Purjekaga Langkawilt Phuketisse

Üks põhjus, mis mind Langkawile tõi, oli saare populaarsus purjetajate seas. Umbes sellest ajast saadik, kui Grete mulle sellist suurepärast lehte nagu findacrew.net tutvustas, sai mulle omaette eesmärgiks end purjeka peale organiseerida ja meremeheelu proovida. Lühidalt toimib süsteem nii, et on hulk vanu merekarusid, kes kas on valmis soovijaid oma aluse pardale võtma või otsivadki oma mereteeks meeskonda. Ja siis on sadu rändureid, kes paati otsivad, kas siis transpordi või lihtsalt kogemuse eesmärgiga. Muide, kui ma ütlen, et on palju vanu merekarusid, siis seda ma mõtlengi – kaptenite keskmine vanus paistab olevat 60 aasta kanti ja leidub ka 80+ seiklejaid. Sellega seoses tekkis diskussioon, et kas julgeksin üle 70-aastasega merele minna – mine tea, äkki tabab teda terviserike ja mida ma siis keset merd ühe hingevaakuva vanamehe ja 14-meetrise  jahiga teen…

Kaks korda jooksin õnnejoovastuses ringi, sest paistis, et mind on saatnud edu. Sir Anthony plaanis jaanuaris Sri Lanka ja Maldiivide poole liikuda ja ma peaaegu oleksin Grete üksi Taisse mediteerima jätnud, kuid siis otsustas kaptenihärra, et kuna ta tahab minna üle India ookeani Aafrikani välja, siis ta eelistab kedagi, kes oleks valmis kogu teekonna temaga kaasa tegema. Näete -ma armastan teid piisavalt palju, et ca 9-kuusele merereisile ära öelda ja veidi varem koju naasta (kapteni plaani järgi oleksime muidu novembris 2017 Lõuna-Aafrika Vabariiki jõudnud). Hiljuti sain Anthonylt ahastava kirja, et neiu, kelle ta endale lõpuks reisikaaslaseks valis, on talumatu ja ega ma juhuslikult Sri Lankal pole ja temaga nüüd liituda ei taha… natukesekski. Aga hilja juba!

Teine võimalus oli juba päris käegakatsutav. Härra Bill oli väga vaimustuses mõttest mind seilama õpetada ja leppisime juba marsruudi ja kõige osas kokku ja siis BUUM! ta ei vastanud enam mu kirjadele. Kontrollisin üle – jah, ta oli online olnud, nii et ei olnud vahepeal südameatakki või muud säärast saanud. Lihtsalt lasi üle. See on üks näide sellest, miks ei tasu reisil kunagi liiga pikki plaane teha, eriti kui see hõlmab inimesi, keda sa ei tea.

Olles siis Langkawil nädala jagu laiselnud, hakkasin uurima, kuhu edasi liikuda. Just nagu tellitult tuli mulle siis findacrew’s request – üks kapten oli parajasti Langkawil ja plaanis lähipäevil Phuketi poole teele asuda. Minu unistus oli küll Indoneesia poole hoidma hakata, kuid seilamiskogemus oli sihtkohast olulisem, nii et Phuket sobis küll, seda enam, et seni sain ma Tais ainult kloostrielu proovida, kõik muu oli nägemata-tegemata.

Sealt tekkis järgmine probleem: Findacrew’s on selline süsteem, et seal saab tasuta requeste saata ja neile jah, ei või võib-olla vastata, kuid kui kumbki osapool pole tasuline liige, siis sellega ka asi piirdub. Sõnumit saata ei saa ja kontaktandmeid ei näe. Niisiis teadsin ma, et minuga samal saarel mõnekümne kilomeetri raadiuses on üks britt nimega Michael, kes lähipäevil Taisse purjetab. Olgu, vanust teadsin ka ja seda et ta on taimetoitlane ja eelistab, et pardal ei suitsetataks, kuid see ei aidanud tema leidmisele palju kaasa. Seisin valiku ees, kas maksta ca 55€ ja kirjutada läbi Findacrew Michaelile või üritada teda teisiti üles leida.

Kui oled juba viiendat kuud ühe suvega teenitud palgast reisimas, ööbid kõige odavamates kohtades, kasutad kõige odavamat võimalikku transporti ja toitud vahepeal ekstra kokkuhoiu mõttes kiirnuudlitest, siis 55€ on ikka päris suur summa – Tais väljas süües näiteks 20-50 toidukorra raha, oleneb kohast (kallim pole tingimata parem). Ühesõnaga, minu plaan oli Michael muud moodi üles leida – esimene mõte oli minna ühte suuremasse purjekasadamasse ja sealt uurida. Kuna üks mu CouchSurfingu kaudu leitud tuttav Ghanast kutsus mind just välja ja tal oli auto, tundus plaan päris tehtav.

Ghana kutt rikkus mu plaani ära. Ta ütles et on väga vähetõenäoline, et ma Michaeli niimoodi üles leian, sest Langkawil on sadu kohti, kuhu ankrusse heita ja kui ma ei tea isegi otsitava aluse nime, siis on olukord peaaegu lootusetu. Lootusetu? Mis mõttes? Ma olin ju nii lähedal, kuidagi pidi saama!

