Vietnam pildis

Rõõmustan seekord laiskasid lugejaid, kes siiski teada tahavad, kuidas siinne elu on.

Alates Hiinast olen ainult kommunistlikes riikides käinud ja juba sulandun

Kommunism.

Ja kommunism.

Ja veel kommunistlikku propagandat.

Olgu, see on viimane. Aga mulle on üllatav hoopis see, kui vähe plakatidisain edasi arenenud on.

See on päriselt ka viimane kommunismiteemaline pilt. 2000 dongise tagakülg – virgad naiskad tööl

Hinnavõrdlus: šokolaad vs viin

Me ei saanud täpselt aru, kuidas banaanid töötavad, sest noh, vaadake seda kobarat eksju, ja õis ka seal otsas veel, õhh appi, bioloogia.

Apelsinid on üldse rohelised

Inimesed see-eest söövad nagu põrsad, poetavad kõike laua alla, viskavad jalgu vabadele toolidele ja vahel nokivad toidulauas oma varbaküüsigi. Ma EI liialdanud praegu. See, et pitsakohas kassiir vahetult enne sinuga arveldamist nina nokib (või et kesiganes avalikult nina nokib), on ka tavaline. Kõrvade urgitsemisest ja sülitamisest rääkimata.

Kohtusime oma teel ka toredate inimestega ning proovisime isegi nende moodi toredad välja näha

Näiteks ühed toredad olid meie inglise keele õpilased, kes meid välja sööma viisid. Rolleritel, muidugi, sest kes siis jala kõnnib, pff

Ühel päeval oli Danangis isegi päikest näha. Meie kasutasime selle aja postkontorit taga otsides, sest noh, kesse ainsal päikselisel päeval ikka randa läheb, eriti kui tead, et suure tõenäosusega läheb hiljem vihmale.

Kui juba sillapiltideks läks, siis palun: draakonisild

Vietnami märksõnadeks on minu jaoks diskobuss (sleeper-bussid, kus õhtuti diskotuled ja -muusika olid), vihm, “madame, motorbike?”, planeerimine ja mäed.

Vietnam

Ootasime pikisilmi Vietnami jõudmist, sest esiteks unistasime juba kuude kaupa rannas lesimisest ja piña coladade libistamisest ning teiseks olime kõikjalt kuulnud, et Vietnam on meie sihtkohtadest üks odavamaid riike. Noh…

Jah, Vietnam on odav, kui sa selle endale odavaks võitled. Näide üks: kui me oma diskobussiga lõpuks Vinhi jõudsime ja Hanoi bussi otsisime, leidsime abivalmis juhi, kes ütles meile piletihinnaks pool miljonit dongi. Eee, kuidas palun? Kuna olime eeltööd teinud, teadsime, et hind on 200 000 dongi ning see oli ka bussi uksel kirjas, kuid kuna me nägime bussijuhi arvates turistid välja, küsis ta meilt kohe mitmekordset hinda ja naeris meid välja, kui ütlesime, et ei maksa üle 200 000. Lõpuks oli ta heldelt valmis meile ülisuure hinnaalanduse tegema ja poole milli eest kaks piletit väljastama, st 250 000 dongi näkku. Ronisime bussi, ning kuna seal käib piletimüük sõidu ajal, oli meil veel aega ühelt kohalikult küsida, palju tema oma teekonna eest maksis. 200 000. Selge. Kui meilt siis raha küsima tuldi, keeldusime rohkem maksmast ning aplaus Gretele, kes kurja piletimüüjaga võitlemises meistritiitli võiks saada, sest üle bussi valjuhäälselt draamat tehes suutis ta müüja tagasi tõmbuma sundida ja naeratavad näod kaasreisijatelt tõestasid, et tegime kõik õigesti. Trikitagu turiste, mitte rändureid.

