Kambodža ja jõulud

Uskuge või mitte, me leidsime oma paradiisisaare, kus rahus ja vaikuses jõule tähistada. Päris õiget jõulumeeleolu muidugi ei olnud, sest kuigi hakkame lumeta jõuludega juba paratamatult Eestiski harjuma, siis 35 plusskraadi ei mõju sugugi sooja talvena, vaid on suve kohtagi väga palav.

Kuna kohalikud on valdavalt muud usku, jätavad jõulud kui pühad neid suhteliselt külmaks. See muidugi ei tähenda seda, et kommertsliku osaga kaasa ei mindaks. Eriti Vietnamis nägime palju jõuludekoratsioone, mille puhul ma julgen muide kahelda, et keegi peale turistide nende sisust üldse aru sai (nt lumememmed). Ja püha taevas, ma pole vist laulu “Last Christmas” nii palju kuulanud sellest ajast peale, kui mul kunagi ammu-ammu kassetipleier oli ja kuna mul oli umbes kaks kassetti, oli lauluvalik kitsas, AGA seal hulgas oli “Last Christmas”. Vahel tabasime raadiost ka “All I Want for Christmas Is You” ja iroonilisel kombel ka “White Christmas”, aga üldiselt jõudsime järeldusele, et igal endast lugupidaval artistil on ilmselt Kagu-Aasia popimast jõululaulust oma cover ja detsember on aeg, kus need kõik tuleb ette mängida.

Jõulukaunistused supermarketis

Hiinas avastasime kurvastusega, et sel aastal ei saagi advendikalendri aknaid avada ja iga päeva rõõmustava šokolaadiampsuga alustada. Kurbus kestis umbes 10 sekundit, kuni meile tuli imetabane mõte ise advendikalender teha. Et oleks põnevam, ei teinud me kalendrit mitte endale, vaid üksteisele, ning uskuge mind – Hiinast juba leiab huvitavat nodi, mida sisse pakkida ja õiget päeva ootama panna. Jätkus sama tõde, mis pea kogu meie reisi saatnud on: ära küsi, mis see on, ma ka ei tea. Mind üllatasid päkapikud muuhulgas näiteks pisikeste vürtsikate keedumunadega (ma ei ole kindel, mida nendega tehtud oli, et nad kuude kaupa vaakumpakendis säilisid), erinevate lihapaladega, tundmatute kuivatatud viljadega, millest ainult ühed olid ebameeldiva maitsega, näomaskidega ja reisisalvrättidega. Grete sai rohkem kommi, aga ka lotopileti, millega ta miljoneid ei võitnud, roosat mõmmit projitseeriva taskulambikese, mida ta Tai kloostris suure häda ja piinlikkusega kasutas, ning ka meie jõulunapsu rolli täitva tundmatu kange Hiina alkoholi.

Tavapärasest kuumema talve tõttu ei saanud me küll lumememme ehitada, kuid meie päralt oli terve Danangi rand Vietnamis – päriselt ka terve rand, sest vihmaperioodi tõttu oli see tühi mis tühi. Passisime peale hetkele, kus ei sadanud ning tormasime oma suvise olekuga lumememme ehitama. Tulemus oli mõistagi imeline, nii et sealt pärineb meie järjekordne reisi vanasõna “Õige rändur ei veeda aega turismiatraktsioone külastades, vaid neid ise luues”. Kahjuks pakkus meie Lembitu möödujatele ainult üürikeseks rõõmu, sest kui me õhtul randa läksime, oli ta juba pooleldi minema uhutud.

Liivamees Lembitu

Jõulupühadel oli meil puhkus – puhkus tingimisest, kauplemisest, tuktukijuhtidest, organiseerimisest, kärast ja saginast. Ma naudin küll reisimist väga, aga vahel on lihtsalt olemise aega vaja ning Rabbit island Kambodžas sobis selleks ideaalselt. Meil oli suurepärane plaan endale hulk toidupoolist kaasa varuda ning jõululaupäeval lõkkes kartuleid küpsetada, aga kuna hinnad olid üle mõistuse kallid, otsustasime saarel pakutava restoranitoiduga leppida – jah, korralik ports riisi ning imeheas kastmes valmistatud krevette või krabi on tunduvalt odavam kui ise lõkkekartuleid teha või saiakesi süüa.

Jõulutoostid said öeldud Hiina alkoholiga, mida Grete enese teadmata üle kolme riigipiiri oli vedanud, ning kringli aseaineks olid durianikoogid. Jõulukuuske asendas tibatilluke koonusekujuline merikarp ning jõuluvanaks maskeerus Tom – jõulujänes on meie traditsioonilisele näärisokule kindlasti lähem kui pontsakas vanamees. Meeleolu ei olnud võib-olla küll 100% jõulune, kuid võin käsi südamel öelda, et nautisin meie armsat koosviibimist ning seega end millestki ilmajäänuna küll ei tunne.

Jõulupidu! (Leia pildilt kuusepuu)

Veetsime viis päeva saarel omaette mõtiskledes, lugedes, kirjutades, ujudes, süües ja juues, päevitades ja puhates. Meie hotellitoaks oli merest mõnekümne meetri kaugusele jääv bungalow, kus oli elektrit oli mõneks tunniks kella 18 ja 21 vahel, millest täitsa piisas akude laadimiseks. See tähendab, et meie saarelviibimine oli päriselt ka puhkus – me olime vabad isegi oma ebaratsionaalsest soovist pidevalt kättesaadav olla või sõprade tegemisi jälgida või edasist teekonda planeerida.

