Lahkumine Mongooliast

Ulaanbaatarist kujunes meie Mongoolia-seikluse vannituba: siin saime endalt maha pesta kuue päeva kõntsa, mille teel Moskvast Ulaanbaatarini kogunud olime, ja nüüd uhasime siin torustikust alla kaugel põhjas kogutud viie päeva räpa. Pärast retke päris Mongooliasse otsustasime nimelt, et oleme bussisõitudega juba piisavalt harjunud ega vaja turgutus- ega pesemispeatust Murunis, vaid hakkasime sama päeva õhtul tagasi pealinna poole sõitma. Ootasine õhinaga oma luksuslikku bussi – ilma naljata, seekord tundus Muruni-Ulaanbaatari buss meile kui kõige mugavam transpordivahend üldse, sest noh, igaühel on oma pehme iste, natukenegi jalaruumi, tee on asfaltteeritud (!!) – mida veel tahta?

Buss oligi mõnus ja ma magasin päris hästi (mina, kes ma liikuvates objektides enam sestsaadik korralikult ei maga, kui lapsevankriaeg mööda sai!), aga hommikul, kui olime juba üsna Ulaanbaatari lähedal, hakkas rahvas bussis äkki karjuma ja siis käis prõmm! ja klirr! ja buss oli ninapidi rekkas kinni. Jumal tänatud, keegi viga ei saanud, aga buss oli katki mis katki ja pealinna saabumine venis veel pooleteise tunni võrra. Kiiret meil polnud, meie päeva eesmärkideks oli lihtsalt pesus käia ja rongipilet Zamiin Uudi hankida. Võisime päeva kordaläinuks lugeda, sest lisaks eespoolnimetatule leidsime poest ka sprotikonservi, millel oli eestikeelne tekst SPROTID ÕLIS peal, ja proovisime väga haput kaamelipiimajooki (vähemalt me eeldasime, et vedelik, mis on pakendatud õllepudelivälimusega taarasse, millel on kaameliga silt ja  mis on valge, on kaamelipiimajook). Enam ei taha.

Meie katkine buss (vähemalt mitte keset ööd ja kuskil pärapõrgus)

Järgmisel päeval olime teel piirilinna Zamiin Uudi ning hommikul kohale jõudes hakkasime endale piiriületuseks autot kauplema. Olime juba vaimselt valmistunud tulisteks vaidlusteks hinna üle, sest turistidele öeldakse alati kõrgem hind, aga meie pole turistid, vaid rändurid, ja kui tavahind on 10000 tugrikut, siis me ei maksa 35000. Ent juba teine autojuht soostus üsna leplikult meie hinnapakkumisega, nii et saime rõõmsalt oma kärusse pugeda. Istmeks oli taas puupink, juhi uks lendas aeg-ajalt sõidu pealt lahti, samas üht tagumistest ustest polnud võimalik seestpoolt avada; juhi peatugi oli kinnitatud nööriga ja minu meelest oli ka uksehingesid nöörijupid toestamas. Autokohti oli neli, nii et ilmselgelt võeti reisijaid peale kuus ja teekond piiri äärde võis alata. Kiirusega meie juht end küll tagasi ei hoidnud ja vähekest trügimist oli ka, aga kõik läks imekenasti ja jõudsimegi oma retkega Hiinasse. Piirivalvurid olid küll sellise näoga, et pole säärasest riigist nagu Eesti midagi kuulnud (oleks tahtnud öelda, et googeldagu, aga nad ei saa ju, hõhõhõ), kuid lasid meid siiski läbi.

Teispool Mongoolia-Hiina piiri. Üsna kõik autod olid ühesugused romud, mille uksed vahel kurvis lahti lendasid, aga oma töö tegid nad ära.

Hiina!

Oh, aga mul on veel Mongoolia kohta nii palju muljeid jagamata! Eks ole, see on üks keeruline lugu siin reisil: kuidas kõiki oma lugusid talletada, millest rääkida, kellest rääkida…

Väike tagasivaade Murunile on siiski kohustuslik ning siis võin kõigi meeltega Hiinale pühenduda.

