Teine Tai ja Teine Malaisia

Ma olin tagasi Tais. Eelmisel korral kogesin Tai spirituaalset poolt, nüüd oli aeg teistlaadi avastusteks. Muuhulgas selgus, et Välisministeeriumi ja viisa.ee kodulehtedel olev info on eksitav (“Välisministeeriumi andmetel võivad Eesti kodanikud viibida Tai Kuningriigis viisavabalt kuni 30 päeva tingimusel, et riiki saabutakse lennukiga.” ja “Juhul, kui Tai Kuningriiki sisenetakse maismaad pidi või meritsi, siis on viisavaba viibimise periood kuni 15 päeva!”). Kui mina oma armsa Salamandri-nimelise purjekaga Phuketisse jõudsin, löödi mulle ilusti passi tempel, mis lubas mul riigis 30 päeva viibida – ju siis mu laev oli Lennuk.

Phuket on üks populaarsemaid turismisihtkohti, mistõttu mul polnud plaaniski sinna kuigi kauaks jääda.  Kuni ma ühes toidukohas oma CouchSurfingu võõrustajat ootasin, pidin vahepeal vaimustusest pikali kukkuma, sest kuulsin kõrvallauast lahkuvat pere eesti keeles rääkimas. Suutsin end taltsutada ja hoolimata suurest heldimusest ei tormanudki ma neid kallistustega üle külvama. Viis minutit hiljem istus sinna lauda uus seltskond – eestlased. Kui ma paar päeva hiljem samas toidukas einestasin, kuulsin jällegi eestikeelset arutelu ilma ja kohaliku õlle teemal ning tundsin et aitab! Kohast, mis on nii turistikas, et seal ei saa enam isegi endamisi vabalt eesti keeles rääkida, kartmata, et keegi kogemata aru saab, tuli kiiresti edasi liikuda.

IMG_20170216_104757

Phuketi üks paljudest randadest

Minu järgmiseks peatuspaigaks sai Krabi, mis ei jää turistide arvult Phuketile palju alla. Väike erinevus oli selles, et mina ei käinud ei Krabi kesklinnas ega mereäärses piirkonnas, vaid ööbisin äärelinnas, kust oli ainult viiekilomeetrine teekond Tiigrikoopa juurde. Ühel 30-kraadise temperatuuriga talvepäeval 1237-astmelisest trepist üles hiiglasliku Buddha kuju juurde ronimine tundus meeletult hea mõttena. Pärast paarikümmet väga järsku trepiastet käsipuule toetudes mõtlesin, et mis mu elus küll valesti on läinud, et ma nüüd siin lõõtsutades ja higist nõretades mingi mäekese tippu rühin… Ja siis nägin kaht 6-8-aastast poisinaga nagu muuseas mööda lippamas ja mõtlesin, et no pagana pihta, kuidas mina siis ei suuda! Läksin, suutsin ja jõudsin Buddhani! Vaade oli vaeva väärt ja üleval oli isegi ideaalne WiFi levi neile, keda kõik muu külmaks jättis või kes lihtsalt tahtis pilte kiiresti Instagrami laadida.

IMG_20170218_102646

Buddha

Allatulek läks palju lihtsamalt ning tee peal nägin Soome superemmesid, kes võtsid teekonna ette 3-5-aastasi lapsi seljas kandes. Nägin ka allaandjaid ja kõhklejaid – ühed Saksa poisid küsisid mult, kas see mäetipp TÕESTI on seda pingutust väärt ja nüüd sain südamerahuga vastata, et jah, on küll ja et üleval läheb trepp ka inimlikumaks.

Kui ma veel mäel mõtlesin, et kõik, ma ei taha tükk aega enam treppidest mitte kui midagi kuulda, siis all ringi uidates nägin silti WONDERLAND, mis suunas ühest teisest trepist üles. Hetkega olid mu hiljutised raskused ununenud, sest püha müristus – Imedemaa ju! Ja kuigi see kõlab nagu Disney printsessipark, siis tegelikult juhatas silt mind koobaste ning hirmus suurte ja vanade puude juurde. Ühtlasi nägin looduses ära järjekordse roomaja – kilpkonna. Imedemaa silt oli õigustatud.

Hakkasin just plaane tegema, et kuhu edasi liikuda ja mõtlesin isegi täitsa adekvaatse marsruudi välja, kui äkki küsis sõber Riho, et kui ta nüüd umbes nädala pärast Taisse tuleks, kas ma siis oleksin nõus temaga ringi rändama ja talle korralikku rändurielu tutvustama. Kuu aega olin üksi reisinud ning mõte sellest, et saan vahelduseks kellegi tuttavaga koos eksootikat avastada, tundus päris hea. Pikemaajalise reisimise juures väsitas mind nimelt see kõige rohkem, et kuigi oli tore aina uute ja huvitavate inimestega kohtuda, siis teatud muster hakkas korduma: jälle tutvusta, kes sa oled, kust sa tuled, kus sa reisid, miks sa reisid, mis kohad meeldisid, mis koht see Eesti on, kus Eesti on, milline on Eesti toit ja muusika jne jne. Vahepeal on hea rääkida kellegagi, kes teab juba piisavalt su tausta, nii et saab arutleda hoopis teistel teemadel (Eesti toit ja muusika ei jäänud siiski puutumata).

