Tagantjärgi Kambodžast

Tegelikult jäid kommunistliku Vietnami ja meie jaoks spirituaalse Tai vahele ka 10 päeva Kambodžas. Hirmsasti oleks tahtnud seal kauem peatuda, kuid püha tõe õppimise nimel tuli aastavahetuseks Lõuna-Tais olla, mistõttu aega jäi selleks korraks napiks. Aga nagu meile Tais õpetati, siis inimene elab 120-aastaseks, mis tähendab, et mul on veel ligi sajand eluaega jäänud, et Kambodžasse naasta ja kogeda seda, milleni seekord ei küündinud.

img_20161220_130841

Talvine Phnom Penh (pidin mõne ilusa pildi ju ka panema)

Võimalik et just meie ajanappuse tõttu otsustas Kambodža maksimaalselt elamusi pakkuda, alustades juba piiripunktist. Olles eelnevalt kodutööd teinud teadsime, et me ei pea bussi peal stjuuardile ekstra 5$ maksma, et piiri ületada ja võime oma passid ja viisatasu ka ise ametnikele ulatada. Stjuuard muidugi nii ei arvanud ja tõmbus väga turri kui meie kogu bussi peale ainsatena talle lisatasu ei maksnud ning ähvardas meid piiripunktil bussist maha jätta. Me ei lasnud end sellest suuremat segada, sest olime hommikust õhtuni kestva kauplemise ja oma tegelike õiguste tagaajamisega juba harjunud.

Siis me jõudsime piiripunkti. Stjuuard näppas ikka meie passid enda kätte ja käsutas meid läbi turvakontrolli, teisel pool piiri laiutas käsi, et oi kullakesed, teil pole ju viisat! Oleksime talle hea meelega selgitanud, et nojah noh, me ei saanud ju viisat teha, sest ta, va geenius, korjas meilt passid hoolimata meie vastupanust ära, aga selleks polnud aega. Lippasime putka juurde, kus istus neli tülpinud näoga ametnikku. Grete läks ühe akna juurde, mina teise juurde. Grete vastas istuv mees põrnitses teda sõna laisumata ja sõrmegi liigutamata ja minu poolt kõnetatav naine viipas lihtsalt, et mine teise akna juurde. Nii ma siis ootasin Grete taga, vaatasin, kuidas kolm ametnikku nutitelefonides surfavad ja üks pastakat keerutab. Samal ajal nägin, kuidas meie buss nurga taha kadus, aga kuna stjuuard tammus meie lähedal putka juures, ei muretsenud me liiga palju. Aegluubis jõudsid rohelised Kambodža viisad meie passidesse ja kui me raha letile panime ja ütlesime, et vaadake, me maksame nüüd, siis pärast pooleminutilist põrnitsemispausi võeti raha vastu ja võisime minna. Hüüdsime midagi stjuuardile ja jooksime läbi turvaväravate, et passi ka tempel saada ja olimegi ametlikult Kambodžas!

Ainult et buss koos kogu meie elu sisaldavate seljakottidega oli kadunud. Ja stjuuard oli ka kadunud. Suur tee viis otse ning otsustasime sealt minna – buss ei saa ju kaugel olla. Või saab? Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja peletasime kõiki neid rollerijuhte, kes meile järjekordselt sõnadega “Madame, motorbike?” lähenesid. Olukord tundus üha lootusetum ja tekitas seda enam tuska, et 1) bussijuhile viisataotluse eest lisatasu maksmine ei ole tõepoolest kohustuslik ning 2) nad oleksid võinud vähemalt meie pagasi maha tõsta.

Ja siis! Ühel hetkel nägime oma bussi stjuuardit rolleril möödumas. Kibekiiresti jooksime esimese ettejuhtuva rolleriga mehe juurde, nii et too ei jõudnud õieti küsidagi, kas madame äkki soovib motorbike‘i, kui me juba ta selja taga istusime ja meest rohelises jälitada käskisime, utsitades teda järjekindlalt kiirust lisama. Faster, faster, just go! Ühesõnaga selline ideaalne eepiline stseen sellest, kuidas me oma bussi taga ajasime.

Buss oli end piirist paari kilomeetri kaugusele parkinud ja reisijad nautisid parajasti plaanilist toidupeatust, nii et kõik oli korras. Aga kuigi me saime väga ägeda elamuse, leiame, et oleks ju ilus öelda, kus buss pargib, nii et ka põikpäised rändurid pärast oma teekonda jätkata saaksid.

Teine asi millega Kambodža meid rabas, olid hinnad toidupoodides. Me olime tükk aega keeletud ja seedisime mõtet sellest, et odavaim makaronipakk on 1.50$, 3 porgandit 1$, ämbrike mustikajogurtit 12$ ja suur Nutella 12.60$ (Kambodžas on kõrvuti käibel USA dollarid ja Kambodža reaalid). Väljas söömine oli see-eest taskukohane – Phnom Penhis leidsime nt koha, kus rice + food oli 1$.

img_20161228_172630

Hinnad olid Kambodžas hullemad kui Stockmannis

Meie esimene peatuspaik Kambodžas oligi pealinnas Phnom Penhis. Seal tundsin kogu reisi jooksul esimest korda suuremat väsimust-tüdimust-koduigatsust. Eelkõige peitus põhjus selles, et ma ei tundnud end enam inimesena – kohalike jaoks olin ma lihtsalt rahakott. Isegi mitte klient, sest kliendile oleks võib-olla rohkem naeratanud või sobilikumaid võimalusi leida püüdnud, kuid ei, oluline oli ainult raha. Parim näide pärineb Vietnamist, kui püüdsime kaardilt aru saada, millises suunas peame liikuma ja üks mees tõttas appi ja küsis pealtnäha sõbralikult, kuhu me minna tahame. Kui ütlesime, et lähme jalgsi, lõi ta käega ja kõndis sõna lausumata minema, st kui sa mult taksoteenust ei osta, vaata ise, kuidas saad. Kambodžas oli agressiivsust natuke vähem, aga ikkagi oli hoonest väljudes esimene lause, mida kuulsid “Madame, motorbike?” või “Madame, tuktuk?”. Lisaks olles vihmapilved edukalt Vietnamisse maha jätnud leidsime end üle 30-kraadisest kuumalainest, mis mulle isiklikult mõjus väsitavalt. Ja nii me jõudsimegi ideaalse plaanini: veeta jõulud pisikesel üsna vähekülastataval saarel, kus pole teid, pole tuktuke, pole turgu, pole internetti, pole õieti elektritki. Lihtsalt meri, liiv, bungalow’d, võrkkiiged, piña colada ja vabadus.

img_20161228_121224

Vahepeal tekkis jube tahtmine endale silt kaela riputada, et EIIIII, MA E TAHA TUKTUKI!!! Ja siis leidsin turult selle särgi

Advertisements

One thought on “Tagantjärgi Kambodžast

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s