Ühesõnaga, Murun on nii pisike koht, et võib tekkida küsimus, miks me just sinna läksime. Meie marsruudivalikul on määravad kaks asja: Workaway projektid ja kohalikud atraktsioonid. Murun juhtus olema selline linn, kus mitmed inimesed või organisatsioonid vabatahtlikke otsisid ning vastutasuks öömaja ning toitu pakkusid. Lisada juurde imeline maastik ja võimalus minna retkele põhjapõdrakasvatajate juurde – ideaalne sihtpunkt, eks?

Meie valik langes hotellile 50°100°, kus meie ülesandeks oli personalile inglise keelt õpetada ja vahel hotellitoimingutes abiks olla. Keeletunde tegime kokkuvõttes päris vähe, sest kõike võeti hästi vabalt ja nii leidsime end tihedamini köögist hommikusöögiks koogikesi küpsetamas. Hästi entusiastlik kokatädi küsis meilt aina uusi koogiretsepte ja meie aina googeldasime, mida VEEL teha saab, kui ei kasuta puuvilju (need olid kas koledad või üüratult kallid või mõlemat), kakaod (seda lihtsalt… pole), kohupiima, toorjuustu… Meil õnnestus oma sealveedetud ajaga tutvustada täpselt kümmet eri kooki ja igal hommikul läksime ärevusega maitsma, millega me eelmisel päeval hakkama olime saanud – sest kumbki meist pole tegelikult pagar ja suuremat osa kookidest tegime esimest korda elus. Aga entusiastlik kokatädi paistis meiega rahul olevat ja kirjutas kõik samm-sammult üles ja proovis iseseisvalt järgi teha, nii et ühes Mongoolia väikelinna hotellis pakutakse nüüd hommikusöögiks vahetevahel Kirjut koera :).

Tasuks oma higi, vere ja pisarate eest saime sellessamas hotellis elada ning restoranis einestada. Sageli polnud meil kuigi selget ettekujutust, mis sööki me parajasti tellime, sest kuigi menüüs oli ka ingliskeelne kirjeldus, oli see nähtavasti halb Google’i tõlge (või mida muud arvata sellest, kui saad tellida toitu, mis sisaldab selliseid koostisosi nagu fork, beef, pepper, dishes?), nii et väike üllatusmoment oli ikka sees. Isegi roogade puhul, mida olime varem proovinud, ei võinud täiesti kindel olla.

Jälle tellisin endale kaheinimeseportsu, oeh…

Natuke abistasime ka sellesama hotelli restoranis. Ma loendasin sealsest joogivalikust kokku paar likööri, brändit ja konjakit, u 5-10 veini ja õlut ning… KAHEKSATEIST erinevat viinasorti! Ja nagu me ühel õhtul nägime, ei hakata tihti pitsidega jamama, vaid võetakse kohe korralik klaas ette. Ka meie hotellitoa minibaaris oli korralik 0,75 liitrine pudel viina, mitte mingi naeruväärne kogus.

Viina me siiski ei proovinud, aga kohalikku õlut mekkisime küll. Polnud paha!

Ma loen Mongoolia-peatüki nüüd enam-vähem lõppenuks ning hakkan varsti Hiina-muljeid poetama. Sest jaa, ma olen Hiinas!

Päris Mongoolia

Rändurile, kelle kodumaa on nõnda tasane, on reis Mongooliasse otsekui saabumine muinasjutumaale, kus taamal paistavad alati mäed. Juba siis, kui ma alles teel siia olin ja nägu vastu rongiakent ümbrust vahtisin, teadsin, et ma ei lahku siit riigist enne, kui olen mägedes käinud.