Mind päästis CouchSurfing. Ma isegi ei tea miks, kuid äkki turgatas pähe mõte, et äkki on Michaelil seal ka konto. Ja kas sa näed – ma leidsin kirjeldusele vastava profiili, kirjutasin ja sain peagi vastuse: jah, see oli seesama Michael ning jah, ma olen endiselt oodatud jahi nimega Salamander pardale.

Mul oli raske oma emotsioone talitseda ning kuigi mu mereteest on juba kuu aega möödas (appi, kuhu see aeg küll kadus?), siis siiani lööb mu nägu seilamisest rääkides vaimustusest särama. Meie teekond kestis kokku neli päeva, mida oli mulle selgelt liiga vähe, nii et Phuketisse jõudes läksin esimese asjana kohalikku jahtklubisse ja riputasin üles teate, et kui keegi juhuslikult lähiajal kuhuiganes purjetab ja on valmis ka ühe algaja entusiasti kaasa võtma, siis palun kirjutagu mulle. See isegi töötas – natuke hilja küll, kuid ma siiski sain ühe meili, kus mind tagasi Malaisia poole kutsuti.

IMG_20170211_105210

Salamander – minu kodu neljaks päevaks

Parim osa meremeheelu juures on vabadus. Tais on palju saari imeilusate randadega, kuid paljud on hästi täis või siis raskesti ligipääsetavad. Isikliku purjekaga reisides seda probleemi ei tekkinud – jäime ankrusse täpselt seal, kus tahtsime (olgu, arvestasime ikka tuule, lainete ja merepõhjaga ka, kuid Andamani meri on purjetamiseks päris hea koht). Kohalike saarte teejuhist saime teada, et kui ühe saare juures läbi kaljukoopa ujuda, jõuab imelisse väiksesse liivaranda, mille taga laiub džungel. MUIDUGI me läksime sinna, hoolimata sellest, et seal oli suhteliselt palju Aasia turiste. Elementaarselt oli Michaelil mitu komplekti sukeldumisvarustust, nii et sain heita pilgu vee alla ja nautida kalaparvega koos ujumist ning näha erinevaid troopilisi kalu. Asiaatide ujumisstiil on mõnevõrra teistsugune: nad tõmbavad päästevesti selga, tekitavad vette minnes ikkagi suurt paanikat ning liiguvad siis kuidagi edasi. Koopalagesid ja natuke ka seinu nad nägid, imelist elu vee all mitte.

IMG_20170308_142247

Saar, mille sisemusse saab sukelduda

Kuna Salamander on üpris uus jaht, siis ei ole temaga purjetamine nii tehniline kui mõne väiksema või vanema purjekaga. Suurema osa ajast oli ta autopiloodi peal, st marsruut oli ette antud ja paat ise keeras, kus vaja. Küll aga ei näe süsteem ette liiklust – kui mõni suurem alus vastu tuleb, on mõistlikum ise natuke kurssi muuta – ega kalavõrke. Ja kalavõrke oli palju. Suurem osa ei kujuta erilist ohtu, kuid kui suuremast otse läbi sõita, võib see kiilu külge kinni jääda ja see on halb. Seega sain vahepeal tekil päikest võtta ja kalavõrke jälgida ning aeg-ajalt peaaegu paanikasse sattuda, et oioi, kas me sellest ikka mahume mööda. Teiseks tuli olenevalt tuule suunast ja tugevusest aeg-ajalt purjeid reguleerida, kuid minu aeg merel jäi liiga lühikeseks, et ma täie enesekindlusega oleks neid ise timmida julgenud. Kui timmimisaeg oli, siis sellesse protsessi pühendas Michael mind küll, nii et teoreetiliselt sai süsteem selgeks. Ahjaa – rooli lubati mul ka vahel harjutamise mõttes keerata ja väidetavalt suutsin alust paremini otse hoida kui nii mõnigi algaja, nii et braavo mulle, potentsiaali on. Ning otse loomulikult õppisin pardal sõlmede tegemist, sest seda lihtsalt peab oskama.

IMG_20170209_134942

Püüdsin ka teooriat õppida, aga ei saanud terminitest aru. Lugesin selgitusi, kõik läks ainult segasemaks. Lõpuks ajasin näpuga järge ja otsisin purjekalt kirjeldusele vastavaid osasid ja kõik oli kohe selgem.

Pärast Phuketisse jõudmist püsis merel loksumise tunne minus veel mitu päeva, igatsus mere järgi veel kauem. Veebruarikuise purjetamisega Andamani merel sain ühe asja enda bucket listist maha tõmmatud – ning lisada juurde ookeani ületamise. Millal, kuidas ja mis ookeani ma vallutan, on veel lahtine, kuid unistus sellest püsib seni kuni reaalsuseks saab. Minu unistustega kipub lihtsalt nii minema.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s