Ausõna, ma oleksin natukenegi agaram blogipidaja, kui ma telefoniga pikkade tekstide trükkimist vähem vihkaks ja kui mu elu igavam oleks. Aga selles reaalsuses on lood teisiti.
Ma poleks ise ka osanud oodata, et seda ütlen, aga Hiina on üks lemmikriike, kus ma üldse kunagi käinud olen. Siin on lihtsalt vapustavalt ilus – isegi siis, kui sudu linnavaadet hajutab, loob see omamoodi müstilise pildi, nii et ühel hetkel küsid endalt, kas päikesetõus on nauditavam uduga või ilma. Õhkasin Mongoolias mägede poole, õhkan ka Hiinas, sest need on siin nii maalilised ja neid on kõikjal.
Et mägedega rohkem üheks saada, võtsime ette retke Tianmeni mäe otsa Zhangjiajie lähedal. Esiteks oli see logistiliselt heas asukohas ja teiseks, noh, mäed ja kaljud – mida veel tahta? Olime mõnevõrra nördinud, kui võimatu oli kohalikele selgeks teha, et tahame üles mäetippu jalutada ega vaja raja alguspunkti minekuks bussi ega cable car‘i. Andsime alla ja ühinesime turistide hordiga. Inimeste rohkus mägedes oli ainult mõnevõrra häiriv – Eestis oleme harjunud matkaradadel nii käima, et pea ühte hingelistki ei näe, aga siin oli hingelisi tuhandete kaupa -, kuid vaated olid nii-iiii-iii lummavad, et ühel hetkel me ei lasnud end isegi häält tühjaks karjuvatest hiinlastest häirida. Ja lõpuks saime ka aru, et tegelikult, kui nüüd väga-väga aus olla, siis jah, jalgsimatk sinna üles raja algusesse oleks olnud paha mõte, sest tee oli kitsas ja käänuline ja kui me just auto või bussi alla poleks jäänud, siis oleks meid ilmselt rumala käitumise pärast niisama kuskile arestimajja istuma pandud.
Pikema peatuse tegime ka Liuzhous, kus oli meie järgmine Workaway projekt. Kui ma peaksin seda kogemust kirjeldama ühe sõnaga, siis see oleks INSPIRATSIOON. Meie tööks oli väikeses keelekoolis läbi erinevate tegevuste lastele inglise keelt õpetamine. Valik, mida kõike seal tehti, oli ülilai, alates traditsioonilisematest tundidest, lõpetades tantsude, meisterdamise, filmiõhtute ja matkadega. Ja see oli kõigest väike osa, mida meie nägime. Niisiis – nii uskumatu kui see ka poleks, aitasin ma õpetada tantse (mina?!), joonistasin lastega koeri, jäneseid ja busse, kontrollisin filmiõhtul laste kinopileteid, tutvustasin lapsevanematele Eestit ja dekoreerisin üht seina. Ja isegi kui ma ei tundnud alati, et see on just minu ala, oli mul hullult põnev ja tunnen end hulga enesekindlamalt.
Liuzhou lastega
Kui juba tantsimine teemaks tuli, ei saa ma mainimata jätta neid inimmasse, kes just õhtusel ajal tänavale tulevad ja ühe eestantsija järgi koos tantsivad. Nagu ma aru sa, saavad nad üsna sümboolse summa eest vabas õhus koos liikumist nautida, mis on minu isikliku arvamuse järgi lihtsalt imeline mõte. Elaks ma Hiinas, käiks ma ka mõned korrad nädalas kohalikega tantsimas.
Liuzhou mõjus nii pööraselt, et läksime isegi klubisse. Jällegi – mina ja klubisse, misasja?! Aga seal linnas me kulgesime oma karupoeg Puhhi rütmis ja head asjad lihtsalt juhtusid meiega… ja nii polnudki midagi imestada, kui end äkki massaažisalongist ülekehamassaaži nautimas leidsime või kui me kohalikega riisiviina joomises järge pidada püüdsine või kui me oma matkasaabastes klubi SongSong laval tantsisime.
Esimene inimene, kes meid Hiina osas põhjalikumalt haris, oli Mongoolia-Hiina piiril kohatud sakslane Oliver. Muuhulgas hoiatas ta meid riisiviina eest, mis haiseb jubedalt, maitseb veel jubedamalt ja vot see enesetunne, mis ta sus tekitab, ei tasu üldse mainimist. Muidugi pidime proovima. Võib-olla oli asi selles, et see kõik oli minu jaoks tuhat korda jubedamaks räägitud või on minust alkohoolik saamas, aga riisiviin oli üllatavalt okei jook – kange alkoholi kohta. Tekiila näiteks meeldib mulle palju-palju vähem.
Meie lahke võõrustaja riisiviina valamas. Süütu teekann, peidab endas 42 vol alkoholi
Ja kõige olulisem ka: jah, ma proovisin siin ka koeraliha. Jah, see oli imemaitsev. Jah, mõte sellest, et söön koera, tundus harjumatu ja natuke õudne, aga samasugused nunnupallid on minu jaoks kitsed ja jänesed ja oh kuis mulle meeldib kitse- ja jäneseliha. Vahe on selles, et lihaloomi ja lemmikloomi kasvatatakse erinevalt ja puudlit ikka patta ei panda. Aga ärge muretsege – ma ei hakka Eestis koeralihaga äritsema, see jäi lihtsalt siinseks maitseelamuseks.
Liuzhousse jäi tükk mu südant, hinge ja mu talvejope, nii et nähtavasti ei saa ma enne koju tulla, kui Eestis soojaks läheb. Hehe. Päikest teile Eestisse!
Not just a tourist. Traveller. 