10 päeva mediteerimist budistlikus kloostris. Grete kogemus

Mõte minna budistlikusse kloostrisse, anda vaikimisvanne ning saada osa munkade igapäevaelust on mul päris mitu aastat juba bucketlistis olnud. Praegu, siin pool maakera ringi reisides, kus budism on väga laialt levinud, tundus hea aeg selle mõtte teostamiseks. Kerge uurimustöö paar nädalat tagasi ja leidsin hulga kohti, kus Kagu-Aasias mungad nn tavainimesi vastu võtavad. Selgus muidugi ka, et ma ei ole sugugi mitte ainus, kes end aastavahetuseks vaikselt kloostriseinte vahele sulgeda tahab ning rahulikult mediteerides uut aastat vastu võtta plaanib. Enamus kloostritest sain vastuse, et neil on juba selleks perioodiks kõik kohad täis. Vaid üks koht, Wat Suan Mokkh Tais, oli ilma eelregistreerimiseta. Ehk kes varem kohal, see pääseb retreadile. Seega olid meie aastavahetuse pidustuste plaanid hoobilt minema pühitud ja asusime Kambodžast Lõuna-Tai poole teele. Minna oli üle 1000km ja nagu meil kombeks, siis ikka mööda maad.

Wat Suan Mokkh on Lõuna Tais, Chayia linna lähedal metsa sees asuv templikompleks, kus elab alaliselt ca 40 munka. Suvekuudel, kui toimub munkade mediteerimise retreat, see arv kahekordistus. Iga kuu viimasel kuupäeval saavad kõik budismi- ja mediteerimishuvilised (kohtade arv on muidugi piiratud) samuti templisse koguneda, anda vaikimisvande ning munkade kombel 10 päeva metsas lihtsates ja looduslähedastes tingimustes ning budistlikke reegleid järgides elada.  

Looduslikult imeline koht


Retreadil praktiseeritakse anapanasati ehk enese teadvustamine läbi hingamise (mindfulness with breathing) meditatsioonitehnikat. Selle üks peamisi eesmärke on õpetada inimestele (läbi hingamismeditatsiooni) elamist praeguses hetkes ning mitte muretsema selle pärast, mis oli minevikus ega selle pärast, mis ootab ees kaugel tulevikus.
Üldine kord kümne päeva jooksul on sama, mis templis elavatel munkadel. Mõningad asjad, millega arvestama peab: 

  • Ärkamine on kell 4 hommikul ehk keha peab harjuma vähese unega 
  • Süüa saab kaks (hiljem üks) kord päevas ja ainult taimset toitu, peale lõunat ei sööda (lõunasöögi ja hommikusöögi vahe on 20h) 
  • Harjuma peab kehaliste ebamugavustega (magamine kõval betoonist või puidust voodil ning puidust padjaga; ebamugavad mediteerimise asendid; kuhugi ei või toetuda ega end pikali visata jms) 
  • Päevast rutiini tuleb kõigil väga täpselt järgida

Reeglid:

  • 10 päeva ei tohi sõnagi lausuda, kirjutada ega lugeda (va budistlikud tekstid, mis meile vahepeal ette anti) 
  • Kloostri territooriumi aladelt ei tohi väljuda 
  • Järgida tuleb kaheksat budistlikku peamist põhimõtet: 
  1.  Mitte ühtki elu (sh sääsed jm parasiidid) ei tohi võtta 
  2. Ei tohi magada mugavates voodites ega istuda mugavatel istmetel 
  3. Peale lõunat ja enne uut päeva ei tohi süüa 
  4. Ei tohi võtta ühtki asja, mida ei ole sulle antud 
  5. Mõtted ja käitumine peavad olema vabad igasugustest seksuaalsetest mõtetest ja käitumisest 
  6. Teistele ei tohi sõnadega haiget teha 
  7. Alkohol, tubakas ja narkootikumid on keelatud 
  8. Tantsimine, laulmine, muusika mängimine ja kuulamine, teleka vaatamine, enda ehtimine ja meikimine on keelatud. 