Pärast põrgulikku kauplemist jõudsime Hanoisse, mis ei suutnud sügavamat muljet jätta, kuid iga linn on ilus, kui päike looja läheb ja tuled põlema pannakse

Üldse lugesin ma, et Vietnamis on ilmselt kõige rohkem petuskeeme ruutmeetri kohta. Fakt, et ma ei saa kohalikke usaldada ja et ma olen justkui sunnitud kõigi kavatsuste osas paranoiline olema, tekitab minus halva tunde, sest tegelikult võin ma niimoodi kellelegi paratamatult liiga teha. Väljas einetades tuleb olla valmis selleks, et hinnad ingliskeelses menüüs on kõrgemad, sest noh, turiste tuleb ju nöörida. Üldse on parem hinnas kohe kirjalikult kokku leppida või võib juhtuda nii, nagu meil Hanois, kus tellisime oma arust toitu, mida väljas plakatil suurelt 15 000 dongiga reklaamiti, kuid lõpuks nõuti meilt 25 000, sest me olevat ikka midagi uhkemat söönud (kuna tegemist oli traditsiooniliste Vietnami toitudega, mille olemusest meil aimugi polnud, ei hakanud me ka vaidlema, seda enam, et see oli ainult mõnekümne sendi küsimus).

Erinevalt Laoses kauplemisest on müüjad siin kurjemad ja kargavad sulle kohe kõrri, kui sa julged madalamat hinda küsida. Naeratamist on vähem, irvitamist on rohkem.

Ja püha taevas, see liiklus! Mongoolias peatusid sõidukid ülekäiguradade juures, kui sa juba teed ületasid ja autojuhtidele viipasid, et ole kena, lase mind üle. Hiinas ei peatutud peaaegu kunagi, kuid kiirused olid linnas väikesed ja kuna hästi palju sõidetakse rolleritega, siis oli võimalik end üle tee vangerdada. Laoses oli vähem liiklust, nii et rohkem tegu oli tuk-tukijuhtide minemasaatmisega, sest neid ilmus kõikjalt ja alati ja kõik tahtsid meid teenida. Aga nüüd siin, Vietnamis… jalakäijaid on ülivähe, praktiliselt kõigil on oma roller. Turul ei kõnnita, turul sõidetakse. Kõnniteed eksisteerivad, kuid need on täis toiduputkasid, remondikodasid ja ROLLEREID, sest rollerid reaalselt sõidavad kõikjal ja pargivad kõikjal. Ühesõnaga, kui liigud jalgsi, kõnnid vähemalt poole teest sõiduteel, sest kõnniteel lihtsalt pole ruumi. Ning teeületus… noh, lihtsalt söösta ja looda parimat, sest liiklus on tihe, sõidetakse kiiremini ning kuna tihti pöörab keegi vastassuunavööndisse, tuleb olla valmis ka ootamatusteks. Kui me Hanois linnaliinibussiga sõitsime, lisas buss enne pimedasse kurvi tuhisemist kiirust ja lihtsalt lasi signaali, et jou, ma tulen, võta parem teadmiseks, sest vastasel korral nojah, kurb küll.

Kui ma vahepeal uurisin, et mida Vietnamis teha ja kuhu minna, siis üks soovitus oli, et istu kuskile maha ja jälgi liiklust. Jälgi neid rollerite horde. Vaata ja imesta, mitu inimest võib ühele rollerile mahtuda. Vastus: palju. Kui me oma matkakottidega läbi linna liigume, peatuvad sageli nii taksod kui rollerid, et meile küüti pakkuda – sest ilmselgelt pole üldse probleem mahutada ühele rollerile lisaks juhile ka kaks Eesti neidu kahe ca 15 kg kaaluva kotiga. See on imekspandav, mida kõike nad oma tillukese masinaga transpordivad. Mitmemeetriseid metall-latte. Suuri kaste. Elus kanu. Elus sigu. Muide, meie diskobussi katusele vinnati vahetult enne Laose-Vietnami piiriületust üks elus kits ning kuna pikamaabussid teevad toidupeatusi, nägin ka, kuidas ühe peatuse ajal mingi mees bussi katusele ronis ja kitsele puu küljest lehti rebis.