Ühel heal päeval me pakkisime oma asjad, panime jalga nii palju pükse kui võimalik ja selga nii palju särke-pluuse-kampsuneid, kui sai, ning asusime oma autojuhti ootama. Olen juba piisavalt kaua Mongoolias olnud, et kahtlustada, et kokkulepe lahkuda kell 14 tähendab seda, et lahkume millalgi pärastlõunal ja tõepoolest, kell 16 korjatigi meid kokku ja asusime teele. Elevil, põnevil, entusiasmist pungil, end bussikeses juba mugavalt sisse seadnud ja… jah, jõudsime paar tänavavahet edasi, et seal tunnine paus teha ja veel inimesi ja saadetisi bussikese peale laadida. Ma olen tiba kärsitu inimene ja kui mind on ootamas midagi nii ägedat nagu retk mägedesse ja hobused ja põhjapõdrad ja jurtad, siis taoline ootamine ei meeldi mulle ÜLDSE, seda enam, et valget aega ümbruse imetlemiseks jääb aina vähemaks. Aga pole hullu, kordasin endale, kui sa ei saa midagi paremaks muuta, naudi seda, mis on. Ja oh imet, juba poole kuue aegu olimegi linnast väljas. Seiklus algas.

Meie sõit Kuhugi – vabandust, ma tõesti ei tea kohanime, aga kusagil Valge järve lähedal – niisiis, meie sõit Kuhugi kestis koos peatustega kokku ümmarguselt 15 ja pool tundi. Jah, pikamaasõidud on muutunud nii tavalisteks, et Tallinn-Tartu ots mööduks minu jaoks kui linnulennul ja kõik Eesti auklikud teed tunduvad täitsa okeid ja Grete andis Ukraina kaheldavatele teedele ka täitsa andeks ja mina ei leia enam midagi veidrat Portugali bussijuhtides, kes käänulistel teedel kurvidesse tuhisevad… sest see sõit oli ikka kogemus omaette.

Alustame sellest, et bussike oli suhteliselt vana ja jõuetu, inimesi seal sees kaheksa, kaupa nii palju kui mahtus, turvavöid… noh… tehniliselt paar tükki oli, aga näiteks juhi kõrvalistuja turvavööd kasutati istme taha pappkasti fikseerimiseks. Tähtsad asjad enne, eks ole. Mulle tundub, et hoolimata lumest ja jääst ei olda siin väga talverehvidest kuuldud, ehkki tõsi küll, kiirused on ka väiksemad – ma ei teagi, millal viimati kiiremini kui 50 km/h sõitsin, tavaline on pigem eespool uimerdajast 30-ga uhke möödasõit teha.

Tegime maanteel mõned möödasõidud ja keerasime siis mägiteele. Alguses see täitsa oli nagu tee, aga mida edasi, seda rohkem sarnanes meie sõit offroad‘iga. Teekonna võib kokku võtta lausetega “Usalda juhti ja ära karju, kui ta kuskile järve sõitma hakkab – kuigi see näeb alguses ehmatav välja, on vesi madal ja kõik on hästi” ning  “Ei, buss ei kuku külili, kuigi tundub, et selle püstipüsimine käib füüsikaseaduste vastu.”

Tee. Või midagi sinnakanti.

Õppisin selle reegli ära ja tegin endale selgeks ja eks ole – siis me jäime kinni. Me jäime enne ka kinni, aga siis piisas vaid reisijate väljaajamisest, et bussike suudaks end välja vinnata, kuid nüüd oli lugu tõsisem. Jää oli otse bussinina ees murdunud, tõus oli liiga järsk ning me ei saanud edasi ega tagasi. Me üritasime igatepidi – juht läks lagedal maal üle künka ja tuli minutite pärast tagasi, korralik palk õlal. Kust ta selle välja võlus, ma ei tea, sest maa oli jumala lage. Pingutasime ja punnitasime, tulemuseks murdunud palk ja bussike oli ikka kinni. Meie õnneks sõitis üks dziip mööda – sest miks mitte öösel kella poole kahe aegu dziibiga mööda sõita – ja tuli appi. Üks mees tõi sel puhul veel kaks palki (kustkohast küll??), nii et dziibirahva abiga murdsime neist ühe veel ära, aga bussike oli ikka veel kinni. Siis tüdisid nad vististi ära ja tahtsid ise ka edasi sõita, nii et bussike tiriti dziibi abiga välja. Lõpuks! – sest mina olin seal -15 kraadi juures juba külmašoki äärel või midagi sarnast, sest pilt kippus juba eest kaduma. Aga see võis ka sellest olla, et lendasin ühel palgimurdmisel maoli murduva palgi otsa ja see ajas kõhu seest jubedalt keerama.