Meie oma paradiis

Kui me siis ükskord mandrile naasime ja sadamas tuktukijuhti ootamas nägime, ütlesime talle laialt naeratades “No, thank you” ja tuju oli jätkuvalt vapustavalt hea. Nädal varem ei suutnud ma tuktukijuhtidele absoluutselt naeratada, rääkimata heatujulisest siirast naeratusest. Puhkus oli läinud asja ette ja teekond Siem Reapi võis alata.

Siem Reap jääb meelde kõige erilisema õhtusöögielamuse poolest. Rohutirtse ja mingeid mardikaid proovisime juba Laoses, oma ämblikupraadi nautisime Phnom Penhis ning nüüd oli järg skorpioni, kuivatatud mao, kilkide, tõukude ja veel mingite satikate käes. Olles omale sobiva menüü kokku pannud asusime otsime head kohta istumiseks. Üle tee oli spaa, kus sai muu hulgas akvaariumiserval jalgu kõlgutada ning lasta kalakestel oma varvastelt surnud naharakke näksata. Ideaalne! Suskasime varbad vette ja õhtusöök võis peaaegu alata. Peaaegu – sest püha taevas, kuidas kalad kõditasid ja noh, teate ju küll, kui tundlik ma just tallaaluse kõdi suhtes olen. Aga umbes viie minutiga suutsin isegi mina end kokku võtta ja sain putuktoitu nautida ilma, et kogemata mõne jala või tiiva kurku tõmbaks.

Nii üürikeseks meie Kambodža-seiklus jäigi, sest järgmisel päeval olime juba teel Tai poole, kus meid ootasid juba uued elamused.

Tagantjärgi Kambodžast

Tegelikult jäid kommunistliku Vietnami ja meie jaoks spirituaalse Tai vahele ka 10 päeva Kambodžas. Hirmsasti oleks tahtnud seal kauem peatuda, kuid püha tõe õppimise nimel tuli aastavahetuseks Lõuna-Tais olla, mistõttu aega jäi selleks korraks napiks. Aga nagu meile Tais õpetati, siis inimene elab 120-aastaseks, mis tähendab, et mul on veel ligi sajand eluaega jäänud, et Kambodžasse naasta ja kogeda seda, milleni seekord ei küündinud.

Talvine Phnom Penh (pidin mõne ilusa pildi ju ka panema)

Võimalik et just meie ajanappuse tõttu otsustas Kambodža maksimaalselt elamusi pakkuda, alustades juba piiripunktist. Olles eelnevalt kodutööd teinud teadsime, et me ei pea bussi peal stjuuardile ekstra 5$ maksma, et piiri ületada ja võime oma passid ja viisatasu ka ise ametnikele ulatada. Stjuuard muidugi nii ei arvanud ja tõmbus väga turri kui meie kogu bussi peale ainsatena talle lisatasu ei maksnud ning ähvardas meid piiripunktil bussist maha jätta. Me ei lasnud end sellest suuremat segada, sest olime hommikust õhtuni kestva kauplemise ja oma tegelike õiguste tagaajamisega juba harjunud.

Siis me jõudsime piiripunkti. Stjuuard näppas ikka meie passid enda kätte ja käsutas meid läbi turvakontrolli, teisel pool piiri laiutas käsi, et oi kullakesed, teil pole ju viisat! Oleksime talle hea meelega selgitanud, et nojah noh, me ei saanud ju viisat teha, sest ta, va geenius, korjas meilt passid hoolimata meie vastupanust ära, aga selleks polnud aega. Lippasime putka juurde, kus istus neli tülpinud näoga ametnikku. Grete läks ühe akna juurde, mina teise juurde. Grete vastas istuv mees põrnitses teda sõna laisumata ja sõrmegi liigutamata ja minu poolt kõnetatav naine viipas lihtsalt, et mine teise akna juurde. Nii ma siis ootasin Grete taga, vaatasin, kuidas kolm ametnikku nutitelefonides surfavad ja üks pastakat keerutab. Samal ajal nägin, kuidas meie buss nurga taha kadus, aga kuna stjuuard tammus meie lähedal putka juures, ei muretsenud me liiga palju. Aegluubis jõudsid rohelised Kambodža viisad meie passidesse ja kui me raha letile panime ja ütlesime, et vaadake, me maksame nüüd, siis pärast pooleminutilist põrnitsemispausi võeti raha vastu ja võisime minna. Hüüdsime midagi stjuuardile ja jooksime läbi turvaväravate, et passi ka tempel saada ja olimegi ametlikult Kambodžas!

Ainult et buss koos kogu meie elu sisaldavate seljakottidega oli kadunud. Ja stjuuard oli ka kadunud. Suur tee viis otse ning otsustasime sealt minna – buss ei saa ju kaugel olla. Või saab? Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja peletasime kõiki neid rollerijuhte, kes meile järjekordselt sõnadega “Madame, motorbike?” lähenesid. Olukord tundus üha lootusetum ja tekitas seda enam tuska, et 1) bussijuhile viisataotluse eest lisatasu maksmine ei ole tõepoolest kohustuslik ning 2) nad oleksid võinud vähemalt meie pagasi maha tõsta.

