Vietnam

Ootasime pikisilmi Vietnami jõudmist, sest esiteks unistasime juba kuude kaupa rannas lesimisest ja piña coladade libistamisest ning teiseks olime kõikjalt kuulnud, et Vietnam on meie sihtkohtadest üks odavamaid riike. Noh…

Jah, Vietnam on odav, kui sa selle endale odavaks võitled. Näide üks: kui me oma diskobussiga lõpuks Vinhi jõudsime ja Hanoi bussi otsisime, leidsime abivalmis juhi, kes ütles meile piletihinnaks pool miljonit dongi. Eee, kuidas palun? Kuna olime eeltööd teinud, teadsime, et hind on 200 000 dongi ning see oli ka bussi uksel kirjas, kuid kuna me nägime bussijuhi arvates turistid välja, küsis ta meilt kohe mitmekordset hinda ja naeris meid välja, kui ütlesime, et ei maksa üle 200 000. Lõpuks oli ta heldelt valmis meile ülisuure hinnaalanduse tegema ja poole milli eest kaks piletit väljastama, st 250 000 dongi näkku. Ronisime bussi, ning kuna seal käib piletimüük sõidu ajal, oli meil veel aega ühelt kohalikult küsida, palju tema oma teekonna eest maksis. 200 000. Selge. Kui meilt siis raha küsima tuldi, keeldusime rohkem maksmast ning aplaus Gretele, kes kurja piletimüüjaga võitlemises meistritiitli võiks saada, sest üle bussi valjuhäälselt draamat tehes suutis ta müüja tagasi tõmbuma sundida ja naeratavad näod kaasreisijatelt tõestasid, et tegime kõik õigesti. Trikitagu turiste, mitte rändureid.

img_20161207_181934

Pärast põrgulikku kauplemist jõudsime Hanoisse, mis ei suutnud sügavamat muljet jätta, kuid iga linn on ilus, kui päike looja läheb ja tuled põlema pannakse

Üldse lugesin ma, et Vietnamis on ilmselt kõige rohkem petuskeeme ruutmeetri kohta. Fakt, et ma ei saa kohalikke usaldada ja et ma olen justkui sunnitud kõigi kavatsuste osas paranoiline olema, tekitab minus halva tunde, sest tegelikult võin ma niimoodi kellelegi paratamatult liiga teha. Väljas einetades tuleb olla valmis selleks, et hinnad ingliskeelses menüüs on kõrgemad, sest noh, turiste tuleb ju nöörida. Üldse on parem hinnas kohe kirjalikult kokku leppida või võib juhtuda nii, nagu meil Hanois, kus tellisime oma arust toitu, mida väljas plakatil suurelt 15 000 dongiga reklaamiti, kuid lõpuks nõuti meilt 25 000, sest me olevat ikka midagi uhkemat söönud (kuna tegemist oli traditsiooniliste Vietnami toitudega, mille olemusest meil aimugi polnud, ei hakanud me ka vaidlema, seda enam, et see oli ainult mõnekümne sendi küsimus).

Erinevalt Laoses kauplemisest on müüjad siin kurjemad ja kargavad sulle kohe kõrri, kui sa julged madalamat hinda küsida. Naeratamist on vähem, irvitamist on rohkem.

Ja püha taevas, see liiklus! Mongoolias peatusid sõidukid ülekäiguradade juures, kui sa juba teed ületasid ja autojuhtidele viipasid, et ole kena, lase mind üle. Hiinas ei peatutud peaaegu kunagi, kuid kiirused olid linnas väikesed ja kuna hästi palju sõidetakse rolleritega, siis oli võimalik end üle tee vangerdada. Laoses oli vähem liiklust, nii et rohkem tegu oli tuk-tukijuhtide minemasaatmisega, sest neid ilmus kõikjalt ja alati ja kõik tahtsid meid teenida. Aga nüüd siin, Vietnamis… jalakäijaid on ülivähe, praktiliselt kõigil on oma roller. Turul ei kõnnita, turul sõidetakse. Kõnniteed eksisteerivad, kuid need on täis toiduputkasid, remondikodasid ja ROLLEREID, sest rollerid reaalselt sõidavad kõikjal ja pargivad kõikjal. Ühesõnaga, kui liigud jalgsi, kõnnid vähemalt poole teest sõiduteel, sest kõnniteel lihtsalt pole ruumi. Ning teeületus… noh, lihtsalt söösta ja looda parimat, sest liiklus on tihe, sõidetakse kiiremini ning kuna tihti pöörab keegi vastassuunavööndisse, tuleb olla valmis ka ootamatusteks. Kui me Hanois linnaliinibussiga sõitsime, lisas buss enne pimedasse kurvi tuhisemist kiirust ja lihtsalt lasi signaali, et jou, ma tulen, võta parem teadmiseks, sest vastasel korral nojah, kurb küll.

Kui ma vahepeal uurisin, et mida Vietnamis teha ja kuhu minna, siis üks soovitus oli, et istu kuskile maha ja jälgi liiklust. Jälgi neid rollerite horde. Vaata ja imesta, mitu inimest võib ühele rollerile mahtuda. Vastus: palju. Kui me oma matkakottidega läbi linna liigume, peatuvad sageli nii taksod kui rollerid, et meile küüti pakkuda – sest ilmselgelt pole üldse probleem mahutada ühele rollerile lisaks juhile ka kaks Eesti neidu kahe ca 15 kg kaaluva kotiga. See on imekspandav, mida kõike nad oma tillukese masinaga transpordivad. Mitmemeetriseid metall-latte. Suuri kaste. Elus kanu. Elus sigu. Muide, meie diskobussi katusele vinnati vahetult enne Laose-Vietnami piiriületust üks elus kits ning kuna pikamaabussid teevad toidupeatusi, nägin ka, kuidas ühe peatuse ajal mingi mees bussi katusele ronis ja kitsele puu küljest lehti rebis.

Aga mida iganes halba ja veidrat kompenseerib meri. Olime niivõrd põnevil, kui Danangi poole sõitsime ja siis – vihmaperiood, hurraa! Iga päev on hall ja vihmane. See muidugi ei takistanud meid randa minemast. Piña coladasid küll ei saanud, aga olles varitsenud ühe kuiva hommikupooliku käisime lainetes ära. Ujumisest oli asi muidugi kaugel, sest punased lipud olid väljas ja vetelpääste ei lubanud üle puusa vette minna – võib-olla sellepärast, et sealgi lõi laine vahel üle pea ja lõi jalust ja tahtis ujumisriideid seljast viia… aga lõbus oli ikka ja nüüd ma olen ametlikult Lõunamere lainetel end puudutada lasnud.

img_20161212_141540

Meri!

Me siin mõtlesime, et sellise niru ilmaga pole küll vaja päiksekreemiga jännata. Ehh… noh… võite edaspidi mind tutvustada kui tüdrukut, kes ka vihmase ilmaga päikesepõletuse saab, sest just nii juhtus.

Aitäh, Vietnam, odava toidu eest, mis on kohalikele veel odavam, ja imeilusa mereranna eest, kus saab vihma nautida, ja päikese eest, mida küll pole, kuid siiski oma jälje jätab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s