Rõõmustan seekord laiskasid lugejaid, kes siiski teada tahavad, kuidas siinne elu on.
Alates Hiinast olen ainult kommunistlikes riikides käinud ja juba sulandun
Kommunism.
Ja kommunism.
Ja veel kommunistlikku propagandat.
Olgu, see on viimane. Aga mulle on üllatav hoopis see, kui vähe plakatidisain edasi arenenud on.
See on päriselt ka viimane kommunismiteemaline pilt. 2000 dongise tagakülg – virgad naiskad tööl
Hinnavõrdlus: šokolaad vs viin
Me ei saanud täpselt aru, kuidas banaanid töötavad, sest noh, vaadake seda kobarat eksju, ja õis ka seal otsas veel, õhh appi, bioloogia.
Apelsinid on üldse rohelised
Inimesed see-eest söövad nagu põrsad, poetavad kõike laua alla, viskavad jalgu vabadele toolidele ja vahel nokivad toidulauas oma varbaküüsigi. Ma EI liialdanud praegu. See, et pitsakohas kassiir vahetult enne sinuga arveldamist nina nokib (või et kesiganes avalikult nina nokib), on ka tavaline. Kõrvade urgitsemisest ja sülitamisest rääkimata.
Kohtusime oma teel ka toredate inimestega ning proovisime isegi nende moodi toredad välja näha
Näiteks ühed toredad olid meie inglise keele õpilased, kes meid välja sööma viisid. Rolleritel, muidugi, sest kes siis jala kõnnib, pff
Ühel päeval oli Danangis isegi päikest näha. Meie kasutasime selle aja postkontorit taga otsides, sest noh, kesse ainsal päikselisel päeval ikka randa läheb, eriti kui tead, et suure tõenäosusega läheb hiljem vihmale.
Kui juba sillapiltideks läks, siis palun: draakonisild
Vietnami märksõnadeks on minu jaoks diskobuss (sleeper-bussid, kus õhtuti diskotuled ja -muusika olid), vihm, “madame, motorbike?”, planeerimine ja mäed.
Not just a tourist. Traveller. 