Ja siis! Ühel hetkel nägime oma bussi stjuuardit rolleril möödumas. Kibekiiresti jooksime esimese ettejuhtuva rolleriga mehe juurde, nii et too ei jõudnud õieti küsidagi, kas madame äkki soovib motorbike‘i, kui me juba ta selja taga istusime ja meest rohelises jälitada käskisime, utsitades teda järjekindlalt kiirust lisama. Faster, faster, just go! Ühesõnaga selline ideaalne eepiline stseen sellest, kuidas me oma bussi taga ajasime.

Buss oli end piirist paari kilomeetri kaugusele parkinud ja reisijad nautisid parajasti plaanilist toidupeatust, nii et kõik oli korras. Aga kuigi me saime väga ägeda elamuse, leiame, et oleks ju ilus öelda, kus buss pargib, nii et ka põikpäised rändurid pärast oma teekonda jätkata saaksid.

Teine asi millega Kambodža meid rabas, olid hinnad toidupoodides. Me olime tükk aega keeletud ja seedisime mõtet sellest, et odavaim makaronipakk on 1.50$, 3 porgandit 1$, ämbrike mustikajogurtit 12$ ja suur Nutella 12.60$ (Kambodžas on kõrvuti käibel USA dollarid ja Kambodža reaalid). Väljas söömine oli see-eest taskukohane – Phnom Penhis leidsime nt koha, kus rice + food oli 1$.

Hinnad olid Kambodžas hullemad kui Stockmannis

Meie esimene peatuspaik Kambodžas oligi pealinnas Phnom Penhis. Seal tundsin kogu reisi jooksul esimest korda suuremat väsimust-tüdimust-koduigatsust. Eelkõige peitus põhjus selles, et ma ei tundnud end enam inimesena – kohalike jaoks olin ma lihtsalt rahakott. Isegi mitte klient, sest kliendile oleks võib-olla rohkem naeratanud või sobilikumaid võimalusi leida püüdnud, kuid ei, oluline oli ainult raha. Parim näide pärineb Vietnamist, kui püüdsime kaardilt aru saada, millises suunas peame liikuma ja üks mees tõttas appi ja küsis pealtnäha sõbralikult, kuhu me minna tahame. Kui ütlesime, et lähme jalgsi, lõi ta käega ja kõndis sõna lausumata minema, st kui sa mult taksoteenust ei osta, vaata ise, kuidas saad. Kambodžas oli agressiivsust natuke vähem, aga ikkagi oli hoonest väljudes esimene lause, mida kuulsid “Madame, motorbike?” või “Madame, tuktuk?”. Lisaks olles vihmapilved edukalt Vietnamisse maha jätnud leidsime end üle 30-kraadisest kuumalainest, mis mulle isiklikult mõjus väsitavalt. Ja nii me jõudsimegi ideaalse plaanini: veeta jõulud pisikesel üsna vähekülastataval saarel, kus pole teid, pole tuktuke, pole turgu, pole internetti, pole õieti elektritki. Lihtsalt meri, liiv, bungalow’d, võrkkiiged, piña colada ja vabadus.

Vahepeal tekkis jube tahtmine endale silt kaela riputada, et EIIIII, MA E TAHA TUKTUKI!!! Ja siis leidsin turult selle särgi

10 päeva mediteerimist budistlikus kloostris: Marilyni kogemus

10 päeva budistlikus kloostris vaikimisvande all mediteerimist ei saa mingil viisil kahele inimesele täpselt samalaadne kogemus olla ning sestap otsustasime Gretega kumbki oma mõtted, tunded, mälestused ja dukkha eraldi kirja panna.

Erinevalt Gretest, kel oli budistlikus keskkonnas elamine juba mõnda aega kindlaks sihiks olnud, ei olnud mina Taimaal mediteerimisest varem isegi und näinud. Sellegipoolest tundus mõte piisavalt hull ja huvitav, et läksin sellega innukalt kaasa – sest noh, eks ole uusi aastaid pidustuste ja saluudiga tervitatud veel ja veel, lobisetud enam kui küll ning pehmete linade vahel magamine on üldse ebavajalik luksus. 10 päeva vaikust, meditatsiooni ning lihtsust alaku!

Minu tagasihoidlik tuba

Oh seda õndsat entusiasmi, mis mind esimestel päevadel saatis! Kuidas ma munkade aktsendist hoolimata püüdlikult nende õpetusi kuulasin, kuidas ma Dhamma kõneluste ajal tõepoolest pigem inimhäälele kui lindistuse taustal kostuvale kukekiremisele keskendusin, kuidas istumismeditatsioonidel oma hingetõmbeid lugesin ning kuidas kõndimismeditatsioonidel liigutusi jälgisin. Mu selg oli sirge, ma ei hakanud nihelema enne kui jalg istumise all surema hakkas ning iga kord kui tabasin mõtte kusagil uitamas tulin tagasi olevasse hetke ja hakkasin taas sügavamalt sisse ja välja hingama. Olin kuulnud, et paljud saavad alles umbes neljandal päeval sotti, mida nad tegelikult tegema peavad, nii et olin 100% muretu hing kuskil Tai pärapõrgus palmide ja banaanipuude vahel.

