Soolorändur Malaisias

Olles niisiis Butterworthis Gretele selleks korraks viimast korda lehvitanud, sai minust soolorändur. Enne reisile tulekut kaalusin, kas julgeksin sellise meeletu teekonna ka üksi ette võtta ja ma tõesti ei oska öelda, kas ja kuidas kõik oleks kujunenud, kui ma poleks Gretet enda reisikaaslaseks leidnud, aga pärast kolme ja poolt kuud rändamist tundsin, et ei, talvisesse Eestisse naasmiseks on vara ja Aasia on piisavalt turvaline, et üksi edasi minna. Oli saabunud aeg end usaldada ja end tõestada.

Minu esimeseks üksi avastatavaks sihtkohaks sai väike külake nimega Pulau Pisang. Pulau Pisang tähendab tõlkes banaanisaart, ainult et seda saart ei ümbritse meri, vaid riisipõllud. Nimi on igati õigustatud, sest banaanipuid oli seal külluses – nagu ka teisi troopilisi viljapuid, kuid minu suureks kurvastuseks ei olnud parajasti õige hooaeg, nii et unistus endale puu otsast banaane või mangosid noppida jääb tulevikus täitmiseks (just nimelt täitmiseks – ärge kunagi öelge, et miski jääb vaid unistuseks!).

Hoolimata puuviljadefitsiidist olin banaanisaarest kohe pöörases vaimustuses, sest ega sa iga päev peatu kohas, kus peetakse koduloomadena kaht iguaani, üht megasuurt püütonit, paabulinde, kümneid ja kümneid viirpapagoisid ja paari rääkivat lindu. Siinkohal pean tunnistama, et isegi need linnud kõnelesid paremat malai keelt kui mina, nii et kahjuks ma nendega jutule ei saanud. Küll aga oskas üks lind ka inimese kombel naerda – üpris õõvastavalt, kuid siiski, öeldakse, et naer liidab… ja ta imiteeris suurepäraselt ka mootorrattakäivitamisega kaasnevat heli, nii et võin väita, et mõistsin umbes 10-20% tema jutust.

Väiksem iguaan

Lisaks koduloomadele võis keset metsikut Malaisia loodust kohata teisigi tegelasi. Ükskord loendasin oma magamistoast kokku viis sisalikku (muide, kas ma olen maininud, et sisalikud siristavad kohati nagu linnud?), teinekord jälle silmasin hommikukohvi juues põõsas kameeleoni. Või siis meile juba Tai kloostrist tuttav varaan Jimmy mõne meetri kaugusel aeglaselt kraavist välja loivamas. Šveitsi vabatahtlik olevat mõni päev eenne minu saabumist ka kobraga kohtunud – mina kahjuks küll peale megasuure püütoni ühtegi madu ei näinud (või õnneks?).

Pärast kameeleonidega kohtumist nägin unes, kuidas ma Indoneesias endale üht koduloomaks kaubelda üritasin.

Tundus kui paradiis. Nautisin sealset loodust ja nautisin aias töötamist. Ainuke probleem oli selles, et mu võõrustajad kartsid ilmselt, et ma lähen katki, kui ma üle 45 minuti järjest füüsilist tööd teen, sest niipea kui kolmveerand tundi oli täis tiksunud, hakkasid nad mu ümber tiirlema ja kutsusid üles puhkama. Puhkus ei tähendanud viieminutilist pausi, vaid pigem tund või midagi sinnakanti – ühesõnaga selline mõttetu aeg, mis on vedelemiseks liiga pikk, kuid millegagi toimetamiseks liiga lühike. Hostidel kulus see aeg ilusti ära kanepi töötlemiseks ideaalseteks jointideks ja siis nende suitsetamiseks ning võib-olla ka kerge laksu andva tee keetmiseks ja joomiseks. Tolle teega läks nii, et mina teadsin ainult seda, et see on täiesti legaalne nö kohalik alkohol ja kuidas sa siis ei proovi – eriti kui oled proovinud selliseid jubedusi nagu  Hiina riisiviin või Lao viski. Hiljem kuulsin teistelt kohalikelt, et nooooh, tinglikult võib ju seda nii nimetada, aga toime on näiteks õllest tunduvalt erinev, nii et sisuliselt olin ma ka omamoodi laksu all, kui ma siis pärast teepausi puud pügasin. (Ja nüüd kujutage ette mu hoste, kes on nii kanepi kui “tee” mõju all.) Olgu öeldud, et tegelikult on kõiksugu narkootiliste ainetega seonduvale Aasias karmid seadused, sh surmanuhtlus, kuid sellegipoolest on nt kanep väga levinud ja väga odav.

