Uskuge või mitte, me leidsime oma paradiisisaare, kus rahus ja vaikuses jõule tähistada. Päris õiget jõulumeeleolu muidugi ei olnud, sest kuigi hakkame lumeta jõuludega juba paratamatult Eestiski harjuma, siis 35 plusskraadi ei mõju sugugi sooja talvena, vaid on suve kohtagi väga palav.
Kuna kohalikud on valdavalt muud usku, jätavad jõulud kui pühad neid suhteliselt külmaks. See muidugi ei tähenda seda, et kommertsliku osaga kaasa ei mindaks. Eriti Vietnamis nägime palju jõuludekoratsioone, mille puhul ma julgen muide kahelda, et keegi peale turistide nende sisust üldse aru sai (nt lumememmed). Ja püha taevas, ma pole vist laulu “Last Christmas” nii palju kuulanud sellest ajast peale, kui mul kunagi ammu-ammu kassetipleier oli ja kuna mul oli umbes kaks kassetti, oli lauluvalik kitsas, AGA seal hulgas oli “Last Christmas”. Vahel tabasime raadiost ka “All I Want for Christmas Is You” ja iroonilisel kombel ka “White Christmas”, aga üldiselt jõudsime järeldusele, et igal endast lugupidaval artistil on ilmselt Kagu-Aasia popimast jõululaulust oma cover ja detsember on aeg, kus need kõik tuleb ette mängida.
Jõulukaunistused supermarketis
Hiinas avastasime kurvastusega, et sel aastal ei saagi advendikalendri aknaid avada ja iga päeva rõõmustava šokolaadiampsuga alustada. Kurbus kestis umbes 10 sekundit, kuni meile tuli imetabane mõte ise advendikalender teha. Et oleks põnevam, ei teinud me kalendrit mitte endale, vaid üksteisele, ning uskuge mind – Hiinast juba leiab huvitavat nodi, mida sisse pakkida ja õiget päeva ootama panna. Jätkus sama tõde, mis pea kogu meie reisi saatnud on: ära küsi, mis see on, ma ka ei tea. Mind üllatasid päkapikud muuhulgas näiteks pisikeste vürtsikate keedumunadega (ma ei ole kindel, mida nendega tehtud oli, et nad kuude kaupa vaakumpakendis säilisid), erinevate lihapaladega, tundmatute kuivatatud viljadega, millest ainult ühed olid ebameeldiva maitsega, näomaskidega ja reisisalvrättidega. Grete sai rohkem kommi, aga ka lotopileti, millega ta miljoneid ei võitnud, roosat mõmmit projitseeriva taskulambikese, mida ta Tai kloostris suure häda ja piinlikkusega kasutas, ning ka meie jõulunapsu rolli täitva tundmatu kange Hiina alkoholi.
Tavapärasest kuumema talve tõttu ei saanud me küll lumememme ehitada, kuid meie päralt oli terve Danangi rand Vietnamis – päriselt ka terve rand, sest vihmaperioodi tõttu oli see tühi mis tühi. Passisime peale hetkele, kus ei sadanud ning tormasime oma suvise olekuga lumememme ehitama. Tulemus oli mõistagi imeline, nii et sealt pärineb meie järjekordne reisi vanasõna “Õige rändur ei veeda aega turismiatraktsioone külastades, vaid neid ise luues”. Kahjuks pakkus meie Lembitu möödujatele ainult üürikeseks rõõmu, sest kui me õhtul randa läksime, oli ta juba pooleldi minema uhutud.
Liivamees Lembitu
Jõulupühadel oli meil puhkus – puhkus tingimisest, kauplemisest, tuktukijuhtidest, organiseerimisest, kärast ja saginast. Ma naudin küll reisimist väga, aga vahel on lihtsalt olemise aega vaja ning Rabbit island Kambodžas sobis selleks ideaalselt. Meil oli suurepärane plaan endale hulk toidupoolist kaasa varuda ning jõululaupäeval lõkkes kartuleid küpsetada, aga kuna hinnad olid üle mõistuse kallid, otsustasime saarel pakutava restoranitoiduga leppida – jah, korralik ports riisi ning imeheas kastmes valmistatud krevette või krabi on tunduvalt odavam kui ise lõkkekartuleid teha või saiakesi süüa.
Jõulutoostid said öeldud Hiina alkoholiga, mida Grete enese teadmata üle kolme riigipiiri oli vedanud, ning kringli aseaineks olid durianikoogid. Jõulukuuske asendas tibatilluke koonusekujuline merikarp ning jõuluvanaks maskeerus Tom – jõulujänes on meie traditsioonilisele näärisokule kindlasti lähem kui pontsakas vanamees. Meeleolu ei olnud võib-olla küll 100% jõulune, kuid võin käsi südamel öelda, et nautisin meie armsat koosviibimist ning seega end millestki ilmajäänuna küll ei tunne.
Jõulupidu! (Leia pildilt kuusepuu)
Veetsime viis päeva saarel omaette mõtiskledes, lugedes, kirjutades, ujudes, süües ja juues, päevitades ja puhates. Meie hotellitoaks oli merest mõnekümne meetri kaugusele jääv bungalow, kus oli elektrit oli mõneks tunniks kella 18 ja 21 vahel, millest täitsa piisas akude laadimiseks. See tähendab, et meie saarelviibimine oli päriselt ka puhkus – me olime vabad isegi oma ebaratsionaalsest soovist pidevalt kättesaadav olla või sõprade tegemisi jälgida või edasist teekonda planeerida.
Meie oma paradiis
Kui me siis ükskord mandrile naasime ja sadamas tuktukijuhti ootamas nägime, ütlesime talle laialt naeratades “No, thank you” ja tuju oli jätkuvalt vapustavalt hea. Nädal varem ei suutnud ma tuktukijuhtidele absoluutselt naeratada, rääkimata heatujulisest siirast naeratusest. Puhkus oli läinud asja ette ja teekond Siem Reapi võis alata.
Siem Reap jääb meelde kõige erilisema õhtusöögielamuse poolest. Rohutirtse ja mingeid mardikaid proovisime juba Laoses, oma ämblikupraadi nautisime Phnom Penhis ning nüüd oli järg skorpioni, kuivatatud mao, kilkide, tõukude ja veel mingite satikate käes. Olles omale sobiva menüü kokku pannud asusime otsime head kohta istumiseks. Üle tee oli spaa, kus sai muu hulgas akvaariumiserval jalgu kõlgutada ning lasta kalakestel oma varvastelt surnud naharakke näksata. Ideaalne! Suskasime varbad vette ja õhtusöök võis peaaegu alata. Peaaegu – sest püha taevas, kuidas kalad kõditasid ja noh, teate ju küll, kui tundlik ma just tallaaluse kõdi suhtes olen. Aga umbes viie minutiga suutsin isegi mina end kokku võtta ja sain putuktoitu nautida ilma, et kogemata mõne jala või tiiva kurku tõmbaks.
Nii üürikeseks meie Kambodža-seiklus jäigi, sest järgmisel päeval olime juba teel Tai poole, kus meid ootasid juba uued elamused.
Not just a tourist. Traveller. 