Mina sain neljandaks päevaks sotti sellest, et meditatsiooniguru minust vististi küll ei saa. Sellal kui ma rahulikult sisse ja välja hingasin, tuli pähe musttuhat head mõtet. Alguses, kui ma veel püüdlik olin, saatsin need inspireerivad ideed ajutiselt minema, lubades, et tegelen nendega vabal ajal. Hiljem ei suutnud ma enam vastu panna ja nii jäidki mul suur osa Dhamma kõnelusi tegelikult mõttega kuulamata, sest planeerisin oma edasist rännakut või pidasin sisemist monoloogi teemal Mis minust saab, kui ma ühel heal päeval Eestisse naasen või tont teab mis veel. Õigustan end sellega, et keskkond oli tõesti väga mõnus ja inspireeriv ning tundsin, et on lausa kuritegelik kõigil headel mõtetel lihtsalt minna lasta või enda fantaasiat takistada.

Teiseks pean tunnistama, et osalt läks kogu see anapanasati õpetus mu enda hoiakutega vastuollu. Põhiteema, mida rõhutati, oli hetkes elamine: lase lahti minevikust ja ära muretse tuleviku pärast. Kuna meie mõte pole kunagi olevikus, siis tulekski mõtlemine välja lülitada ning lihtsalt olla ja keskenduda hingamisele kui meie elu keskpunktile. Aga… aga… mina avastasin oma mõttekulgu jälgides, et kui ma minevikku eksisin, siis eranditult ainult õnnelikesse hetkedesse – kas ma peaksin siis endale keelama nende meenutamist ja need unustama, lihtsalt selleks et sisse-väljahingamist nautida? Ja samamoodi tulevikuga. Üks põhjus, mis mind siia reisile tõi, oli soov maailma ja ennast avastada ning oma tugevustes, nõrkustes ja plaanides natuke selgusele jõuda. Kui meditatsioonihallis turgatab äkki välguna pähe mõte OH SA TAEVAS, MA TEAN, KUIDAS MA EESTIS OMA TÖÖ KORRALDAN! siis on õigem see mõte läbi mõelda – sest ma ei jää siia sooja päikese alla ju igavesti ja siis on hea, kui mul on mõned imepäraseselt inspireerivast keskkonnast võrsunud läbimõeldud ideed, mida ma teha TAHAN, mitte ei pea naastes hädaga esimesele lepingule alla kirjutama ning end terveks igavikuks meeltnüristava saatusega siduma.

Meditatsioonihall nr 2, kus toimusid meie joogatunnid ja chanting. Mina, kes ma pea kunagi ei laula, jorutasin rõõmsalt palikeelseid tekste kaasa

Kas võib paremat puhkust Tais soovidagi? 10 päeva rahus ja vaikuses, et oma elu üle järele mõelda, maitsvat Tai taimetoitu nautida ning õhtuti kuumaveeallikas liguneda… Rääkimata hiiglaslikest meetristest gekodest, tualettides varitsevatest ämblikest ja tuhandetest satikatest, keda ma ei tunne (jah, need kõik olid minu jaoks meeldivad ja põnevad – pärast gekovaatlusi ma naeratasin isegi füüsiliselt tükk aega ja sisemiselt kauemgi veel). Isegi puulavatsil magasin uskumatult hästi – nii hästi, et esimesel hommikul ei kuulnud 10 minutit kestnud kellalöömist ja magasin julmalt pool tundi sisse.

Juba üsna meie sisemise teekonna alguses kiskus ilm vihmaseks, mis oli pisut ootamatu, sest meie Gretega arvasime, et suutsime vihma Vietnamisse maha jätta, kuid võta näpust! Natuke vihma – olgu. Aga ühtäkki ei olnud see enam üldse natuke vihma. Ma ei ärganud hommikul kella peale, sest vihma tihe sabin summutas selle; ma ärkasin uksekoputuse peale, sest nähtavasti polnud ma ainus, kes kella ei kuulnud ning meie magala eest vastutaja käis iga ukse taga klohmimas. Vannituba uputas – vesi ulatus mulle veidi üle pahkluu. Päeva jooksul evakueeriti esimese korruse elanikud teise majja või meie ülakorruse vabadesse tubadesse. Mina kui teise korruse elanik sain veel paigale jääda.

Vihm ei andnud alla. Kolisime oma põhilisest meditatsioonihallist teise, natuke kõrgemal kohal paiknevasse. Õhtuhämaruses päästsime veel esimesest hallist matte ning nägime seal sitikaid ja satikaid ja skorpione ja veidralt pikkasid sisalikke. Kui me veerand tundi hiljem pimeduses läbi vee sumpasime, püüdsime lihtsalt mitte mõelda, et kõik need sitikad ja satikad ja skorpionid ja veidralt pikad sisalikud on nüüd siin… kusagil… meie jalge ees. Iga kord kui ma midagi teistsugust jala all tundsin, kinnitasin endale, et see oli leht või kivi või oks… sest ilmselt oligi.

Uputus jätkus ja kui vesi mu magala ees põlvini ulatus ja jalge vahel kalu ujumas näha võis, tuli mulgi evakueeruda. Kuna mu riided olid rõskes kivikambris hallitama ja/või kopitama läinud, polnud mul veidi avaramasse ventilaatoritega varustatud tuppa kolimise vastu midagi. Küll aga pean märkima, et mu uus puitpadi ei olnud üldse nii mugav kui esimene, nii et kui paari päeva pärast hetketi päikest näitas ja ma oma vanasse heasse tuppa tagasi kolisin, oli mul siiralt hea meel õhtul väsinud pea OMA puitpadjale toetada.