Ühesõnaga, õige kiiresti sain ma aru, et minu üks eesmärk – tutvuda kohaliku maaeluga ja näha lihtsate kohalike inimeste elu – on täidetud. Võib-olla see polnud päris selline, nagu ette kujutasin ja võib-olla pakkus see mulle vähem, kui ootasin, aga vähemalt sain sellest aimu. Näiteks mis puudutab seltskondlikku osa, siis banaanisaarel tundsin end üle pika aja üksikuna. Võimalik, et osalt seetõttu, et minu ja Grete tee oli hiljuti lahku läinud, aga arvan, et peamine põhjus peitus pigem selles, et ma ei tundnud, et mul suitsetavate ja 78% ajast malai keeles rääkivate inimestega väga huvitav oleks olnud. Ent nagu ma ütlesin – vale on eeldada, et kohalik külaelu juhuslikult sinna sattunud ränduri jaoks tingimata midagi väga idüllilist on. Ilmselgelt ei kõnele igapäevaselt riisipõldudel või puuviljaaias töötavad väikese küla elanikud inglise keelt ning keelebarjäär ning sellest tulenev kohalike inimeste vestlusringidest kõrvalejäämine on peaaegu paratamatud. Kui sa lisaks ei suitseta ega kitarri ei mängi, avastadki, et oma toaaknal kõõlumine ning lindude, oravate ja sisalike jälgimine pakub sulle palju enamat kui teistega terrassil istumine.

Olles oma isu Pulau Pisangi loomadest täis vaadanud, jätsin riisipõldudest ümbritsetud saarega hüvasti ja läksin merest ümbritsetud saarele nimega Langkawi. Minu võõrustajaks sattus vahelduseks keegi, kes oli Eestist kuulnud ja seal isegi käinud, mh Tartus. Nagu selgus, oli tegemist ääretult toimeka mehega, nii et ühel hommikul leidsin ärgates kirja, et ta läks neljaks päevaks tööasjus Kuala Lumpurisse ja loodab, et hoian seni majal silma peal. Neli päeva tundsin end tema kodus ääretult vabalt, küpsetasin hommikuti pannkooke, korra tegin ka korraliku šokolaadikringli, sest oeh, kuigi siinne toit on vapustavalt hea, on vahel hea süüa midagi tuttavat ja harjumuspärast. Seejuures on siinsete inimeste usaldus päris imetlusväärne: ma kujutan ette, et suurem osa inimesi ütleks, et sorry, ma pean nüüd ära minema, palun otsi endale uus ulualune, kuid siin nähtavasti nii ei mõelda.

Kui alguses tundus vee läbipaistvus kummaline, siis nüüd tunduvad pigem kohad, kus sa ei näe 2 meetri sügavuse pealt põhja, kahtlased.

Kuna mu enda host minu jaoks väga palju aega ei leidnud, võtsin kätte ja tutvusin teiste enam või vähem kohalikega. See tähendab – inimestega eri maailma nurkadest, kes ühel või teisel põhjusel end just Langkawil sisse on seadnud. Muuhulgas võtsin omaks ka kohaliku elurütmi: ärkasin 12-13 aegu, lebotasin õhtupoolikuni kuni ilm oli piisavalt jahe, et välja minna, st jäi ainult 30 kraadi kanti, ja siis kusagil 2-3 ajal magama. Mõnikord, kui rohkem rannatuju oli, käisin end päeval ka päikesele näitamas, aga minu suur plaan mägedesse matkata jäi tulevikus teostatavaks plaaniks. Kõlab jälle nagu paradiis? Oligi.

Ja kuigi vahel tekib tunne, et kas saab veel paremaks minna ja kas Aasial tõesti on mulle veel midagi vaimustavat pakkuda – siis jah, saab! Üks mu reisi kõrghetki oli veel ees!