Aga mida iganes halba ja veidrat kompenseerib meri. Olime niivõrd põnevil, kui Danangi poole sõitsime ja siis – vihmaperiood, hurraa! Iga päev on hall ja vihmane. See muidugi ei takistanud meid randa minemast. Piña coladasid küll ei saanud, aga olles varitsenud ühe kuiva hommikupooliku käisime lainetes ära. Ujumisest oli asi muidugi kaugel, sest punased lipud olid väljas ja vetelpääste ei lubanud üle puusa vette minna – võib-olla sellepärast, et sealgi lõi laine vahel üle pea ja lõi jalust ja tahtis ujumisriideid seljast viia… aga lõbus oli ikka ja nüüd ma olen ametlikult Lõunamere lainetel end puudutada lasnud.

Meri!

Me siin mõtlesime, et sellise niru ilmaga pole küll vaja päiksekreemiga jännata. Ehh… noh… võite edaspidi mind tutvustada kui tüdrukut, kes ka vihmase ilmaga päikesepõletuse saab, sest just nii juhtus.

Aitäh, Vietnam, odava toidu eest, mis on kohalikele veel odavam, ja imeilusa mereranna eest, kus saab vihma nautida, ja päikese eest, mida küll pole, kuid siiski oma jälje jätab.

Veel Laosest

Meie reisistiili tähtsaim märksõna on kõhutunne: kindlaid kuupäevi on vähe paika pandud ja kuigi meil on tavaliselt mingi ettekujutus, kui kaua ühes kohas peatume, oleme valmis väga hea emotsiooni ja õhustikuga paikadesse pikemaks perioodiks jääma, ning ka vastupidi – kui mõni linnake end üle ootuste kiiresti ammendab, siis ei tunne me erilist kohustust viis, seitse või kümme päeva täis tiksuda. Mõningast uurimistööd teeme ikkagi ja nii leidsimegi, et võrreldes põhjaosaga on Lõuna-Laoses vähem teha, vaadata ja kogeda. Nii seadsime pärast Luang Prabangist lahkumist sihi Vietnami piiri poole, tehes veel peatuse umbes 35 000 elanikuga linnakeses nimega Phonsavan.

Kuna meil on seni kõik hästi ladusalt kulgenud, mõtlesime, et miks me peaks koha hostelis ette broneerima? Lähme parem kohale, vaatame ja kaupleme. Mõte oli hea.

Kohale jõudes selgus, et linnas on mingi festival ja pea kõik majutusasutused on täis. Ainsad välismaalased, keda mina silmasin, olid nõutud seljakotirändurid, kes samuti pinda otsisid, aga kus olid kõik need, kes loendamatuid hostelitube täitsid, mina küll ei tea, sest me ei näinud Phonsavanis veedetud aja jooksul peaaegu kedagi, kes oleks välja näinud nagu keegi, kes on linna ajutiselt külastamas. Päris hätta ei jää me kunagi ning nii me võitlesime endale siiski ühe toakese välja – ja ära sa märgi, Grete kauples hinna ka odavamaks, nii et kõik läks ju plaanipäraselt.

Aus olles oli hinnaalandus igati õiglane, sest meie tuba paistis selline, et tavaliselt nad küll seda välja ei rendi. Sellal kui meile kõhklevalt seletati, et võime kasutada kontoriruumi vannituba, jõudsime meie juba oma vannitoa ukse lahti teha ja kiiresti uuesti uuesti sulgeda, sest jah, see varjas endas õudust ja laipu. Ühe öö võisime seal veeta, kuid edasiseks otsisime parema peatuskoha – koha, kus pakutakse tasuta 3 in 1 kohvi ja kus pole hiiglaslikke ristatud jalgadega viimsesse unne suikunud putukaid.

