Olles niisiis Butterworthis Gretele selleks korraks viimast korda lehvitanud, sai minust soolorändur. Enne reisile tulekut kaalusin, kas julgeksin sellise meeletu teekonna ka üksi ette võtta ja ma tõesti ei oska öelda, kas ja kuidas kõik oleks kujunenud, kui ma poleks Gretet enda reisikaaslaseks leidnud, aga pärast kolme ja poolt kuud rändamist tundsin, et ei, talvisesse Eestisse naasmiseks on vara ja Aasia on piisavalt turvaline, et üksi edasi minna. Oli saabunud aeg end usaldada ja end tõestada.
Minu esimeseks üksi avastatavaks sihtkohaks sai väike külake nimega Pulau Pisang. Pulau Pisang tähendab tõlkes banaanisaart, ainult et seda saart ei ümbritse meri, vaid riisipõllud. Nimi on igati õigustatud, sest banaanipuid oli seal külluses – nagu ka teisi troopilisi viljapuid, kuid minu suureks kurvastuseks ei olnud parajasti õige hooaeg, nii et unistus endale puu otsast banaane või mangosid noppida jääb tulevikus täitmiseks (just nimelt täitmiseks – ärge kunagi öelge, et miski jääb vaid unistuseks!).
Hoolimata puuviljadefitsiidist olin banaanisaarest kohe pöörases vaimustuses, sest ega sa iga päev peatu kohas, kus peetakse koduloomadena kaht iguaani, üht megasuurt püütonit, paabulinde, kümneid ja kümneid viirpapagoisid ja paari rääkivat lindu. Siinkohal pean tunnistama, et isegi need linnud kõnelesid paremat malai keelt kui mina, nii et kahjuks ma nendega jutule ei saanud. Küll aga oskas üks lind ka inimese kombel naerda – üpris õõvastavalt, kuid siiski, öeldakse, et naer liidab… ja ta imiteeris suurepäraselt ka mootorrattakäivitamisega kaasnevat heli, nii et võin väita, et mõistsin umbes 10-20% tema jutust.
Väiksem iguaan
Lisaks koduloomadele võis keset metsikut Malaisia loodust kohata teisigi tegelasi. Ükskord loendasin oma magamistoast kokku viis sisalikku (muide, kas ma olen maininud, et sisalikud siristavad kohati nagu linnud?), teinekord jälle silmasin hommikukohvi juues põõsas kameeleoni. Või siis meile juba Tai kloostrist tuttav varaan Jimmy mõne meetri kaugusel aeglaselt kraavist välja loivamas. Šveitsi vabatahtlik olevat mõni päev eenne minu saabumist ka kobraga kohtunud – mina kahjuks küll peale megasuure püütoni ühtegi madu ei näinud (või õnneks?).
Pärast kameeleonidega kohtumist nägin unes, kuidas ma Indoneesias endale üht koduloomaks kaubelda üritasin.
Tundus kui paradiis. Nautisin sealset loodust ja nautisin aias töötamist. Ainuke probleem oli selles, et mu võõrustajad kartsid ilmselt, et ma lähen katki, kui ma üle 45 minuti järjest füüsilist tööd teen, sest niipea kui kolmveerand tundi oli täis tiksunud, hakkasid nad mu ümber tiirlema ja kutsusid üles puhkama. Puhkus ei tähendanud viieminutilist pausi, vaid pigem tund või midagi sinnakanti – ühesõnaga selline mõttetu aeg, mis on vedelemiseks liiga pikk, kuid millegagi toimetamiseks liiga lühike. Hostidel kulus see aeg ilusti ära kanepi töötlemiseks ideaalseteks jointideks ja siis nende suitsetamiseks ning võib-olla ka kerge laksu andva tee keetmiseks ja joomiseks. Tolle teega läks nii, et mina teadsin ainult seda, et see on täiesti legaalne nö kohalik alkohol ja kuidas sa siis ei proovi – eriti kui oled proovinud selliseid jubedusi nagu Hiina riisiviin või Lao viski. Hiljem kuulsin teistelt kohalikelt, et nooooh, tinglikult võib ju seda nii nimetada, aga toime on näiteks õllest tunduvalt erinev, nii et sisuliselt olin ma ka omamoodi laksu all, kui ma siis pärast teepausi puud pügasin. (Ja nüüd kujutage ette mu hoste, kes on nii kanepi kui “tee” mõju all.) Olgu öeldud, et tegelikult on kõiksugu narkootiliste ainetega seonduvale Aasias karmid seadused, sh surmanuhtlus, kuid sellegipoolest on nt kanep väga levinud ja väga odav.