Ühe ajastu lõpp Malaisias

Ma saan aru, et selle riikide sasipuntraga ajasime lood veidi segaseks, et millal me kus olime, nii et kordan üle: Vietnamist läksime jõuluks Kambodžasse, sealt aastavahetuseks Taisse kloostrisse ning edasi Malaisiasse. Malaisiassejõudmisega oli meil natuke kiire, sest kui saabuda Taisse maismaapiiri ületades, kehtib viisavabadus ainult 15 päeva ning meie veetsime 10 + 2 päeva kloostris. Transport ühest riigi otsast teise võtab ka natuke kauem aega kui Eestis ning meie lahkumishetkel külvasid maal endiselt paksu segadust üleujutused, mistõttu paljud rongid ei liikunud ja paljud maanteed olid vee all või katki. Kümnendi suurim üleujutus ikkagi.

Meil sujus kõik loomulikult suurepäraselt, sest meie hinnangul on ilmselgelt liiga kallist hinda nõudva reisikorraldaja/majutaja kukelesaatmine ja öö bussijaamas veetmine lihtsalt suurepärane asjade käik. Kuna olin just 12 ööd puulavatail magades pompsueluks treeninud, polnud mingi probleem sinnasamma end kerra kerida ja paar veidrat unenägu vaadata. Veidi enne päikesetõusu ringutasime väheke ning hüppasime taksosse. Saime jälle hinnaga tünga (et me ka ei õpi, et kõik numbrid tuleb lasta kohe kirja panna!), kuid Aasiaeluga kohanenud ränduritena ei lasnud end seekord üldse pügada ja maksime taksojuhile võib-olla tõesti alatult väikese summa, aga see olgu talle õpetuseks, et enne sõitu hinnaks 30 ning pärast sõitu 300 ütlemine on ka väga alatu (thirty ja three hundred ei kõla ka nii sarnaselt, et oleks saanud seda valestikuulmise arvele panna ja me küsisime enne taksosseistumist 3x hinna üle). Tema taktika oli üsna rongijaama turvade lähedal suur draama tekitada, aga isegi need turvamehed vaatasid teda sellise näoga, et pole võimalik, et ta meid kusagilt niii kaugelt peale korjas, et 300 bahtine hind õigustatud oleks. Eesti-Tai 1:0.

Rongijaamas purunes meie õhkõrn lootus rongiga Malaisiasse saada ja asutasime end hääletama. Ühel teenurgal korjas meid peale naine, kel oli adekvaatset infot bussihindade kohta ning kuna see oli umbes 2x soodsam, kui too õhku täis mees meie suurepäraste tudupinkide juures öelnud oli, siis otsustasime kindla peale välja minna ja bussiga sõita – eelkõige just meie samal päeval aeguva viisavabaduse tõttu.

Kagu-Aasias on bussidega selline naljakas süsteem, et nad peatuvad kõige veidramates kohtades, et inimesi peale korjata, ja pileteid müüakse ka seal, kust sa neid iial ei otsiks – enamasti mingis odavas toidukohas, kust saab kehakinnituseks kiirnuudleid või riisirooga osta. Samamoodi on lõpp-peatustega: meie eeldame mingit bussijaama moodi rajatist, aga ei, enamasti visatakse meid lihtsalt tänavanurgal maha ja siis me peame aru saama, kus me oleme. Kui me kunagi naiivselt uskusime, et suurlinnades ikka on üks kindel terminal, siis eip, Vietnamis näiteks käsutati meid ka kusagil keset Hanoid maha. Oli öö ja pime ja meie hosti korter jäi meist 10 km kaugusele, nii et nõnda me siis kõlgutasime pingil jalgu ja mõtlesime, mis edasi… igatahes jah, peagi õppisime kohalike moodi ise sobival tänavanurgal maha küsima. Kõik, mida selleks vaja, on selline suurepärane äpp nagu Maps.me, kus saab olenemata internetiühendusest oma asukohta kaardil vaadata. Meie taktika on oma peatuspunkt kaardil ära märkida ja kui GPS näitab, et oleme lähedal, siis palume bussijuhilt peatust. Selline plaan oli meil ka seekord Butterworthi poole teel olles. Ainult et seekord otsustas mu GPS, et ei, tema küll ei tööta. Kui me siis ringi vaatasime ja püüdsime ise kaardil paika panna, kus me oleme, avastasime äkki, et okou, kas… see… on… SEE SILD… kust Penangi saarele saab??? Sest… see veekogu on jõe kohta veidi suur?? Ja kuigi me olime enne püüdnud bussijuhile selgeks teha, et tahame saada Butterworthi, mis on otse enne saart, siis tõepoolest, see oli see sild, mis ühendas saart mandriga ja Butterworth on pöördumatult selja taha jäetud.

