Ühe ajastu lõpp Malaisias

Ma saan aru, et selle riikide sasipuntraga ajasime lood veidi segaseks, et millal me kus olime, nii et kordan üle: Vietnamist läksime jõuluks Kambodžasse, sealt aastavahetuseks Taisse kloostrisse ning edasi Malaisiasse. Malaisiassejõudmisega oli meil natuke kiire, sest kui saabuda Taisse maismaapiiri ületades, kehtib viisavabadus ainult 15 päeva ning meie veetsime 10 + 2 päeva kloostris. Transport ühest riigi otsast teise võtab ka natuke kauem aega kui Eestis ning meie lahkumishetkel külvasid maal endiselt paksu segadust üleujutused, mistõttu paljud rongid ei liikunud ja paljud maanteed olid vee all või katki. Kümnendi suurim üleujutus ikkagi.

Meil sujus kõik loomulikult suurepäraselt, sest meie hinnangul on ilmselgelt liiga kallist hinda nõudva reisikorraldaja/majutaja kukelesaatmine ja öö bussijaamas veetmine lihtsalt suurepärane asjade käik. Kuna olin just 12 ööd puulavatail magades pompsueluks treeninud, polnud mingi probleem sinnasamma end kerra kerida ja paar veidrat unenägu vaadata. Veidi enne päikesetõusu ringutasime väheke ning hüppasime taksosse. Saime jälle hinnaga tünga (et me ka ei õpi, et kõik numbrid tuleb lasta kohe kirja panna!), kuid Aasiaeluga kohanenud ränduritena ei lasnud end seekord üldse pügada ja maksime taksojuhile võib-olla tõesti alatult väikese summa, aga see olgu talle õpetuseks, et enne sõitu hinnaks 30 ning pärast sõitu 300 ütlemine on ka väga alatu (thirty ja three hundred ei kõla ka nii sarnaselt, et oleks saanud seda valestikuulmise arvele panna ja me küsisime enne taksosseistumist 3x hinna üle). Tema taktika oli üsna rongijaama turvade lähedal suur draama tekitada, aga isegi need turvamehed vaatasid teda sellise näoga, et pole võimalik, et ta meid kusagilt niii kaugelt peale korjas, et 300 bahtine hind õigustatud oleks. Eesti-Tai 1:0.

Rongijaamas purunes meie õhkõrn lootus rongiga Malaisiasse saada ja asutasime end hääletama. Ühel teenurgal korjas meid peale naine, kel oli adekvaatset infot bussihindade kohta ning kuna see oli umbes 2x soodsam, kui too õhku täis mees meie suurepäraste tudupinkide juures öelnud oli, siis otsustasime kindla peale välja minna ja bussiga sõita – eelkõige just meie samal päeval aeguva viisavabaduse tõttu.

Kagu-Aasias on bussidega selline naljakas süsteem, et nad peatuvad kõige veidramates kohtades, et inimesi peale korjata, ja pileteid müüakse ka seal, kust sa neid iial ei otsiks – enamasti mingis odavas toidukohas, kust saab kehakinnituseks kiirnuudleid või riisirooga osta. Samamoodi on lõpp-peatustega: meie eeldame mingit bussijaama moodi rajatist, aga ei, enamasti visatakse meid lihtsalt tänavanurgal maha ja siis me peame aru saama, kus me oleme. Kui me kunagi naiivselt uskusime, et suurlinnades ikka on üks kindel terminal, siis eip, Vietnamis näiteks käsutati meid ka kusagil keset Hanoid maha. Oli öö ja pime ja meie hosti korter jäi meist 10 km kaugusele, nii et nõnda me siis kõlgutasime pingil jalgu ja mõtlesime, mis edasi… igatahes jah, peagi õppisime kohalike moodi ise sobival tänavanurgal maha küsima. Kõik, mida selleks vaja, on selline suurepärane äpp nagu Maps.me, kus saab olenemata internetiühendusest oma asukohta kaardil vaadata. Meie taktika on oma peatuspunkt kaardil ära märkida ja kui GPS näitab, et oleme lähedal, siis palume bussijuhilt peatust. Selline plaan oli meil ka seekord Butterworthi poole teel olles. Ainult et seekord otsustas mu GPS, et ei, tema küll ei tööta. Kui me siis ringi vaatasime ja püüdsime ise kaardil paika panna, kus me oleme, avastasime äkki, et okou, kas… see… on… SEE SILD… kust Penangi saarele saab??? Sest… see veekogu on jõe kohta veidi suur?? Ja kuigi me olime enne püüdnud bussijuhile selgeks teha, et tahame saada Butterworthi, mis on otse enne saart, siis tõepoolest, see oli see sild, mis ühendas saart mandriga ja Butterworth on pöördumatult selja taha jäetud.

