10 päeva budistlikus kloostris vaikimisvande all mediteerimist ei saa mingil viisil kahele inimesele täpselt samalaadne kogemus olla ning sestap otsustasime Gretega kumbki oma mõtted, tunded, mälestused ja dukkha eraldi kirja panna.
Erinevalt Gretest, kel oli budistlikus keskkonnas elamine juba mõnda aega kindlaks sihiks olnud, ei olnud mina Taimaal mediteerimisest varem isegi und näinud. Sellegipoolest tundus mõte piisavalt hull ja huvitav, et läksin sellega innukalt kaasa – sest noh, eks ole uusi aastaid pidustuste ja saluudiga tervitatud veel ja veel, lobisetud enam kui küll ning pehmete linade vahel magamine on üldse ebavajalik luksus. 10 päeva vaikust, meditatsiooni ning lihtsust alaku!
Minu tagasihoidlik tuba
Oh seda õndsat entusiasmi, mis mind esimestel päevadel saatis! Kuidas ma munkade aktsendist hoolimata püüdlikult nende õpetusi kuulasin, kuidas ma Dhamma kõneluste ajal tõepoolest pigem inimhäälele kui lindistuse taustal kostuvale kukekiremisele keskendusin, kuidas istumismeditatsioonidel oma hingetõmbeid lugesin ning kuidas kõndimismeditatsioonidel liigutusi jälgisin. Mu selg oli sirge, ma ei hakanud nihelema enne kui jalg istumise all surema hakkas ning iga kord kui tabasin mõtte kusagil uitamas tulin tagasi olevasse hetke ja hakkasin taas sügavamalt sisse ja välja hingama. Olin kuulnud, et paljud saavad alles umbes neljandal päeval sotti, mida nad tegelikult tegema peavad, nii et olin 100% muretu hing kuskil Tai pärapõrgus palmide ja banaanipuude vahel.
Mina sain neljandaks päevaks sotti sellest, et meditatsiooniguru minust vististi küll ei saa. Sellal kui ma rahulikult sisse ja välja hingasin, tuli pähe musttuhat head mõtet. Alguses, kui ma veel püüdlik olin, saatsin need inspireerivad ideed ajutiselt minema, lubades, et tegelen nendega vabal ajal. Hiljem ei suutnud ma enam vastu panna ja nii jäidki mul suur osa Dhamma kõnelusi tegelikult mõttega kuulamata, sest planeerisin oma edasist rännakut või pidasin sisemist monoloogi teemal Mis minust saab, kui ma ühel heal päeval Eestisse naasen või tont teab mis veel. Õigustan end sellega, et keskkond oli tõesti väga mõnus ja inspireeriv ning tundsin, et on lausa kuritegelik kõigil headel mõtetel lihtsalt minna lasta või enda fantaasiat takistada.
Teiseks pean tunnistama, et osalt läks kogu see anapanasati õpetus mu enda hoiakutega vastuollu. Põhiteema, mida rõhutati, oli hetkes elamine: lase lahti minevikust ja ära muretse tuleviku pärast. Kuna meie mõte pole kunagi olevikus, siis tulekski mõtlemine välja lülitada ning lihtsalt olla ja keskenduda hingamisele kui meie elu keskpunktile. Aga… aga… mina avastasin oma mõttekulgu jälgides, et kui ma minevikku eksisin, siis eranditult ainult õnnelikesse hetkedesse – kas ma peaksin siis endale keelama nende meenutamist ja need unustama, lihtsalt selleks et sisse-väljahingamist nautida? Ja samamoodi tulevikuga. Üks põhjus, mis mind siia reisile tõi, oli soov maailma ja ennast avastada ning oma tugevustes, nõrkustes ja plaanides natuke selgusele jõuda. Kui meditatsioonihallis turgatab äkki välguna pähe mõte OH SA TAEVAS, MA TEAN, KUIDAS MA EESTIS OMA TÖÖ KORRALDAN! siis on õigem see mõte läbi mõelda – sest ma ei jää siia sooja päikese alla ju igavesti ja siis on hea, kui mul on mõned imepäraseselt inspireerivast keskkonnast võrsunud läbimõeldud ideed, mida ma teha TAHAN, mitte ei pea naastes hädaga esimesele lepingule alla kirjutama ning end terveks igavikuks meeltnüristava saatusega siduma.