Kuna GPSist ilmselgelt kasu polnud ja ega sel ka enam mingit tähtsust polnud, valisime oma peatuskoha ümbruse järgi. Ühel hetkel tundus, et okei, siin paistab päris hea atmosfäär ja palju tänavatoitu – sobib! Kuna oli õhtu ja me ei leidnud kohe kusagilt adekvaatset infot, kuidas tagasi mandrile saada, otsustasime, et ju siis tõi saatus meid Penangi põhjusega.

Penangi tänavakunst

Saatuse poolt  määratud põhjus võis peituda selles, et tegelikult on Penang üks populaarsemaid sihtkohti Malaisias, tuntud ka kui Malaisia toidupealinn (lugesin seda hiljem internetist. Saarel olles käitusime mõistlike kokkuhoidlike ränduritena ja nautisime oma kiirnuudleid, mmm…). Lisaks kaunistasid saare suurimat linna Georgetowni lugematu hulk tänavakunstiteoseid, üks ägedam kui teine. Nii et olles juba kogemata nii vingesse kohta sattunud saatsime oma Butterworthi hostile sõnumi, et jääme paar päeva hiljaks ja nautisime elu saarel.

Meie tegelik sihtkoht Butterworth on tööstuslinn ja ränduritele üsna vähe võimalusi pakkuv, aga meid tõi sinna suurepärane Workaway projekt… Krishna templis. Jah. Me olime äsja lõpetanud oma 10-päevase meditatsioonikursuse budistlikus kloostris ja seadsime end nüüd krishnade juurde sisse. 10 päeva harjutasime Tais sisse- ja väljahingamist ning kuulasime õpetust sellest, kuidas tuleb olevikus olla, oma MINAST lahti lasta ning seeläbi tõeni jõuda. Ja nüüd – põmaki! – on üks jumal, ta nimi on Krishna ja et temaga lähedust saavutada, tuleb iga päev 108 korda retsiteerida üht ja sama  teksti:

Hare Krishna
Hare Krishna
Krishna Krishna
Hare hare
Hare Rama
Hare Rama
Rama Rama
Hare hare.

Need inimesed, kellega meie kokku puutusime, tegid seda väga usinasti. Mõnus lihtne lauluke sobis saatma nii igapäevast toidutegemist, põrandapühkimist, jalutamist, vaikushetke vestluses… nii palju kui ma nendega koos autoga sõitsin, oli ka teelolekumuusikaks alati Hare Krishna. (Mõtle, kui teed noh nii 10-tunnist roadtrippi ja kogu seda teekonda saadab sisuliselt sama muusika. Meloodia võis varieeruda, tõsi külll.)

Krishna tempel Butterworthis

Ja kui Tais oli vihmaperiood ja seetõttu ei olnud sündsalt pikkade riiete kandmine probleem, siis Malaisia päikese all iga päev pikki pükse kanda oli päris piinarikas (“Ehmusin hetkeks, et sipelgad jooksevad mööda mu jalgu, aga siis sain aru, et ei, see on higi, mis mööda kintse ja sääri alla niriseb…”). Või siis üldse päeval väljaspool õhukonditsioneeriga ruumi viibimine. Ükskord võtsime end kokku, et teeme siis väikse tiiru linnas. Jõudsime pärast ränka 7-minutilist pingutust kaubanduskeskuseni, kuhu rõõmsalt jahtuma suundusime ja kust me enam kaugemale linna ei jõudnud ka. Samas, nagu öeldud, polnud Butterworthis suurt midagi vaadata ja võimalik, et meie templirajoon oligi linna kauneim osa. Sest jah – krishna templi kõrval oli mingi hästi rohkete dekoratsioonidega pastellroonides indiapärane tempel (konkreetset religiooni ei osanud määrata), selle kõrval buddha tempel, edasi ümber nurga hästi lihtne kristlik kogudus, mille naabriks oli mošee. Püüa siis aru saada, kus parajasti kella lüüakse ja palvusele kutsutakse.

Kolm templit kõrvuti. Keskmine on küll puu taga peidus, aga ta ON seal.

Krishna templis töötamine oli meie viimane ühine projekt sel reisil, sest jaanuari lõpus oli Gretel aeg Floridasse minna. Kuna USA mind hetkel ei tõmmanud ja Eestis on veel liiga külm, seiklen nüüdsest Aasias omapäi ringi. Järgmine peatükk: soolorändur.