Poolteist tundi ööpimeduses bussikest ergutamas

Rohkem ma aknast välja ei vaadanud.

Hommikul jõudsime Kuskile ja saime end paariks tunniks voodisse kerra kerida. Oleks kauemgi võinud keras olla, aga millegipärast arvasime, et on mingi eriline päev ja põhjamongol peab kellaajast kinni. Haha. Korda endale aina uuesti: Mongoolia aeg pole Eesti aeg – ja mitte ainult ajavööndi mõttes.

Aga edasine oli ootamist väärt. Leidsime end jurta juurest ja jurta sees ootasid meid kuum soolane Mongoolia tee ning ehtsad Mongoolia mantlid ehk deelid. Enne teekonda tuli ju end korralikult sisse mässida. Deelide peamine väärtus seisneb selles, et nad on pikad, nii et hurraa, meie kintsud ei külmunud tänu neile ära. Jalga anti pika säärega saapad, kuigi mul oli kohe tunne, et minu isiklikud matkasaapad on ka küllalt head või paremadki, aga olgu peale, kui juba siis juba. Ja jurta ees ootasid meid hobused!

See ongi see, mille pärast Mongooliasse reisida: et mägede vahel taigas pisikeste Mongoolia hobustega ratsutada. Kõikjal on mäed, ühel pool teravamad, teisel pool laugemad, ühel pool sinise-valgega, teisel pool pruunisegused… Seda kõike on raske sõnades edasi anda, nii et pange end soojalt riidesse ja kogege ise!

Hobused. Mäed. Lumi. Mongoolia.

Mina nautisin täiel rinnal veidi enam kui poolt teekonda. Varsti hakkas aga hämarduma, mis tähendas temperatuurilangust ja seda, et me ei näinud enam täpselt enda ees sõitvat teejuhti. Kui kuulsime koerte haukumist, olime ülirõõmsad, sest teadsime, et meie peatuskoht on lähedal ja varsti saab sooja. Jällegi – väga õigel hetkel, sest tänu mulle antud supersaabastele olid mu jalad nii külmunud, et püsisin vaevu püsti et tareni komberdada.

Meie ööbimiskohaks sai sisuliselt telk, kus põhjapõdrakasvatajad igapäevaselt elasid. Nagu muudes elamutes (jurtad, puithooned) oli ka seal keset ruumi ahjuke, mis andis küttes päris hästi sooja, kuid kui tuli kustus, oli ka soojaga lõpp. See on omamoodi huvitav, et siinmail 1) soojakindlamaid seinu ega 2) soojahoidvamaid ahjusid ei ehitata. Rändrahvaste nagu põhjapõdrakasvatajate puhul ehk veel saab aru, aga nii palju kui oleme näinud, ei ole ka mujal oluliselt arenenumaid süsteeme. Keskküte või pisike katel, kaks võimalust.

Telkelamu. Luksuslik, muide – suurem osa on muldpõrandaga. Vasak pool on külalistele, parem pool omadele.

Magamisasemeks oli paari tekiga pehmendatud puulavats, kuhu me end kahekesi kõrvuti pressisime. Kummalgi kaks head magamiskotti ümber ning deel veel jalgade peal ja öö võis tulla.

Hommikuks olin kange mis kange, osaliselt ratsasõidust, sest lihased said ikka korralikku koormust, ning osaliselt puupingil magamisest. Ilmselt oli veel osa bussisõidukangust ka veel kontides. Aga uus päev ja uued seiklused!

Ee… Seiklused? Uu?

Ei. Mongoolia aeg pole Eesti aeg. Selgus, et sealsed kohalikud inimesed veedavadki suuresti päeva niisama… olles. Käbiseemneid süüa nokitsedes ja tuld vaadates, teiste juures käies, jutustades, soolast teed juues, möödundnädalast ajalehte lugedes, niisama istudes ja mõtiskledes… See elustiil kajastus ka meie võõrustamises. Tehke, mida tahate! Konkreetset aega lõuna- või õhtusöögiks pole. Konkreetset korraldatud tegevusplaani teile pole. Olge! Nautige taigat! Nautige vaikust! Sest oojaaa, see vaikus oli lausa lummav! Ei tuulehõngugi, mitte midagi. Ja öösiti – nautige seda imelist vaadet mustmiljonile tähele, mis nii eredalt paistavad! Nautige seda, et te ei tea enam, mis päev on või kui palju kell on!