Meditatsioonihall nr 2, kus toimusid meie joogatunnid ja chanting. Mina, kes ma pea kunagi ei laula, jorutasin rõõmsalt palikeelseid tekste kaasa
Kas võib paremat puhkust Tais soovidagi? 10 päeva rahus ja vaikuses, et oma elu üle järele mõelda, maitsvat Tai taimetoitu nautida ning õhtuti kuumaveeallikas liguneda… Rääkimata hiiglaslikest meetristest gekodest, tualettides varitsevatest ämblikest ja tuhandetest satikatest, keda ma ei tunne (jah, need kõik olid minu jaoks meeldivad ja põnevad – pärast gekovaatlusi ma naeratasin isegi füüsiliselt tükk aega ja sisemiselt kauemgi veel). Isegi puulavatsil magasin uskumatult hästi – nii hästi, et esimesel hommikul ei kuulnud 10 minutit kestnud kellalöömist ja magasin julmalt pool tundi sisse.
Juba üsna meie sisemise teekonna alguses kiskus ilm vihmaseks, mis oli pisut ootamatu, sest meie Gretega arvasime, et suutsime vihma Vietnamisse maha jätta, kuid võta näpust! Natuke vihma – olgu. Aga ühtäkki ei olnud see enam üldse natuke vihma. Ma ei ärganud hommikul kella peale, sest vihma tihe sabin summutas selle; ma ärkasin uksekoputuse peale, sest nähtavasti polnud ma ainus, kes kella ei kuulnud ning meie magala eest vastutaja käis iga ukse taga klohmimas. Vannituba uputas – vesi ulatus mulle veidi üle pahkluu. Päeva jooksul evakueeriti esimese korruse elanikud teise majja või meie ülakorruse vabadesse tubadesse. Mina kui teise korruse elanik sain veel paigale jääda.
Vihm ei andnud alla. Kolisime oma põhilisest meditatsioonihallist teise, natuke kõrgemal kohal paiknevasse. Õhtuhämaruses päästsime veel esimesest hallist matte ning nägime seal sitikaid ja satikaid ja skorpione ja veidralt pikkasid sisalikke. Kui me veerand tundi hiljem pimeduses läbi vee sumpasime, püüdsime lihtsalt mitte mõelda, et kõik need sitikad ja satikad ja skorpionid ja veidralt pikad sisalikud on nüüd siin… kusagil… meie jalge ees. Iga kord kui ma midagi teistsugust jala all tundsin, kinnitasin endale, et see oli leht või kivi või oks… sest ilmselt oligi.
Uputus jätkus ja kui vesi mu magala ees põlvini ulatus ja jalge vahel kalu ujumas näha võis, tuli mulgi evakueeruda. Kuna mu riided olid rõskes kivikambris hallitama ja/või kopitama läinud, polnud mul veidi avaramasse ventilaatoritega varustatud tuppa kolimise vastu midagi. Küll aga pean märkima, et mu uus puitpadi ei olnud üldse nii mugav kui esimene, nii et kui paari päeva pärast hetketi päikest näitas ja ma oma vanasse heasse tuppa tagasi kolisin, oli mul siiralt hea meel õhtul väsinud pea OMA puitpadjale toetada.
Kuna minu magala elanikel lubati keeruliste ilmaolude tõttu ühel õhtul iseseisvalt oma toas mediteerida jäin ma ilma informatsioonist, et kogeme kümnendi uputust, aga et kui kõik hästi läheb, siis võib-olla ei saagi keegi surma ja ehk ei vaja me ka helikopteriga päästmist. Aga võib-olla on hea, et ma ei teadnud ja sain vihmasajus omamoodi edasi mediteerida – see tähendab oma mõtteid edasi mõelda.
Ja kui esimesel päeval magasin ma pool tundi sisse, siis kümnendal päeval ärkasin hommikul krapsti üles, jumala tõsiselt veendunud, et olen taas hilinemas, riietusin ahvikiirusel ja tormasin alla. Igaks juhuks vaatasin all kella ka ja loomulikult – kolm öösel. Äratuseni oli tund aega. Ju ma ei suutnud uut inspireerivat päeva äragi oodata.
Ma ei teagi. Mulle öeldi enne kui siia reisile tulin, et Taisse pole suuremat mõtet minna, see on nii turistikas. 10 päeva vältel ma sõin ainult kohalikku toitu, pesin end nagu kohalik, käisin tualetis nagu kohalik ning elasin kohaliku õpetuse järgi (päriselt ka tapsin null sääske ja sipelgat, sest mul pole võimu kellegi elu üle otsustada). Tai andis mulle kõige väheturistilikuma reisikogemuse üldse.
Not just a tourist. Traveller. 