Kuna GPSist ilmselgelt kasu polnud ja ega sel ka enam mingit tähtsust polnud, valisime oma peatuskoha ümbruse järgi. Ühel hetkel tundus, et okei, siin paistab päris hea atmosfäär ja palju tänavatoitu – sobib! Kuna oli õhtu ja me ei leidnud kohe kusagilt adekvaatset infot, kuidas tagasi mandrile saada, otsustasime, et ju siis tõi saatus meid Penangi põhjusega.

IMG_20170113_152536.jpg

Penangi tänavakunst

Saatuse poolt  määratud põhjus võis peituda selles, et tegelikult on Penang üks populaarsemaid sihtkohti Malaisias, tuntud ka kui Malaisia toidupealinn (lugesin seda hiljem internetist. Saarel olles käitusime mõistlike kokkuhoidlike ränduritena ja nautisime oma kiirnuudleid, mmm…). Lisaks kaunistasid saare suurimat linna Georgetowni lugematu hulk tänavakunstiteoseid, üks ägedam kui teine. Nii et olles juba kogemata nii vingesse kohta sattunud saatsime oma Butterworthi hostile sõnumi, et jääme paar päeva hiljaks ja nautisime elu saarel.

Meie tegelik sihtkoht Butterworth on tööstuslinn ja ränduritele üsna vähe võimalusi pakkuv, aga meid tõi sinna suurepärane Workaway projekt… Krishna templis. Jah. Me olime äsja lõpetanud oma 10-päevase meditatsioonikursuse budistlikus kloostris ja seadsime end nüüd krishnade juurde sisse. 10 päeva harjutasime Tais sisse- ja väljahingamist ning kuulasime õpetust sellest, kuidas tuleb olevikus olla, oma MINAST lahti lasta ning seeläbi tõeni jõuda. Ja nüüd – põmaki! – on üks jumal, ta nimi on Krishna ja et temaga lähedust saavutada, tuleb iga päev 108 korda retsiteerida üht ja sama  teksti:

Hare Krishna
Hare Krishna
Krishna Krishna
Hare hare
Hare Rama
Hare Rama
Rama Rama
Hare hare.

Need inimesed, kellega meie kokku puutusime, tegid seda väga usinasti. Mõnus lihtne lauluke sobis saatma nii igapäevast toidutegemist, põrandapühkimist, jalutamist, vaikushetke vestluses… nii palju kui ma nendega koos autoga sõitsin, oli ka teelolekumuusikaks alati Hare Krishna. (Mõtle, kui teed noh nii 10-tunnist roadtrippi ja kogu seda teekonda saadab sisuliselt sama muusika. Meloodia võis varieeruda, tõsi külll.)

IMG_20170114_173340.jpg

Krishna tempel Butterworthis

Ja kui Tais oli vihmaperiood ja seetõttu ei olnud sündsalt pikkade riiete kandmine probleem, siis Malaisia päikese all iga päev pikki pükse kanda oli päris piinarikas (“Ehmusin hetkeks, et sipelgad jooksevad mööda mu jalgu, aga siis sain aru, et ei, see on higi, mis mööda kintse ja sääri alla niriseb…”). Või siis üldse päeval väljaspool õhukonditsioneeriga ruumi viibimine. Ükskord võtsime end kokku, et teeme siis väikse tiiru linnas. Jõudsime pärast ränka 7-minutilist pingutust kaubanduskeskuseni, kuhu rõõmsalt jahtuma suundusime ja kust me enam kaugemale linna ei jõudnud ka. Samas, nagu öeldud, polnud Butterworthis suurt midagi vaadata ja võimalik, et meie templirajoon oligi linna kauneim osa. Sest jah – krishna templi kõrval oli mingi hästi rohkete dekoratsioonidega pastellroonides indiapärane tempel (konkreetset religiooni ei osanud määrata), selle kõrval buddha tempel, edasi ümber nurga hästi lihtne kristlik kogudus, mille naabriks oli mošee. Püüa siis aru saada, kus parajasti kella lüüakse ja palvusele kutsutakse.

IMG_20170204_190642.jpg

Kolm templit kõrvuti. Keskmine on küll puu taga peidus, aga ta ON seal.

Krishna templis töötamine oli meie viimane ühine projekt sel reisil, sest jaanuari lõpus oli Gretel aeg Floridasse minna. Kuna USA mind hetkel ei tõmmanud ja Eestis on veel liiga külm, seiklen nüüdsest Aasias omapäi ringi. Järgmine peatükk: soolorändur.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s