Ühesõnaga, õige kiiresti sain ma aru, et minu üks eesmärk – tutvuda kohaliku maaeluga ja näha lihtsate kohalike inimeste elu – on täidetud. Võib-olla see polnud päris selline, nagu ette kujutasin ja võib-olla pakkus see mulle vähem, kui ootasin, aga vähemalt sain sellest aimu. Näiteks mis puudutab seltskondlikku osa, siis banaanisaarel tundsin end üle pika aja üksikuna. Võimalik, et osalt seetõttu, et minu ja Grete tee oli hiljuti lahku läinud, aga arvan, et peamine põhjus peitus pigem selles, et ma ei tundnud, et mul suitsetavate ja 78% ajast malai keeles rääkivate inimestega väga huvitav oleks olnud. Ent nagu ma ütlesin – vale on eeldada, et kohalik külaelu juhuslikult sinna sattunud ränduri jaoks tingimata midagi väga idüllilist on. Ilmselgelt ei kõnele igapäevaselt riisipõldudel või puuviljaaias töötavad väikese küla elanikud inglise keelt ning keelebarjäär ning sellest tulenev kohalike inimeste vestlusringidest kõrvalejäämine on peaaegu paratamatud. Kui sa lisaks ei suitseta ega kitarri ei mängi, avastadki, et oma toaaknal kõõlumine ning lindude, oravate ja sisalike jälgimine pakub sulle palju enamat kui teistega terrassil istumine.
Olles oma isu Pulau Pisangi loomadest täis vaadanud, jätsin riisipõldudest ümbritsetud saarega hüvasti ja läksin merest ümbritsetud saarele nimega Langkawi. Minu võõrustajaks sattus vahelduseks keegi, kes oli Eestist kuulnud ja seal isegi käinud, mh Tartus. Nagu selgus, oli tegemist ääretult toimeka mehega, nii et ühel hommikul leidsin ärgates kirja, et ta läks neljaks päevaks tööasjus Kuala Lumpurisse ja loodab, et hoian seni majal silma peal. Neli päeva tundsin end tema kodus ääretult vabalt, küpsetasin hommikuti pannkooke, korra tegin ka korraliku šokolaadikringli, sest oeh, kuigi siinne toit on vapustavalt hea, on vahel hea süüa midagi tuttavat ja harjumuspärast. Seejuures on siinsete inimeste usaldus päris imetlusväärne: ma kujutan ette, et suurem osa inimesi ütleks, et sorry, ma pean nüüd ära minema, palun otsi endale uus ulualune, kuid siin nähtavasti nii ei mõelda.
Kui alguses tundus vee läbipaistvus kummaline, siis nüüd tunduvad pigem kohad, kus sa ei näe 2 meetri sügavuse pealt põhja, kahtlased.
Kuna mu enda host minu jaoks väga palju aega ei leidnud, võtsin kätte ja tutvusin teiste enam või vähem kohalikega. See tähendab – inimestega eri maailma nurkadest, kes ühel või teisel põhjusel end just Langkawil sisse on seadnud. Muuhulgas võtsin omaks ka kohaliku elurütmi: ärkasin 12-13 aegu, lebotasin õhtupoolikuni kuni ilm oli piisavalt jahe, et välja minna, st jäi ainult 30 kraadi kanti, ja siis kusagil 2-3 ajal magama. Mõnikord, kui rohkem rannatuju oli, käisin end päeval ka päikesele näitamas, aga minu suur plaan mägedesse matkata jäi tulevikus teostatavaks plaaniks. Kõlab jälle nagu paradiis? Oligi.
Ja kuigi vahel tekib tunne, et kas saab veel paremaks minna ja kas Aasial tõesti on mulle veel midagi vaimustavat pakkuda – siis jah, saab! Üks mu reisi kõrghetki oli veel ees!
Not just a tourist. Traveller. 