Phonsavan jääb regiooni, mida ameeriklased Vietnami sõja ajal ohtralt pommitasid, tuues sellega Laosele ka ajaloo jooksul kõige rohkem pommitatud riigi tiitli – mitte et see midagi head oleks, sest lõhkemata pomme on endiselt maapõues palju peidus ja pea iga päev saab keegi pommijäänustega seotud õnnetuses raskelt vigastada või hukkub. Nii olime ka meie alguses Phonsavani külastades kõhkvel, et kuhu istuda ja kuhu astuda. Ja siis tuli meile mõte minna UNESCO pärandite nimistusse kuuluvale urnide tasandikule, sest kes ei tahaks näha sadu hiiglaslikke rauaaegseid kiviurne? 10 km sinna, 10 tagasi – muidugi lähme jalgsi! Hetkega oli pommihirm unustatud ja leidsime end mööda külateid kuulsate urnide poole matkamast, ronides vajadusel üle tarade ning kõndides sihikindlalt läbi lehmakarja. Teekond pakkus meeldivat vaheldust Luang Prabangi melule ning lubage mainida, et ka maastik oli hoopis teine. Igas ilmakaares paistsid küll mäed, aga seda konkreetset ala võis üsna tasaseks lugeda, nii et vähemalt polnud meil hirmu, et enne urnideni jõudmist kuskilt servalt alla kukume. Vahel tulid pommid meelde ja siis umbusaldasime kõike, mis maas oli, sh seeni, aga jõudsime turvaliselt sinna ja tagasi ja leidsime teel oma selle riigi lemmikpontšikudki (sest nagu rahvatarkus ütleb: igas riigis oma pontšik).

Urnide tasandik (plain of jars)

(Tahtsin neist imelistest vanillitäidisega pallikestest veel kirjutada, aga see on üks kurvemaid osasid meie reisist, sest kuigi me läksime suurte lootustega tagasi, tulime peaaegu nuttes ära, sest pontšikud olid otsas ja uus laar pidavat valmima alles pärast meie lahkumist… nii et kõik meie mõtted stiilis “ostan 25 pontšikut” jäid vaid unistusteks…)

Aga kuna tagasilöögid on osa igapäevaelust, siis pühkisime pisarad, liikusime edasi ja vaatasime lootusrikkalt tulevikku. Väga lootusrikkalt, peab ütlema, sest meil oli info, et öösel kella ühe ja kahe vahel saabub Luang Prabangist buss, mis viib edasi Hanoisse, Vietnami. Kassiir küll ütles, et sellele bussile ei saa, aga meie ei uskunud ja niiviisi olime õhtuhämaruses juba bussijaamas ootamas. Kesköö paiku kerisime end magamiskottidesse, et end enne minekut väikese unega kosutada. Kommunistlik režiim ja sellega kaasaskäiv südaööst algav öörahu muutsid linna vaikseks, nii et isegi mina sain paar unenägu vaadatud. Mida ma aga ei ei näinud oli Hanoi buss. Pidime tunnistama, et kassiiril oli õigus ja Phonsavanist otse Hanoisse ei saa.

Nagu ikka, oli meil ka seekord olemas plaan B: sõidame Vinhi ja istume seal ümber. Buss Vinhi pidi startima 6 aegu, nii et meil oli veel kõigest mõned tunnid oodata, mille veetsime taas unemaailmas. Äkki keeras üks bussike bussijaama sisse ja kuulsime valju naeru. Jah, naerdi nende kahe uimase olekuga kookoni üle, kes end kuidagi pingilt püsti upitasid, silmi hõõrusid ja üritasid meelde tuletada, et kuhu meil vaja minna oligi. Saime bussijuhist aru, et see ongi meie buss ja sättisime end sinna sisse ja peaaegu jätkasime magamist, kui minutid hiljem aknast välja vaadates nägime hiljuti saabunud bussi, mille aknal ilutses kiri VINH. Raske ohke saatel rändasime üle suuremasse ja mugavamasse bussi.

See on esimene Kagu-Aasia sleeper-bus, kus ma olnud olen ja esmamulje põhjal ristisime selle diskobussiks. Vabad kohad olid taga otse kõlari juures, kust käis hoolimata varasest hommikutunnist ja bussitäiest magavatest reisijatest korralik tümakas. Akende ääres ja laes olid värvilised tuled, mis lõid jõulumeeleolu. Tee Vietnami poole võis alata.

Diskobuss

Luang Prabang

Kunagi ammu-ammu,  me alles oma rännakut ja marsruuti planeerisime, otsustasime üksmeelselt, et üheks peatuspunktiks saab Myanmar või Laos, sest kuuldavasti on nad naaberriikidest vähem turistilikud ja seega pisut unikaalsemad. Logistiliselt osutus Laos paremaks variandiks.