Kui me oleks põhjapõdrakasvatajatega kauem aega veetnud, võib-olla ma oleksin jõudnud sellesse kõigesse rohkem sisse elada ja tegevusetuses omamoodi tegevuse leida. Meie olime aga nendega kaks ööd. Ja etskae, kui meile lubati, et näeme põhjapõtru, siis tõesti, millalgi tagasi oma telkelamu poole pöördudes nägime, et see on imeilusatest põhjapõtradest ümbritsetud. Saime neid imetleda, puudutada, nendega sõita ja lihtsalt koos olla.

Põhjapõder!

Järgmisel päeval tagasi ratsutades teadsin juba, et panen jalga oma saapad, kuid deelist ma ei loobunud. Tagasitee oli mõneti rahulikum, sest aeg ei kannustanud enam takka (mongolitel hakkab nähtavasti ainult siis kiire, kui päike looja läheb) ja minu jaoks oli sõit tervikuna nauditavam. Jällegi – väga raske sõnadega edasi anda seda tunnet, kui oled nii imekaunis kohas ja avastad, et ohoh, pärast kokku 40 km läbimist edasi-tagasi sa juba täitsa oskad ratsutada. Üks mu unistusi, muide – osata ratsutada.

Ja oligi aeg oma kohalikust riietusest loobuda ja taas Muruni poole sõita. Meie jahmatuseks ei läinud me sama bussikesega, vaid teisega. Olgu, see ei olnud nii jahmatav. Jahmatav oli see, et seal oli 12-le istekohale mahutatud 15 täiskasvanut ja 4 last. Uksed käisid kinni tugeva prõmmimisega, tihti alles kolmandal katsel ja näiteks minu juures oli aken, mis laiali lahti lendas, kui ma sellele liiga tugevalt otsa prahmatasin ja siis oli tükk tegu, et seda kinni saada, sest ma kartsin kinnituse ära lõhkuda. Üldse oli kogu sõit selline “Ja nüüd kõik koos vasakule, paremale, üles ja alla jaaaaa uuesti, bouncy bouncy bouncy”. Meie tagumise rea pink oli kõva ja võite kujutleda kui mugav ja tore oli seal need 12h hüpelda. Ei, ma ei maganud silmatäitki, vaid vaatasin kadedalt kohalikke reisikaaslasi, keda see loksumine absoluutselt ei seganud. Aga! See buss liikus kiiremini ja me ei jäänud kordagi kinni ega sattunud isegi sellelähedasse olukorda. Võib-olla oli asi selles, et kui me läksime, olid paljud kohad veel ainult pooleldi jääs, samas kui tagasi tulles oli jää juba tugevam. Ega talv siingi kaua kestnud pole.

Nüüd olen ma Mongoolia mägedes käinud.

Esimesed muljed Mongooliast

Oleme nüüd juba nädalakese Mongoolias veetnud ja kuni me naudime hotellis elamist kõigi siia kuuluvate hüvedega, sh tasuta WiFi, siis ongi paras aeg meie senistest muljetest väike ülevaade anda.

Ulaanbaatar tervitas meid karge külma ja avatud internetikohvikute puudumisega, nii et meil läks omajagu aega, et endale üldse öömaja leida. Teiseks sihtmärgiks oli valuutavahetuspunkt, sest ma nii väga tahtsin paarisaja tuhande tugriku väärtuses Tšingis-khaaniga rahatähti peos hoida ja noh, eks neid läks vaja ka. Näiteks minu esimeseks tugrikuostuks oli ergutav kohv, mille tassi sees oli tekst, et su unenäod võivad tõeks saada, kui sa ärkad, ja siis ma mõtlesin enda unenägudele, kus mind lehmad ja Kalevipojad taga ajavad ja oh seda innustuspuhangut!