Kuna minu magala elanikel lubati keeruliste ilmaolude tõttu ühel õhtul iseseisvalt oma toas mediteerida jäin ma ilma informatsioonist, et kogeme kümnendi uputust, aga et kui kõik hästi läheb, siis võib-olla ei saagi keegi surma ja ehk ei vaja me ka helikopteriga päästmist. Aga võib-olla on hea, et ma ei teadnud ja sain vihmasajus omamoodi edasi mediteerida – see tähendab oma mõtteid edasi mõelda.

Ja kui esimesel päeval magasin ma pool tundi sisse, siis kümnendal päeval ärkasin hommikul krapsti üles, jumala tõsiselt veendunud, et olen taas hilinemas, riietusin ahvikiirusel ja tormasin alla. Igaks juhuks vaatasin all kella ka ja loomulikult – kolm öösel. Äratuseni oli tund aega. Ju ma ei suutnud uut inspireerivat päeva äragi oodata.

Ma ei teagi. Mulle öeldi enne kui siia reisile tulin, et Taisse pole suuremat mõtet minna, see on nii turistikas. 10 päeva vältel ma sõin ainult kohalikku toitu, pesin end nagu kohalik, käisin tualetis nagu kohalik ning elasin kohaliku õpetuse järgi (päriselt ka tapsin null sääske ja sipelgat, sest mul pole võimu kellegi elu üle otsustada). Tai andis mulle kõige väheturistilikuma reisikogemuse üldse.

10 päeva mediteerimist budistlikus kloostris. Grete kogemus

Mõte minna budistlikusse kloostrisse, anda vaikimisvanne ning saada osa munkade igapäevaelust on mul päris mitu aastat juba bucketlistis olnud. Praegu, siin pool maakera ringi reisides, kus budism on väga laialt levinud, tundus hea aeg selle mõtte teostamiseks. Kerge uurimustöö paar nädalat tagasi ja leidsin hulga kohti, kus Kagu-Aasias mungad nn tavainimesi vastu võtavad. Selgus muidugi ka, et ma ei ole sugugi mitte ainus, kes end aastavahetuseks vaikselt kloostriseinte vahele sulgeda tahab ning rahulikult mediteerides uut aastat vastu võtta plaanib. Enamus kloostritest sain vastuse, et neil on juba selleks perioodiks kõik kohad täis. Vaid üks koht, Wat Suan Mokkh Tais, oli ilma eelregistreerimiseta. Ehk kes varem kohal, see pääseb retreadile. Seega olid meie aastavahetuse pidustuste plaanid hoobilt minema pühitud ja asusime Kambodžast Lõuna-Tai poole teele. Minna oli üle 1000km ja nagu meil kombeks, siis ikka mööda maad.

Wat Suan Mokkh on Lõuna Tais, Chayia linna lähedal metsa sees asuv templikompleks, kus elab alaliselt ca 40 munka. Suvekuudel, kui toimub munkade mediteerimise retreat, see arv kahekordistus. Iga kuu viimasel kuupäeval saavad kõik budismi- ja mediteerimishuvilised (kohtade arv on muidugi piiratud) samuti templisse koguneda, anda vaikimisvande ning munkade kombel 10 päeva metsas lihtsates ja looduslähedastes tingimustes ning budistlikke reegleid järgides elada.  

Looduslikult imeline koht

Retreadil praktiseeritakse anapanasati ehk enese teadvustamine läbi hingamise (mindfulness with breathing) meditatsioonitehnikat. Selle üks peamisi eesmärke on õpetada inimestele (läbi hingamismeditatsiooni) elamist praeguses hetkes ning mitte muretsema selle pärast, mis oli minevikus ega selle pärast, mis ootab ees kaugel tulevikus.
Üldine kord kümne päeva jooksul on sama, mis templis elavatel munkadel. Mõningad asjad, millega arvestama peab: 

• Ärkamine on kell 4 hommikul ehk keha peab harjuma vähese unega 
• Süüa saab kaks (hiljem üks) kord päevas ja ainult taimset toitu, peale lõunat ei sööda (lõunasöögi ja hommikusöögi vahe on 20h) 
• Harjuma peab kehaliste ebamugavustega (magamine kõval betoonist või puidust voodil ning puidust padjaga; ebamugavad mediteerimise asendid; kuhugi ei või toetuda ega end pikali visata jms) 
• Päevast rutiini tuleb kõigil väga täpselt järgida

Reeglid:

• 10 päeva ei tohi sõnagi lausuda, kirjutada ega lugeda (va budistlikud tekstid, mis meile vahepeal ette anti) 
• Kloostri territooriumi aladelt ei tohi väljuda 
• Järgida tuleb kaheksat budistlikku peamist põhimõtet: 

1.  Mitte ühtki elu (sh sääsed jm parasiidid) ei tohi võtta 
2. Ei tohi magada mugavates voodites ega istuda mugavatel istmetel 
3. Peale lõunat ja enne uut päeva ei tohi süüa 
4. Ei tohi võtta ühtki asja, mida ei ole sulle antud 
5. Mõtted ja käitumine peavad olema vabad igasugustest seksuaalsetest mõtetest ja käitumisest 
6. Teistele ei tohi sõnadega haiget teha 
7. Alkohol, tubakas ja narkootikumid on keelatud 
8. Tantsimine, laulmine, muusika mängimine ja kuulamine, teleka vaatamine, enda ehtimine ja meikimine on keelatud. 