Kui me nüüd oma retkega lõpuks Luang Prabangi jõudsime, oli pärast bambussilla ületamist esmane reaktsioon OOOO, INIMESED LÄÄNEST!, sest me polnud läänekaid jupp aega näinud. Kaks minutit hiljem olime juba segaduses, et oot-oot, kas siin nagu… kohalikke ka on? Ja varsti saime aru, et sellel pool Mekongi jõge ongi ruumi ainult külalistemajadele, restoranidele, baaridele, poodidele, reisiagentuuridele, rahavahetuspunktidele… templid ja koolid paistsid olevat ainsad hooned, mis pigem kohalikele kui külalistele mõeldud olid.

Vaade Mekongi jõele

Meie, kes nimetame end uhkelt ränduriteks, mitte turistideks, leidsime end ühtäkki Laose kõige turistilikuma linna kõige turistilikumast osast.

Meie viibimine Luang Prabangis kujunes tõepoolest puhkuseks, kuid eks see ole igaühe definitsiooni küsimus, kas see oli turistilik puhkus või mitte. Mõned tunnid päevast olime hõivatud oma uue tööga, mille sisuks oli minna Mekongi kaldale ning reklaamida paadiga Taist saabuvatele reisijatele oma külalistemaja. Ligi pooltel polnud veel midagi broneeritud ja märksõnad “tasuta toit, tasuta alkohol, tasuta kohv ja tee” tekitasid alati huvi. (Aususe huvides olgu öeldud, et tasuta toiduks olud kiirnuudlid ja kleepuv riis, tasuta alkoholiks oli lao viski, mis on natuke hullem kui hiina riisiviin, ja tasuta kohv on loomulikult kohalik 3 in 1 lahustuv sodi.) Ühesõnaga, meie tööks oli tutvumine teiste seljakotiränduritega.

Sõber külalistemajast. Tuleb välja, et kassid on tathe koolitamisel paremat tööd teinud kui inimesed, sest ta näugus päris autentselt

Vabal ajal saime nende ränduritega vestelda – sest kõigil ränduritel on põnevaid lugusid ning oma sarnaste vaadetega moodustavad nad omamoodi perekonna, kus kõik mõistavad sõnadeta ja hukkamõistuta seda tungi jätta oma turvaline kodune elu ja pakkida kõik vajalik ühte kotti ning asuda teele. Selgus, et nii mõnigi on juba mitu Kagu-Aasia riiki läbinud või plaanib veel läbida, nii et ma olen kindel, et näod hakkavad korduma. Esimest korda sai see tõestatud ühel ilusal vaiksel õhtul, kui Luang Prabangi kesklinnas seljakottidega inimesi seirasin ning üks noormees äkki mu juures peatus ja ütles, et teab küll mind, tal on minust isegi fotojäädvustus… et me ületasime koos Mongoolia-Hiina piiri. Tõsi mis tõsi.

Suhtlemine ja tutvused ei garanteeri ainult mõnusat meelelahutust, vaid võivad ka mujal kasuks tulla. Kusagilt ilmus välja poolkohalik noormees, kes kaalus ka meie külalistemajas vabatahtlikutöö tegemist. Vähemalt meie sealoldud aja jooksul ta selleni ei jõudnud, kuid see-eest tuli ta meiega kaasa Kuang Si kose juurde. See koht on lihtsalt imeline niisamagi, aga – kui tead salajast rada, millest paljud räägivad, kuid mille vähesed leiavad, siis pääses otse paradiisi. Eemal turistidest, otse keset loodust, helesinises vees, kosk selja taga mühamas… ideaalne! Ja tema teadis seda teed.

Kuang Si kosk. Mööda salateed sai ronida umbes sinna keskele, kus oli oma looduslik bassein ja mullivann. Lihtsalt tuli vältida äärele liiga lähedale ujumist.