Päevaplaan

Kui olime läbi roheluse, ilusate palmimetsade ja lopsaka looduse lõpuks õige koha üles leidnud, võeti meid väga soojalt vastu. Panime end kirja, andsime ära kõik segavad asjad, nagu telefonid (mida mul küll enam ei ole), arvutid, raamatud, päevikud, kellad jms) ning saime vastu võtme ning loa minna oma tube vaatama (valisime Marilyniga erinevad majakesed, et vältida üksteisega kokkupuudet ja võimalikku suhtlemist). Olin teinud korraliku uurimuse ja omast arust teadsin väga hästi, mis mind ees ootamas on. Kuid lõpuks oma tuppa kohale jõudes olin päris šokeeritud. Kõik tundus nii kõle ja armetu. Toas oli vaid betoonist voodi, õhuke bambusmatt, puust padi ja latern koos paari küünlaga. Laoruumist sai ka kotikese, kus olid sees õhuke tekike ja sääsevõrk. Ma reaalselt tundsin end kui vanglas (isegi trellid olid akende ees) ja aina tihedamini tabasin end mõtlemast, et mis pagana pärast peaks keegi, terve mõistusega inimene, tahtma veeta vabatahtlikult 10 päeva sellistes tingimustes. Aga minu sisetunne ütles, et olen õiges kohas ja õiget asja tegemas. Lihtsalt usaldasin seda tunnet ja hakkasin asju lahti pakkima.

Akende ees olevad trellid ei lisanud sugugi hubasust

Siseõu

Paljulubav valge kotike, mis sisaldas tekikest ja sääsevõrku

Esimesel päeval jälgisin huviga ümbrust, et kuhu ma siis nüüd õieti sattunud olen. Peamunk pidas pika kõne miskist “bitin in- bitin out” tehnikast, mille ümber tegelikult ka kogu anapanasati õpetus käib, ja mina lihtsalt ei saanud aru, mis bitin in bitin out. Umbes teise päeva keskel hakkasin ta tugevast Tai aktsiendist läbi purema ja sain lõpuks aru, et tegelikult ütleb ta “breathing in, breathing out” ja kogu asi hakkas natuke loogilisemat ilmet võtma.

Esimesel õhtul, kui olime oma vaikimisvande andnud ja usinasti oma esimese istumismeditatsiooni kallal pingutasime, kuulsin varaseid uusaasta tähistajaid ja kaugusest kostuvaid raketipauke. Sellega meenus, et õigus jah, täna on ju aastavhetus. Mu selg valutas, jalad olid surnud ebamugavast mediteerimise asendist ja peput kõval pinnal istumisest ei tundnud enam üldse, kuid tundsin end sisimas väga õnnelikuna, sest teadsin, et sellest tuleb üks huvitavamaid uusaasta algusi üldse. Olin põnevil.
Sulgesin silmad ja soovisin oma armasale perele, sugulastele ja sõpradele parimaid soove uueks aastaks ning keskendusin taas oma sisse-välja hingamisele. 

Aeg kaotas siin minu jaoks oma senise tähenduse. Kogu elu käis kellatornis löödava kella järgi- kui see kostus, tuli minna meditatsioonihalli ja nii lihtne oligi. Oli see siis kell 4 hommikul, kui oli aeg ärgata, või kell 7 õhtul, kui algas viimane meditatsiooniplokk, suurt vahet ei olnud. Hommikune ärkamine ei olnud üldse mitte raske, sest ma ei tajunud kunagi, et kell oleks olnud nii vähe, nagu ta tegelikult oli.  

