul sain nautida soojemat ilma, kui Eestis selle ülejäänud kahe kuu jooksul. (Ma olen veendunud, et tänavuse lumerohke kevade taga on kuri ilmataat, kes arvas, et nii ikka ei saa, et Marilyn talve vahele jätab. Ma tuletasin talle küll meelde, et Mongoolias saime talve tunda nii, et sõrmed olid otsast kukkumas, aga ta nähtavasti ei usu, sest ma olen lihtsalt nii päevitunud. Haa haa haa.)

Londonis sain õige pea aru, et ma vist oleksin pidanud ikka rohkem raha oma 5-päevase peatuse peale arvestama, sest millegipärast ei saa seal 1-2 euroga korralikku kõhutäit ja transport on kallim, kui Aasia kõige ahnema tuk-tukijuhiga sõites. Samas olid muuseumid tasuta ja nii ma veetsin päevad kauneid kunste imetledes – ja sellise meelelahutuse üle ei kurda ma kohe üldse.

IMG_20170310_164403

Tõestus Londonist

Olles mõned päevad Euroopa kliima ja kultuuriga kohanenud, jätkasin oma teekonda Eestisse. See pole üldse põnev lugu – lendasin Ryanairiga Londonist Tallinna, istusin tiiva juures nagu alati, magasin suurema osa teest, sest olin rampväsinud ja olin juba piisavalt kogenud, et teada parimat asendit kitsas lennukis magamiseks, ning jõudsin sedasi keskpäevaks Tallinna, kus, oh sa imet, paistis päike ja lund ei sadanudki! Kõndisin Tartu maantee äärde ja jäin, pöial püsti, ootama mõnda kena autojuhti, kes ei peaks paljuks üht rändurit koju aidata. Jõudsin just hakata mõtlema, kas mul on juba maksimaalne arv särke-pluuse-kampsuneid seljas või on midagi veel lisada, kui üks tore seltskond peatus ja mind oma sooja autosse lasi. 15 minutit tee ääres seismist ja ma olingi päriselt kodu poole teel.

Koju jõudmisega oli selline lugu, et väga vähesed teadsid, et ma just sel ajal jõuan, sest mulle meeldib inimesi üllatada. Ainuke häda mu suurepärase plaani juures oli see, et kui ma rõõmsalt oma aiaväravast sisse kõndisin ja ust katsusin, oli see lukus. Kedagi ei olnud kodus. Kuna kell oli vähem kui kolm ja ma ei saa eeldada, et mu vend iga päev koolist poppi teeb, siis oli mul juba varem varuplaan valmis mõeldud – minna seni teisi tuttavaid üllatama. Väga hea mõte oli ja töötas ka.


Kaks kuud.

Ma olen selle ajaga Eestis juba üsna hästi kohanenud. Alguses tundus küll liiklus üle mõistuse absurdne, sest autod sõidavad paremal pool teed ja mul oli iga kord auto või bussiga sõites tunne, et issandjumalappi, juht tahab mind ära tappa. Viimane parempoolse liiklusega riik oli Kambodža, kust lahkusime teatavasti enne aastavahetust, et 31. detsembriks juba Tais kloostris olla. Teiseks liikluskultuur ise – autojuhid päriselt jäävad siin ülekäiguradade ees seisma, et mind üle lasta! Oh ja siis ma käisin korra maal ja millalgi linnas ringi jalutades tabasin end äkki mõttelt, et miks ma üldse enne tee ületamist kuhugi poole vaatan – liiklus on niikuinii null. Ma ei liialda. Ma nägin selle 3 tunni jooksul vist umbes 3 autot. Kontrast oli väga tugev. (Samas Malaisia või Vietnami maakohtades võis ka juhtuda, et nägid sama perioodi peale sama vähe autosid, kuid see-eest nägid sa kindlasti rohkem rollereid ;).)

Ja siis tegin ma ükskord kodus süüa ja näitasin vennale pöörases vaimustuses kartuleid. Ta ei saanud aru, miks ma nii ekstaasis olen, aga kui ma talle ütlesin, et olen viimased pool aastat põhimõtteliselt ainult nuudleid ja riisi söönud, siis jah – kartulid!

Kohukesed.

Juust!

Joodav kraanivesi!

Juba Londonis pidin peaaegu nutma hakkama, kui Anni mulle hommikusöögiks kaerahelbeputru tegi.

Üks mu reisi eesmärke – väärtustada pisiasju enda ümber – on igatahes edukalt täidetud.

Teised eesmärgid? Näha maailma – jah. Panna end proovile – jah. Mõelda elu üle järele – jah. Jõuda selgusele, mida ma nüüd edasi teha tahan – nii ja naa. See ei ole vastus, mis niisama lihtsalt tuleb. Kui üldse.

Aga vastus küsimusele, mis must nüüd saab – ma alustan peagi tööd Tallinnas, IT-firmas klienditoe spetsialistina.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s