Üheks vaba aja veetmise võimaluseks oli linnas ringi uidata. Minu orienteerumine on üpris halb, aga selle nädalakesega, mis me Luang Prabangis veetsime, sain juba aru, mis kus asub ja kui mult tööajal midagi küsiti, oskasin juba midagi mõistlikku vastata ka (nt “Turismiinfopunkt on otse üle tee, soovitan sealt küsida.”). Templid said nähtud, UXO muuseum sai nähtud, ööturg sai nähtud,  hästi palju taksojuhte sai nähtud, hästi palju “no thank you” sai öeldud, kauplemist sai õpitud… Minu kauplemine seisnes küll tihti selles, et ma ei saanud aru, mis mulle öeldi ja müüja omakorda, nähes mu kulmukortsutust ja kartes klienti kaotada, lasi hinna alla. Tuleb välja, et vahel on päris kasulik juhmakas olla.

Väike naps? Turult saab

Huvitaval kombel oli Luang Prabang vaatamata oma rändurihordidele siiski veetlev linn. Mõnes kohas tekib keset rahvamasse kitsikuse tunne, justkui survestataks sind igalt poolt. Seal tundsin end vabalt. Samuti ei olnud läänelikkus liigselt sisse imbunud – muidugi leidus Itaalia ja Mehhiko toidukohti ning ka tavarestoranides pakuti midagi läänepärast, kuid kohalik toit oli siiski au sees – kohaliku toidu all mõtlen seda, mida laoslased ka ise söövad, mitte turistide jaoks kokku pandud peibutusmenüüd.

Kui me Luang Prabangi tulime, siis algas meie “no, thank you-de” jada, kui taksodele ära ütlesime ja jalgsi oma külalistemaja poole suundusime. Nii nägime ka Mekongi teist kallast, nö tavaelanike maju, aedu, kanu, elu. Võib vist öelda, et on kaks Luang Prabangi: üks kohalikele ja teine turistidele. Astudes bambussillale lahkusime kohalike keskelt, teisele kaldale jõudes selgus, et sillaületuse eest tuleb maksta ja siis me nägime juba lääne inimesi…

Laose teedel

Juba mõni aeg tagasi jätsime Hiinaga hüvasti, et olla valmis uuteks seiklusteks Laoses. Ilm on tunduvalt soojem, kui meie viimases Hiina peatuspaigas Liuzhous, teed on ohtlikumad, inimesed lihtsamad, kuid sirbi ja vasaraga lipud lehvivad endiselt.

Laose piiripunkti poole kõndides soovisin valjul häälel, et ainus, mida päevalt tahan, on ILUS viisa, sest miski ei tõsta tuju nii, nagu seda teeb ilus viisa.

Laose piiripunkt

Jah, mu soov täitus ning tõepoolest, ega päev palju muud ei toonudki. Teisel pool piiri saime kohe tuktukijuhist valesti aru, arvates, et ta tahab meie sõidutamise eest 15 000 kipi, kuigi tegelikult ütles ta summaks 50 000. Õnneks suutsime talle selgeks teha, et Mongoolia tugrikud on VÄGA väärtuslikud, nii et saime sõidu eest teises valuutas ikkagi makstud ja seekord pääsesime orjasaatusest. Tegelikult olidki meile kätte jäänud tugrikud korraliku väärtusega, ainult et jah, vaevalt et see vaene tuktukijuht oma Tšingis-khaaniga raha kusagil vahetada saab. Aga see-eest jääb talle ilus mälestus Eesti tüdrukutest, kes tal 40km sõita lasid ja teda siis tükiks ajaks ühelt jalalt teisele hüppama ja lao keeles vanduma panid, nii et kõik on hästi.

Aga kuna mina olin päevalt ainult ilusat viisat soovinud, siis olime loomulikult pisut vales kohas ja pidime osa teed tagasi minema. Kõlgutasime väidetavas bussipeatuses jalgu ja viipasime ühele mööduvale autole ja voilá, saimegi kohe küüti. Jälle liikumises, lootuses, et õhtuks jõuame Luang Prabangi.

Einoh. Muidugi. Aga mina soovisin päevalt ju ainult ilusat Laose viisat… nii me siis peatusime pärapõrgu ristis, kus meie teekaaslased tund aega kümneks minutiks peatusid ja arutasid, kas sõidavad ka Luang Prabangi või ei. Meie olime selleks ajaks nälginud ja ajasime endale kiiruga Hiinast kaasaostetud saepurusaiasid sisse, mis nägid küll isuäratavad kollased välja, aga olid kuivad ja pudedad nagu saepuru ja pudisesid nii mis kole.