Päevaplaan

Kui olime läbi roheluse, ilusate palmimetsade ja lopsaka looduse lõpuks õige koha üles leidnud, võeti meid väga soojalt vastu. Panime end kirja, andsime ära kõik segavad asjad, nagu telefonid (mida mul küll enam ei ole), arvutid, raamatud, päevikud, kellad jms) ning saime vastu võtme ning loa minna oma tube vaatama (valisime Marilyniga erinevad majakesed, et vältida üksteisega kokkupuudet ja võimalikku suhtlemist). Olin teinud korraliku uurimuse ja omast arust teadsin väga hästi, mis mind ees ootamas on. Kuid lõpuks oma tuppa kohale jõudes olin päris šokeeritud. Kõik tundus nii kõle ja armetu. Toas oli vaid betoonist voodi, õhuke bambusmatt, puust padi ja latern koos paari küünlaga. Laoruumist sai ka kotikese, kus olid sees õhuke tekike ja sääsevõrk. Ma reaalselt tundsin end kui vanglas (isegi trellid olid akende ees) ja aina tihedamini tabasin end mõtlemast, et mis pagana pärast peaks keegi, terve mõistusega inimene, tahtma veeta vabatahtlikult 10 päeva sellistes tingimustes. Aga minu sisetunne ütles, et olen õiges kohas ja õiget asja tegemas. Lihtsalt usaldasin seda tunnet ja hakkasin asju lahti pakkima.

Akende ees olevad trellid ei lisanud sugugi hubasust

Siseõu

Paljulubav valge kotike, mis sisaldas tekikest ja sääsevõrku

Esimesel päeval jälgisin huviga ümbrust, et kuhu ma siis nüüd õieti sattunud olen. Peamunk pidas pika kõne miskist “bitin in- bitin out” tehnikast, mille ümber tegelikult ka kogu anapanasati õpetus käib, ja mina lihtsalt ei saanud aru, mis bitin in bitin out. Umbes teise päeva keskel hakkasin ta tugevast Tai aktsiendist läbi purema ja sain lõpuks aru, et tegelikult ütleb ta “breathing in, breathing out” ja kogu asi hakkas natuke loogilisemat ilmet võtma.

Esimesel õhtul, kui olime oma vaikimisvande andnud ja usinasti oma esimese istumismeditatsiooni kallal pingutasime, kuulsin varaseid uusaasta tähistajaid ja kaugusest kostuvaid raketipauke. Sellega meenus, et õigus jah, täna on ju aastavhetus. Mu selg valutas, jalad olid surnud ebamugavast mediteerimise asendist ja peput kõval pinnal istumisest ei tundnud enam üldse, kuid tundsin end sisimas väga õnnelikuna, sest teadsin, et sellest tuleb üks huvitavamaid uusaasta algusi üldse. Olin põnevil.
Sulgesin silmad ja soovisin oma armasale perele, sugulastele ja sõpradele parimaid soove uueks aastaks ning keskendusin taas oma sisse-välja hingamisele. 

Aeg kaotas siin minu jaoks oma senise tähenduse. Kogu elu käis kellatornis löödava kella järgi- kui see kostus, tuli minna meditatsioonihalli ja nii lihtne oligi. Oli see siis kell 4 hommikul, kui oli aeg ärgata, või kell 7 õhtul, kui algas viimane meditatsiooniplokk, suurt vahet ei olnud. Hommikune ärkamine ei olnud üldse mitte raske, sest ma ei tajunud kunagi, et kell oleks olnud nii vähe, nagu ta tegelikult oli.  

Mediteerimishall

Puitpatja ja kivikõva voodit pelgasin ehk kõige rohkem. Kuidas on võimalik end sellistel asjadel välja puhata, oli mu peamine mure. Munk seletas, et kõva ja ebamugav voodi ja padi on neil seetõttu, et see põhjustab meile tegelikult vähem kannatusi (dukkha), kui pehme, mõnus ja mugav voodi. Kes meist ei teaks seda tunnet, kui hommikul äratuskella kuuldes soovime, et saaksime kasvõi viis minutit veel oma mõnusas voodis lesida. Sellise soovi tekkimine on meile aga suur-suur kannatus, mida endale iga päev ise põhjustame- dukkha!) Teate- kivivoodi ja puitpadjaga seda tunnet ei teki. Mitte ühel hommikul kogu selle 10 päeva jooksul ei soovinud ma kauemaks voodisse “mõnulema” jääda. Tegelikult oli hoopis täitsa hea meel kella kõlamas kuulda, end oma betoonvoodist püsti sirutada ja rõõmsalt dhamma kõnelust (budistlik õpetus) kuulama kepsutada. Ja endalegi üllatuseks olin selle ca 6 tunniga väga hästi välja puhanud. Jah, tõesti, öösiti juhtus, et ärkasin seetõttu, et pool nägu oli kõvast padjast tuim ning teist külge keerates tuli samuti olla väga ettevaatlik, sest muidu oli oht oma sabakont või selgroog murda. Ning kui pea oli esimest korda padjalt kõvale voodile kolksatanud käis läbi mõte, et ehk peaks hakkama öösiti kiivrit kandma. Tegelikult harjus keha sellistel tingimustel magamisega üllatavalt kiirelt ja pean tunnistama, et see ei olnudki nii ebamugav ja piinarikas, kui esmapilgul kartnud olin.