Nonii, aga kellegagi koos reisimine tähendas ka kellegagi peale enda arvestamist. Äsja väljatöötatud plaani kohaselt oleksin ma pidanud vaikselt Taist tagasi Malaisia poole rändama, aga uus reisikaaslane tõi endaga kaasa ka uued sihtkohasoovid, nt täitsa Põhja-Tais asuv elevandikeskus. See andis mulle suurepärase põhjuse sammud juba vaikselt põhja poole seada ning vahepeal Bangkokis aega parajaks teha – sest juba mõnda aega olid ühed mu teised tuttavad eestlased Bangkokis resideerunud, kuid millegipärast tundus seni, et meie teed ei ristu. See viga sai nüüd parandatud ning samas tekkis järjekordselt tunne, et tegelikult on maailm ikka väike küll.

IMG_20170221_175459

Riho needis meid oma lausega “tahangi kogeda sellist teistmoodi rändurielu” ära, sest tõepoolest, just seda ta sai – alates sellest, kuidas ta ühe lennu hilinemise tõttu teisest maha jäi ja mina suurepärased 5 tundi teda Bangkoki rongijaamas ootasin, temaga kuidagi ühendust saamata. Kuna ma teadsin, et ta ei pruugi õigeks ajaks jõuda, ei ostnud ma ka rongipileteid ära ja kui mu uus reisikaaslane siis 15 minutit enne rongi väljumist jõudis, teatati, et oioi, piletid on välja müüdud – terveks päevaks. Ma otsustasin uskuda, et piletid olid juba vara hommikul välja müüdud, nii et ma ei oleks niikuinii saanud neid Rihot oodates ära osta.

See tähendas seda, et veetsime veel ühe ööpäeva Bangkokis. Broneerisime endale kõige odavama hosteli, mis rongijaama lähedusse jäi ja sellega jätkus Riho šokiteraapia. Toa suurus oli täitsa aktsepteeritav, aken oli ka kenasti olemas, aga voodi kohal oli meeletult suur ventilaator, mis natuke vänderdades ringi käis. Mõtlesime, kas äkki on mõistlik see ööseks siiski välja lülitada, et noh, muidu niimoodi raevukalt keereldes kukub äkki keset ööd alla ja siis on veidi valus… Aga jõudsime järeldusele, et suurt vahet pole – kui selline monstrum sulle peale kukub, on igatahes valus ja kui ta keerleb, on lootust, et äkki ta keerutab ennast enne voodini laskumist propelleri kombel aknast välja.

Elasime öö ilma suuremate kaotusteta üle ning hommikul alustasime oma teekonda Chiang Mai poole. Juba ajal, mil alles Gretega reisisin, mõtlesime, et hirmsasti tahaks elevante näha, aga samas tegime ka raudkindla otsuse, et kui me peaksime mõnda elevandikeskust külastama, siis ainult humaanseid, kus elevante hästi hoitakse ja kus elevantidega ei ratsutata – sest kuigi vandid tunduvad hästi suured ja võimsad, siis nende selg on suhteliselt nõrk ja selgroo kuju ei sobi kuidagi raskuste kandmiseks, isegi kui selleks raskuseks on kõigest üks pisike inimene. Nõuetele vastavaid kohti meile tookord ette ei jäänud ning seda rõõmsam olin nüüd vastavanenud võimaluse üle. Saime elevante toita ja nendega mudaloigus mängida ning hiljem nii end kui elevante jões puhtaks pesta. See oli täpselt nii lõbus, nagu kõlab ning võin au ja uhkusega enda CV-sse lisada märkuse, et olen India elevandile mudamassaaži teinud. Samas jõudsin järeldusele, et parimad on ilmselt sellised elevantide hoiukohad, kuhu turistigruppe ei lasta, sest kuigi neil oli seal üpris hea ja muretu elu, siis ikkagi käis päevast päeva sama rutiin. Banaanidest ei öelnud ükski elevant ära, kuid mudaaugu juures jäid osad siiski kaldale ja kuigi talitajad püüdsid neid kõrvupidi inimeste rõõmuks mutta sikutada, ei olnud elevantidel nähtavasti tuju ja nii nad sellekordse spaa vahele jätsidki.

IMG_20170226_094031

Elevandikalli!