Mongoolia tugrikud

Igatahes leidsime hosteli, kus öö maksis ca 4€ ja me leidsime isegi maja üles, aga vot edasi läks keerulisemaks, sest seal polnud ühtegi silti. Õnneks tuli just üks mees väikese tüdrukuga ja kuigi ta inglise keel piirdus kolme sõnaga, olid need just vajalikud sõnad, nii et saime välja pressitud info foreigners sleep here ja ta lasi meid kenasti trepikotta sisse. Korterinumber oli meil olemas ja õnneks olid seal ka ühed ameeriklased, kes meile ukse avasid – nö külalistemaja pidaja tuli vist, eeee, midagi 22 paiku? Põhimõtteliselt oli tegemist 2-toalise täitsa korraliku korteriga, kus oli hästi palju narikohti ja kuna omanik on ise ka rännumees, tahtis ta pakkuda teistele vandersellidele odavat peatuspinda. Cheers for that! Aga tal endal on muu töö ka, nii et isikuliselt on ta harva kohal. Meil lihtsalt vedas ilmselt.

Meie algne plaan oli Ulaanbaataris kauem peatuda, aga me saime päevaga käidud nii buddha templis, dinosauruste muuseumis (minu vaieldamatu lemmik!), monumentide juures (ma täpselt ei teagi, keda kujutatakse, sest enamasti on tekst mongoolia traditsioonilises šriftis, mis on juba kõrgem tase, aga Tšingis-khaan on alati hea valik, mida pakkuda) ja suvalises toidukohas, mis nägi välja nagu turumuttide pläkutamiskoht, aga kus tegelikult viisakad ülikondades mehed õhtust sõid. Ulaanbaatari lähedusse jääb küll ka looduskauneid kohti, kuid kuna plaanisime niikuinii Põhja-Mongooliasse minna, otsustasime pealinnast päev varem lahkuda.

Nii algas meie tee Muruni poole. Huvitav fakt: kui sa ostad kassast bussipileti, ei ole seal kirjas mitte peatuse number, kust buss väljub, vaid bussi mark ja numbrimärk. Põhimõtteliselt nagu vana hea Tallinn-Tartu-Tallinn Facebooki grupi kasutamine, kui sebid endale transpordi ja juht ütleb et a la otsi LHV parklast musta Ford Focust numbrimärgiga 999GGG (see, et see süsteem selline on, saime ka alles pärast natukest kuklakratsimist aru).

Meie luksbuss pikamaasõiduks. Pagas on bussi tahaotsa loobitud ja jalaruumi on istmete vahel täpselt nii palju kui näete. Vabandust, vähem, sest iga istme all on pappkast postisaadetisega. Aga muusika oli meeleolukas!

Aga üles leidsime! Meie buss ei olnudki kõige logum, nii me vähemalt arvasime… aga väga keeruline on olukorda hinnata. Meil nt oli info, et sõit kestab 12-14 tundi, “olenevalt bussist”. Meie buss väljus tund planeeritust hiljem ja kestis kokku 16h. Nojah, osa läks ka peatusele pärapõrgus, kus ma küsisin, kui kaua me peatume ja bussijuht vastas, et 3 minutit ja 45 minutit hiljem olid bussijuhid endiselt kohvikus… ja niisama põiepeatused olid teeservas ja siis oli üks paanikapeatus, kus kõik äkki püsti tõusid ja sagisid, aga siis liiguti jälle edasi. Varahommikuks olime lõpuks Murunis, veetsime ca 20-30 minutit bussijaamas oma hosti oodates ja suvalisele mehele selgeks tehes, et ei, me ei vaja taksoteenust. Veel natuke hiljem pääsesime oma hotellituppa ja veetsime mitu head tundi oma suurte mõnusate voodite embuses.

Rõõm uuest elukohast

Sealtpeale olemegi olnud Murunis, u 35000 elanikuga linnakeses Põhja-Mongoolias, kus hotelle ja külalistemaju on ikka jube palju, nii et tekib küsimus, kuidas nad siinses konkurentsis ellu jäävad… Meie elame ja töötame Workaway projekti raames 50°100° hotellis, aga vot sellest tuleb veel eraldi postitus.