Mu armas voodike

Mu armas puitpadi

Nagu ka mungad, kes teevad iga päev (heakorra)töid, valisime ka meie endale ala, mille eest vastutasime. Valikus olid kõiksugused tualettide, põrandate, pinkide, laudade puhastamised, prügi põletamine, pargialused ja teede riisumine jms et meil endil oleks ilus ja puhas keskkond kus olla. Mina valisin kuumaveeallika puhastamise. Küürisin treppidelt harjaga vetikaid, liiva ja sodi maha ja korjasin võrguga vette kukkunud lehekesi, puuoksakesi, kookospähkleid jms. Väga mõnus töö ja nautisin iga hetke 🙂

Kuumaveeallikas ja sealne kristallselge vesi

Kuna olime tulnud keset džungli metsikut loodust, siis puutusime iga päev kokku kõiksuguste putukate ja loomakestega, kes kaua enne meie saabumist siin juba elasid. Suurte ämblikute ja sisalikega jagasin tuba sõbralikult, nemad olid tublid ja püüdsid sääski. Seega saime hästi läbi. Ühel ilusal päeval kolis sisse üks vahva geko. Tema oli ka tubli ja püüdis sääski. Aga nagu kooselus ikka, hakkavad mõne aja möödudes ilmnema toanaabri mitte nii toredad küljed. Nimelt, erinevalt ämblikutest ja sisalikest oli geko paks ja kohmakas ning kippus mulle öösiti sääsevõrkku kukkuma. Kartsin väga, et ühel kenal õhtul käristab ta mu võrgu oma kukkumisega katki ja lõpetab mul kuskil kaisus. Nii lõppes mu kooselu gekoga, aitasin tal järgmisel päeval välja kolida.

Ka kaks skorpionit avaldasid soovi minuga tuba jagada ning olid end salaja mu voodi alla peitnud. Nemad ei olnud küll paksud ega kohmakad, aga sääski ka ei püüdnud, nii et ka nemad pidid välja kolima. Viisin nad kaugele metsa, et nad seal omale sobivama kodu otsiksid.

Toredaid kokkupuuteid oli ka suuremate loomadega. Umbes teisel päeval järveäärses meditatsioonihallis chanting tunni ajal nägin miskit hiiglaslikku kogu järves ujumas. Peagi ronis teisel pool kallast veest välja üle meetri pikkune krokodill-madu-sisalik, kes tasasel sammul palmipuude taha loivas. Mis asi ta täpselt oli, polnud mul õrna aimugi, aga teadsin, et sellistest monstrumitest tahan ma küll väga kaugele hoida. Et end rahustada ja seda elukat enda jaoks ilustada, mõtlesin, et panen talle hästi sõbraliku nime, seega ei tundu ta mulle järgmisel korral ehk nii hirmsana. Krokodill-mao-sisaliku nimeks sai Jimmy. Peagi nägin ka teist samasugust, õnneks natuke väiksemat Jimmyt põõsastest välja ronimas ja vette sukeldumas. No selge, neid on siin palju. Aga kuna tegemist ei olnud enam tundmatu monstrumiga, vaid Jimmyga, siis vähemalt ei tundunud ta mulle enam nii hirmutavana. 

Meet Jimmy

Kui olime Taisse saabudes naiivselt arvanud, et jätsime vihma endast kaugele-kaugele Vietnami, siis umbes kolmandal päeval hakkasin taipama, et päris nii see siiski ei olnud. Öösel tuli nii kõvasti vihma, et ma ei kuulnud enam omaenda mõtteidki, rääkimata kellatornis tambitavast äratuskellast. Siiani olin ärganud iga päev ca 10-15min enne äratuskella, nii et teadsin, et on aeg toas küünlad süüdata ja end püsti ajada küll.

Terve päeva oleks keegi justkui ämbriga vett taevast alla kallanud, nii ulmelist vihma ei olnud ma varem kunagi kogenud. Õhtuks jäi sabin õnneks vaiksemaks ja tundus, et me siiski ei upugi seal metsas ära. Jeee! Või siiski…

Paar tundi hiljem, kui kell taas meid meditatsioonihalli kutsus, läksin juba reipama sammuga õue, sest vihma ju ei sadanud enam. Tipa-tapa ja sulps olin järsku põlvini vees! Appi! Mis on juhtunud? Kõik oli järsku vee all. Ma ei näinud ühtainsat kuiva kohta oma ümber. Vihm oli ammu juba järgi jäänud, kust oli kõik see põlvini ulatuv vesi järsku tulnud? Kerge ehmatus oli sees, aga kogunemiskella löödi edasi, nii et hakkasin läbi pimeduse ja sügava vee siiski meditatsioonihalli poole sumpama. Kõik olid väga ärevil ja segaduses nägudega. Aga küsimusi ju esitada ei saanud- pagana vaikimisvanne! Istusin oma kohale ja lootsin, et enne meditatsiooni meid ehk toimuvast ka valgustatakse. Ei sõnagi.