Teine elamus, mis mul senini veidi napiks oli jäänud, oli rollerisõit. Jah, ma olin juba alates Laosest mõnel korral rollerisadulasse saanud ning korra isegi põgusalt juhtida saanud, kuid nüüd oli aeg ise roller rentida ja sõita täpselt sinna, kuhu tuju tuleb. Plaan oli hea ja Surat Thanis õnnestuski endale sõiduvahend leida. Algus nägi pisut katastroofiline välja. Tais sõidavad autod vasakus suunavööndis ja ilmselgelt kui Riho testsõitu läks tegema, põrutas ta kohe valesse vööndisse. Mina seisin seni rentijate juures ja olin ilmselt ise üsna sama ahastava näoga kui nemad, aga näed, võtmeid käest ei võetud ning ma usaldasin end Rihoga sõitma. Mõnel korral tuli küll meelde tuletada, et ouou, me oleme Tais, mitte Eestis, tõmba vasakule!! ja niisama kiljusin ka pisut, aga õnneks õppis Riho üsna kiiresti ja peagi tundsin ka mina end seal taga peaaegu sama vabalt kui kohalikud rolleril kaassõitjad, st võisin seal vabalt telefonilt kaarti uurida või pilte teha. Kui me järgmisel päeval rollerit tagastasime, avastasime, et meie bussijaam on rentimiskohast väikese jalutuskäigu kaugusel, nii et tegime ära ka korraliku Aasia stiilis rollerisõidu – mahutasime kenasti ära nii enda kui kaks suurt seljakotti, ja kuigi sõit algas vestlusega “Oi, ma ei näe peeglitest midagi, sest ma istun nüüd eespool – kas tagant tuleb keegi?” – “Ma ei tea, ma ei saa end pöörata,” siis jõudsime edukalt kohale.

Ahjaa, ma ei saa ka mainimata jätta meie suurepärast majutuskohta Surat Thanis. Kirjelduse järgi ootas meid seal queensize bed. Noooh. Jah. Queensize madrats pigem ühe pisikese bambusonni põrandal – mitte et see kuidagi halb oleks olnud, oh ei! Lihtsalt kirjeldus kõlab sama humoorikalt nagu kunagine Tallinna Shnelli hotellitubade kirjeldus, mille kohaselt “avaneb toast vaade ajaloolisele raudteele”…

Minu algne plaan tagasi Malaisiasse minna sai siiski teostatud. Mere ääres olin juba käinud küll, nüüd oli aeg natuke sisemaad avastada. Kuna eelmisest leg-dayst Krabi treppidel oli ka juba paar nädalat möödas, oli aeg uuesti jalalihastele valu anda. Rändasime Cameroni kõrgendikele, kus laiuvad ulatuslikud teeistandused, ning ühe kohaliku soovitusel läksime Mossy Foresti matkarajale. Juba rajale endale oli kõva 6 km matkamist, suurem osa sellest läks ülesmäge, nii et kui me kohale jõudsime, oli kell juba ähvardavalt palju. Jõudsime mingi osa rajast siiski läbida, aga kuna hiljuti oli rada laastanud ränk vihmasadu, siis me ristisime selle koha Samblametsast hoopis kohasemaks Mudajuurikate rajaks, ning mingilt maalt otsustasime vastutulevaid mudakolle kuulda võtta ja tagasi minna – kaugele ei pidavat niikuinii saama, määrime end lihtsalt kõrvuni ära, rada läheb aina hullemaks ning varsti hakkab pimenema. Kuigi ülevalt sõitsid ka mõned autod alla, ei jäänud me neid ootama, vaid otsustasime, et allaminek peaks ju lihtsalt minema. Eks ta läks ka, jõudsime veel enne täielikku pimedat alla ja turultki läbi käia.

IMG_20170304_164517

Sain ainult natuke mudaseks. Mitte et see mind morjendanud oleks

Järgmisel päeval tundsin, et olin füüsilist koormust saanud ning päev hiljem tundsin seda veel rohkem. See andis muidugi suurepärase põhjuse veel viimasel õhtul oma viimases sihtkohas Kuala Lumpuris kohalikku massaaži nautida. See oli mu Aasia-seiklusele justkui ideaalne punkt.

Või noh. Oleks olnud, kui meie hostel poleks olnud selline, nagu ta oli. Ausõna, ma ei tea, kuidas see juhtus, et just Rihoga koos reisides sattusid meile kõige jubedamad ööbimiskohad üldse (sh Ipohi bussijaam). Võib-olla oli sel jälle seos Riho esialgse entusiasmiga, et jaaa, muidugi ma olen nõus transpordi ja ööbimise pealt kokku hoidma ning pigem elamustele kulutama! Igatahes jah, meie Kuala Lumpuri tuba oli ilma aknata, tibatilluke, Riho jaoks oli ka voodi liiga lühike, pistikupesa nägi selline välja, et ma isegi kaalusin, kas julgen seda puutuda või mitte, seinad olid kummist ja neid sai painutada ning rahvas ümberkaudsetes tubades oli lärmakas. Oma lahkumiseelsel ööl käisin neid veel kella ühe ajal korrale kutsumas, sest mul oli vaja vara ärgata. Ka see uni, mis sain, oli lünklik, sest administratsioonitüübid vaatasid YouTube’ist videoid ja kuigi need ei olnud väga valjud, oli seda kõike meie tuppa ikka kuulda. Nii et kuigi oleks ääretult idülliline öelda, et mu Aasia-seiklus lõppes meeletult hea massaažiga, siis ei, see lõppes unetu öö ja hindudega pahandamisega.

Jah, mu Aasia-seiklus lõppes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s