Mediteerimishall

Puitpatja ja kivikõva voodit pelgasin ehk kõige rohkem. Kuidas on võimalik end sellistel asjadel välja puhata, oli mu peamine mure. Munk seletas, et kõva ja ebamugav voodi ja padi on neil seetõttu, et see põhjustab meile tegelikult vähem kannatusi (dukkha), kui pehme, mõnus ja mugav voodi. Kes meist ei teaks seda tunnet, kui hommikul äratuskella kuuldes soovime, et saaksime kasvõi viis minutit veel oma mõnusas voodis lesida. Sellise soovi tekkimine on meile aga suur-suur kannatus, mida endale iga päev ise põhjustame- dukkha!) Teate- kivivoodi ja puitpadjaga seda tunnet ei teki. Mitte ühel hommikul kogu selle 10 päeva jooksul ei soovinud ma kauemaks voodisse “mõnulema” jääda. Tegelikult oli hoopis täitsa hea meel kella kõlamas kuulda, end oma betoonvoodist püsti sirutada ja rõõmsalt dhamma kõnelust (budistlik õpetus) kuulama kepsutada. Ja endalegi üllatuseks olin selle ca 6 tunniga väga hästi välja puhanud. Jah, tõesti, öösiti juhtus, et ärkasin seetõttu, et pool nägu oli kõvast padjast tuim ning teist külge keerates tuli samuti olla väga ettevaatlik, sest muidu oli oht oma sabakont või selgroog murda. Ning kui pea oli esimest korda padjalt kõvale voodile kolksatanud käis läbi mõte, et ehk peaks hakkama öösiti kiivrit kandma. Tegelikult harjus keha sellistel tingimustel magamisega üllatavalt kiirelt ja pean tunnistama, et see ei olnudki nii ebamugav ja piinarikas, kui esmapilgul kartnud olin.

Mu armas voodike

Mu armas puitpadi

Nagu ka mungad, kes teevad iga päev (heakorra)töid, valisime ka meie endale ala, mille eest vastutasime. Valikus olid kõiksugused tualettide, põrandate, pinkide, laudade puhastamised, prügi põletamine, pargialused ja teede riisumine jms et meil endil oleks ilus ja puhas keskkond kus olla. Mina valisin kuumaveeallika puhastamise. Küürisin treppidelt harjaga vetikaid, liiva ja sodi maha ja korjasin võrguga vette kukkunud lehekesi, puuoksakesi, kookospähkleid jms. Väga mõnus töö ja nautisin iga hetke 🙂

Kuumaveeallikas ja sealne kristallselge vesi

Kuna olime tulnud keset džungli metsikut loodust, siis puutusime iga päev kokku kõiksuguste putukate ja loomakestega, kes kaua enne meie saabumist siin juba elasid. Suurte ämblikute ja sisalikega jagasin tuba sõbralikult, nemad olid tublid ja püüdsid sääski. Seega saime hästi läbi. Ühel ilusal päeval kolis sisse üks vahva geko. Tema oli ka tubli ja püüdis sääski. Aga nagu kooselus ikka, hakkavad mõne aja möödudes ilmnema toanaabri mitte nii toredad küljed. Nimelt, erinevalt ämblikutest ja sisalikest oli geko paks ja kohmakas ning kippus mulle öösiti sääsevõrkku kukkuma. Kartsin väga, et ühel kenal õhtul käristab ta mu võrgu oma kukkumisega katki ja lõpetab mul kuskil kaisus. Nii lõppes mu kooselu gekoga, aitasin tal järgmisel päeval välja kolida.

Ka kaks skorpionit avaldasid soovi minuga tuba jagada ning olid end salaja mu voodi alla peitnud. Nemad ei olnud küll paksud ega kohmakad, aga sääski ka ei püüdnud, nii et ka nemad pidid välja kolima. Viisin nad kaugele metsa, et nad seal omale sobivama kodu otsiksid.

Toredaid kokkupuuteid oli ka suuremate loomadega. Umbes teisel päeval järveäärses meditatsioonihallis chanting tunni ajal nägin miskit hiiglaslikku kogu järves ujumas. Peagi ronis teisel pool kallast veest välja üle meetri pikkune krokodill-madu-sisalik, kes tasasel sammul palmipuude taha loivas. Mis asi ta täpselt oli, polnud mul õrna aimugi, aga teadsin, et sellistest monstrumitest tahan ma küll väga kaugele hoida. Et end rahustada ja seda elukat enda jaoks ilustada, mõtlesin, et panen talle hästi sõbraliku nime, seega ei tundu ta mulle järgmisel korral ehk nii hirmsana. Krokodill-mao-sisaliku nimeks sai Jimmy. Peagi nägin ka teist samasugust, õnneks natuke väiksemat Jimmyt põõsastest välja ronimas ja vette sukeldumas. No selge, neid on siin palju. Aga kuna tegemist ei olnud enam tundmatu monstrumiga, vaid Jimmyga, siis vähemalt ei tundunud ta mulle enam nii hirmutavana. 