Edasist te juba teate… soovisin ju ainult ilusat viisat. Niisiis pärast tunnist menetlust küsisid me teekaaslased, kas võivad meiega koos pilti teha ning hetk hiljem seisime taas omapead teeservas, pöial püsti – sest olime otsustanud sel päeval hääletada. Võib-olla osalt seetõttu, et hommikul pakkus üks kena paarike meile, et ohhh, mitmekesi on toredam reisida, lähme koos Luang Prabangi, ainult et neil on enne ca 3 tundi asjaaajamisi. Meie muidugi mõtlesime, et no mida üks kena paarike 3 tundi muud ikka Hiina-Laose piiril teeb, kui matab pagasnikusolevat laipa, nii et lahkusime riigist ilma nendeta ja asusime hääletama.

23. november 2016 läheb ajalukku kui päev, mil Marilyn esimest korda rekkaga sõitis. Olime just peatanud minibussi, kuid need tõprad tahtsid sõidu eest raha, mida meie keeldusime andmast ja kui me siis pooleldi veel nende tüütustega vaieldes taas teiste autojuhtide tähelepanu võita püüdsime, peatuski ilus punane veok ja kaks rõõmsat lao meest kutsusid meid peale. Minibussi tüübid jäid lollide nägudega järgi vahtima ja mul polnud neist üldse kahju.

Saime rekkaga edasi umbes 80 km ja siis tuli ööpimedus peale. Nelja tunniga 80 km?! Jah. Naiivsetena olime uskunud, et nüüd, kus vahemaad on lühikesed (piirilt Luang Prabangi ca 300 km), liigume kiiresti. Eip. Teed on Laoses kitsad ja käänulised, piirkiirus sageli 30-40 km/h ja uskuge mind, suure rekkaga tundub seegi liiga kiire. See sõit meenutas natuke Mongoolia taigasõitu, kus kinnitasid endale, et juht on kogenud, juht teab, juht oskab ja me ei saa surma…

Muide,  meie jaoks on mõneti üllatav, kui halvasti kohalikud elanikud teeolusid taluvad. Kui me pärast kosutavat ööpeatust Oudomxays hommikul bussiga Luang Prabangi poole sõitsime (sest kui sa sisuliselt virgud teate peale, et buss Luang Prabangi väljub 15 minuti pärast, on see märk sellest, et paki oma seitse asja 14 minutiga kokku ja mine täna bussiga) ja mina, nagu ikka, ammulisui aknast välja vaatasin, nägin äkki väikest kilekotikest aknast mööda lendamas. Mõtlesin endamisi, kui kole niimoodi loodust reostada, kui mu kõrval istuv mees mulle kehakeeles selgeks tegi, et see oli kaks pinki eespool istuva naise oksekott. Ja millalgi tehti peatus – mina arvasin, et ahah, mehed ronivad nüüd välja ja keeravad selja ja tühjendavad põit ja naised kannatavad edasi, aga ei! Kõik kohalikud ronisid välja, mõned tõesti põiele, kuid suurem osa oksendas kollektiivselt. Ja meie Gretega istusime bussis ja mõtlesime, et tohoh hullu küll…

Buss. Ja ilmselt on täitsa ok mootorrattaid sedasi katusele panna

Ka hilisematel bussisõitudel oleme näinud, kuidas välismaalastele ei avalda loksumine mingit mõju, samas kui pea kõik kohalikud tulevad oma oksekottide või urnidega bussi.

(Pole vaja tänada, kui ma nüüd kellegi toiduisu mõneks ajaks ära ajasin. Oma sõprade kauni figuuri nimel võin rõvedaid lugusid rääkida küll ja veel.)

Selline oli meie teekond Luang Prabangi. Püüan lähiajal ka linnast endast rääkida – sest jällegi, ega ma kaua paigal ei püsi. Varsti ongi juba aeg Laosega hüvasti jätta.