Piilusin vaikselt ka Marilyni koha poole. Appi, tühi! Kus Marilyn on? Tema majake on ju meie omast veelgi madalamal. Kujutasin ette, kuidas ta nabani vees, laternaga valgust näidates praegu mediteerimishalli poole sumpab. Ei-ei-ei! Kolmandast majast on nii palju inimesi veel puudu, kindlasti on nad kaitstult ja turvaliselt kuskil kuivas kohas. Igasugused sellised mõtted käisid peas ringi ning mediteerimisest ei tulnud küll miskit välja, olin liiga ärevil. Vesi pole kunagi mu lemmikelement olnud, pigem vastupidi, olen alati vett natuke peljanud ja nüüd järsku, meeldib või mitte, on see igal pool mu ümber.
Peale esimest meditatsiooni küsis lõpuks keegi kõva häälega, et mis toimub? Miks me järsku vee all oleme? Saime teada, et suurvesi oli alla tulnud meid ümbritsevatest mägedest. Alati paar tundi peale sadu voolab suurem vesi mägedest alla madalamale ja vihmaperioodil võib tekkida üleujutus. Ahhaa, selge, nii et nad on sellega harjunud ja see on siin igati normaalne, rahustasin ennast ja naeratuski tuli suule. “Te võite end väga erilistena tunda, sest nii palju vett ei ole me siin mitte kunagi varem näinud, ka meie jaoks on selline situatsioon täiesti uus”, jätkas munk. Naeratus kadus, ehk neil siiski ei ole sellise olukorraga kogemusi, väga tore! “Ärge muretsege, kui teie retreat on läbi saanud, siis lubas ka ilm kurvemaks minna. Ja eelmisel korral, 10a tagasi, kui oli pisut väiksem üleujutus, siis meist keegi surma ei saanud, ma väga loodan, et ka sel korral läheb nii” üritas munk meid omast arust rahustada, aga selle jutu peale läksid inimesed hoopis järjest enam närvi. Esiteks ei huvitanud kedagi, mis ilm siin tuleb peale meie lahkumist ja üleüldse, kas tõesti oli asi nii hull, et see võib kellegi surmaga lõppeda?!?! Saime ka teada, et asume õnneks ümbritsevatest majadest kõrgemal ja oleme seega siiski pisut rohkem kaitstud kui need inimesed, kes elavad meie ümber ja keda praegu helikopteriga evakueeriti. Öeldi ka, et kui vesi veelgi tõuseb, siis viiakse ka meid minema. Ooo, veeuputusest ei olegi mind veel kopteriga päästetud, mõtlesin endamisi. Veel rõhutati, et kõiksugused maod, skorpionid, ämmelgad, sitikad-satikad ja muud metsas elavad sõbrad, tulevad meile suure tõenäosusega tihedamini külla, sest ka nemad otsivad kuiva ja sooja kohta ning meie majad (vähemalt mõned neist) on veel ainsad, mis veest välja ulatusid. Olgem siis hoolivad ja abivalmid ka nende suhtes.

Järgmiseks asusime oma joogasaali asju kõrval asuvast hallist evakueerima. Väljas oli pime (elektriseadmeid ei tohtinud näppida, sealt võis löögi saada), vesi oli sügav ja teadmatus tekitas kõhedust. Joogasaali poole sumbates mõtlesin küll, et tulgu maod, skorpionid ja muud pisikesed elukad vastu, aga kurat, kui see meetrine Jimmy peaks nüüd vastu ujuma, siis ma küll lihtsalt upun siin põlvekõrguses vees suurest ehmatusest ära! Nii kartsin. Siis tuli aga parem idee, et me ei peaks 10x hallidevahet käima ja ma ei peaks nii palju Jimmysid kartma, siis käsutasin tüdrukud (tegemist oli naiste joogasaaliga ja mulle üllatuseks ei tulnud ükski meesterahvas appi, kuigi nad olid kõrval ning kuulsid ja nägid mis toimub) rivvi ja hakkasime käest-kätte asju kuiva medhalli edasi andma. See oli ka ainus kord, kus 10p jooksul vaikimisvannet rikkusin.

Järgnevatel päevadel vihm vaibus ja ka vesi tõmbus vaikselt tagasi ning juba paar päeva hiljem ei pidanudki enam koos kaladega söögi-ja meditatsioonihallide vahel solberdama. Seda aga kahjuks ainult ajutiselt. Vihmahood laostavad siiani Taid ja on praeguseks nõudnud kümneid inimelusid. 😦

Üleujutused Lõuna Tais on võtnud üle 40 inimelu ja vihmahood jätkuvad. Selline nägi välja meie küla ülevalt pildistatuna

Viimasel päeval oli vaba mikrofon, kus kõik soovijad said oma mõtteid ja kogemusi teistega jagada. Põnev oli kuulata, miks üks või teine inimene oli otsustanud siin osaleda. Veel põnevam oli aga kuulata, mida need inimesed olid sellest kogemusest enda jaoks õppinud. Kohati tundus, et me oleks kõik nagu erinevatel meditatsiooni retreatidel käinud, sest kõikide kogemused erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Ma arvan, et see oli seetõttu, et me kõik nägime ja kogesime seda retreati sellisena, nagu me ise oleme ning saime vastavalt sellele ka vastuseid ja õppetunde. Seepärast ei kirjuta ma siin sellest, mida see retreat mulle andis ja kuidas mind mõjutas. Arvan, et see on niivõrd individuaalne ja igaüks, kes sellise teekonna ette võtab, saab sealt täpselt sellise kogemuse, nagu tal parasjagu vaja saada on. Aga kui sind väga-väga ikka huvitab, siis saabun varsti tagasi Eestisse ja võid mind kohvile kutsuda (jah, Marilyn on pannud mind kohvi jooma) siis jutustan lähemalt 🙂

Munk ei tohi naisterahvaga kahekesi pildile jääda. Rabasin esimese mööduva poisi meile vahele 🙂

Mungad mediteerimas