Meet Jimmy

Kui olime Taisse saabudes naiivselt arvanud, et jätsime vihma endast kaugele-kaugele Vietnami, siis umbes kolmandal päeval hakkasin taipama, et päris nii see siiski ei olnud. Öösel tuli nii kõvasti vihma, et ma ei kuulnud enam omaenda mõtteidki, rääkimata kellatornis tambitavast äratuskellast. Siiani olin ärganud iga päev ca 10-15min enne äratuskella, nii et teadsin, et on aeg toas küünlad süüdata ja end püsti ajada küll.

Terve päeva oleks keegi justkui ämbriga vett taevast alla kallanud, nii ulmelist vihma ei olnud ma varem kunagi kogenud. Õhtuks jäi sabin õnneks vaiksemaks ja tundus, et me siiski ei upugi seal metsas ära. Jeee! Või siiski…

Paar tundi hiljem, kui kell taas meid meditatsioonihalli kutsus, läksin juba reipama sammuga õue, sest vihma ju ei sadanud enam. Tipa-tapa ja sulps olin järsku põlvini vees! Appi! Mis on juhtunud? Kõik oli järsku vee all. Ma ei näinud ühtainsat kuiva kohta oma ümber. Vihm oli ammu juba järgi jäänud, kust oli kõik see põlvini ulatuv vesi järsku tulnud? Kerge ehmatus oli sees, aga kogunemiskella löödi edasi, nii et hakkasin läbi pimeduse ja sügava vee siiski meditatsioonihalli poole sumpama. Kõik olid väga ärevil ja segaduses nägudega. Aga küsimusi ju esitada ei saanud- pagana vaikimisvanne! Istusin oma kohale ja lootsin, et enne meditatsiooni meid ehk toimuvast ka valgustatakse. Ei sõnagi.

Piilusin vaikselt ka Marilyni koha poole. Appi, tühi! Kus Marilyn on? Tema majake on ju meie omast veelgi madalamal. Kujutasin ette, kuidas ta nabani vees, laternaga valgust näidates praegu mediteerimishalli poole sumpab. Ei-ei-ei! Kolmandast majast on nii palju inimesi veel puudu, kindlasti on nad kaitstult ja turvaliselt kuskil kuivas kohas. Igasugused sellised mõtted käisid peas ringi ning mediteerimisest ei tulnud küll miskit välja, olin liiga ärevil. Vesi pole kunagi mu lemmikelement olnud, pigem vastupidi, olen alati vett natuke peljanud ja nüüd järsku, meeldib või mitte, on see igal pool mu ümber.
Peale esimest meditatsiooni küsis lõpuks keegi kõva häälega, et mis toimub? Miks me järsku vee all oleme? Saime teada, et suurvesi oli alla tulnud meid ümbritsevatest mägedest. Alati paar tundi peale sadu voolab suurem vesi mägedest alla madalamale ja vihmaperioodil võib tekkida üleujutus. Ahhaa, selge, nii et nad on sellega harjunud ja see on siin igati normaalne, rahustasin ennast ja naeratuski tuli suule. “Te võite end väga erilistena tunda, sest nii palju vett ei ole me siin mitte kunagi varem näinud, ka meie jaoks on selline situatsioon täiesti uus”, jätkas munk. Naeratus kadus, ehk neil siiski ei ole sellise olukorraga kogemusi, väga tore! “Ärge muretsege, kui teie retreat on läbi saanud, siis lubas ka ilm kurvemaks minna. Ja eelmisel korral, 10a tagasi, kui oli pisut väiksem üleujutus, siis meist keegi surma ei saanud, ma väga loodan, et ka sel korral läheb nii” üritas munk meid omast arust rahustada, aga selle jutu peale läksid inimesed hoopis järjest enam närvi. Esiteks ei huvitanud kedagi, mis ilm siin tuleb peale meie lahkumist ja üleüldse, kas tõesti oli asi nii hull, et see võib kellegi surmaga lõppeda?!?! Saime ka teada, et asume õnneks ümbritsevatest majadest kõrgemal ja oleme seega siiski pisut rohkem kaitstud kui need inimesed, kes elavad meie ümber ja keda praegu helikopteriga evakueeriti. Öeldi ka, et kui vesi veelgi tõuseb, siis viiakse ka meid minema. Ooo, veeuputusest ei olegi mind veel kopteriga päästetud, mõtlesin endamisi. Veel rõhutati, et kõiksugused maod, skorpionid, ämmelgad, sitikad-satikad ja muud metsas elavad sõbrad, tulevad meile suure tõenäosusega tihedamini külla, sest ka nemad otsivad kuiva ja sooja kohta ning meie majad (vähemalt mõned neist) on veel ainsad, mis veest välja ulatusid. Olgem siis hoolivad ja abivalmid ka nende suhtes.

Järgmiseks asusime oma joogasaali asju kõrval asuvast hallist evakueerima. Väljas oli pime (elektriseadmeid ei tohtinud näppida, sealt võis löögi saada), vesi oli sügav ja teadmatus tekitas kõhedust. Joogasaali poole sumbates mõtlesin küll, et tulgu maod, skorpionid ja muud pisikesed elukad vastu, aga kurat, kui see meetrine Jimmy peaks nüüd vastu ujuma, siis ma küll lihtsalt upun siin põlvekõrguses vees suurest ehmatusest ära! Nii kartsin. Siis tuli aga parem idee, et me ei peaks 10x hallidevahet käima ja ma ei peaks nii palju Jimmysid kartma, siis käsutasin tüdrukud (tegemist oli naiste joogasaaliga ja mulle üllatuseks ei tulnud ükski meesterahvas appi, kuigi nad olid kõrval ning kuulsid ja nägid mis toimub) rivvi ja hakkasime käest-kätte asju kuiva medhalli edasi andma. See oli ka ainus kord, kus 10p jooksul vaikimisvannet rikkusin.

Järgnevatel päevadel vihm vaibus ja ka vesi tõmbus vaikselt tagasi ning juba paar päeva hiljem ei pidanudki enam koos kaladega söögi-ja meditatsioonihallide vahel solberdama. Seda aga kahjuks ainult ajutiselt. Vihmahood laostavad siiani Taid ja on praeguseks nõudnud kümneid inimelusid. 😦

Üleujutused Lõuna Tais on võtnud üle 40 inimelu ja vihmahood jätkuvad. Selline nägi välja meie küla ülevalt pildistatuna

Viimasel päeval oli vaba mikrofon, kus kõik soovijad said oma mõtteid ja kogemusi teistega jagada. Põnev oli kuulata, miks üks või teine inimene oli otsustanud siin osaleda. Veel põnevam oli aga kuulata, mida need inimesed olid sellest kogemusest enda jaoks õppinud. Kohati tundus, et me oleks kõik nagu erinevatel meditatsiooni retreatidel käinud, sest kõikide kogemused erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Ma arvan, et see oli seetõttu, et me kõik nägime ja kogesime seda retreati sellisena, nagu me ise oleme ning saime vastavalt sellele ka vastuseid ja õppetunde. Seepärast ei kirjuta ma siin sellest, mida see retreat mulle andis ja kuidas mind mõjutas. Arvan, et see on niivõrd individuaalne ja igaüks, kes sellise teekonna ette võtab, saab sealt täpselt sellise kogemuse, nagu tal parasjagu vaja saada on. Aga kui sind väga-väga ikka huvitab, siis saabun varsti tagasi Eestisse ja võid mind kohvile kutsuda (jah, Marilyn on pannud mind kohvi jooma) siis jutustan lähemalt 🙂

Munk ei tohi naisterahvaga kahekesi pildile jääda. Rabasin esimese mööduva poisi meile vahele 🙂

Mungad mediteerimas

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s