Irkutsk-Ulaanbaatar

Pärast viietunnist peatust öises Irkutskis jätkasime teekonda Mongoolia pealinna Ulaanbaatari poole. Pidev ajavööndivahetus ja tavapärasemast rahutum magamiskeskkond viisid unegraafiku omajagu sassi ja nii olimegi rongivahetuseks üle 20 tunni magamata. Ometi ei saanud ma ka uues rongis rahumeeli suigatada, sest teadsin, et peagi kulgeb edasine teekond mööda Baikali äärt ja vot seda tahtsin küll kindlasti näha.

Jah, eks ole… Vajusin rongis umbes voodilinade sättimise ajal magama, aga unistus sinisest Baikalist püsis mu meeltes, nii et ärkasin iga natukese aja tagant, et aknast välja piiluda. Ei, järve ei paista, võin näo tagasi patja suruda.

…Baikal oli tegelikult teisel pool ega saanudki meie kupeeaknasse paista. Õnneks märkasid me kupeekaaslased minu pidevat uudishimu vaate vastu ja juhtisid tähelepanu sellele, et jah, on küll kenad mäed, aga vot kui kupeest välja koridori tulla, siis sealt näeb Baikalit. Merci beaucoup, mes amis! Ei jäänudki lootusetult ilma.

Baikal

Paari sõnaga ka meie uuest fancy‘st rongist – reisisime nüüd ju teises klassis sest nähtavasti kaugemale kui Irkutskini kolmanda klassi vagunis sõita ei saa. Kupee oli kitsam, kuid samas oli ruumi teistes suundades rohkem, nt voodid olid veidi pikemad, millest mul isiklikult muidugi täitsa suva oli, ning ülemisel naril magajal oli väiksem oht pea ära lüüa, mis jällegi mind ei puudutanud. Kui varem olid pistikupesad iga laua all, siis meie uhkes rongis pidi telefoni vaguni koridori laadima jätma. WC-d olid pisut ruumikamad ja neutraalsema lõhnaga, kuivõrd varasema ökokogumissüsteemi asemel tuli selles rongis oma jääkidest vabanemiseks avada väike luugike, kust kõik tahke ja vedel raudteerööbaste vahele pudeneb ning sinna ilmselt seniks jääb, kuni siberi loodus nad millekski ümber vormib.

Ulaanbaatari rongijaam – kell on 7 hommikul ja me oleme lõpuks ometi kohal!

Ühesõnaga, kõik, kes te plaanite Siberi ekspressiga Mongooliasse sõita, kahe rongiga reisimine on  väga hea mõte – erinevus pole väga suur, säästate raha, kui veab, koob kohalik memm teile sussid ning kui kuupäevad klapivad, soovitaksin Irkutskis isegi päevakese peatuda ja päriselt ise Baikalit katsuda. Ma teen seda mõni teine kord.

Aga et te ekslikult ei arvaks, et meie ligi nädal kestnud teekonnal Tartust Ulaanbaatarisse ühtegi probleemi ette ei tulnud, annan väikese ülevaate ka meid tabanud äpardustest.

Moskva-Irkutski rongis tahtsin vagunisaatjalt küsida, kas juhtumisi peale WC on veel kohti, kus saaks oma kiirnuudleid kurnata, sest mulle isiklikult see pooleldi nagu supivariant ei meeldi. Ta paistis mind mõistvat, võttis mu nuudlikruusi ja… läks tühjendas selle tervenisti prügisse. Nii kaotasin ma ühe paki nuudleid (ja ühtlasi u 40g oma seljakotikaalust, hurraa!).

Irkutski-Ulaanbaatari rongis jäin jällegi oma sallist ilma, sest ta on selline hele-heleroosa ja enne väljumist oli ta voodi peal kasutatud voodipesu kõrval. Rongitöötaja ilmselt haaras selle hooga voodipesu pähe kaasa ja sestpeale olen oma pidžaamapükse sallina kasutanud, sest päris ilma ka ei saa – eriti ööd on siin külmad.

Nii palju siis teekonnast. Nüüdne plaan on natuke paigal püsida ja kohalikku ellu imbuda. Hoidke silm peal, sest see oli alles algus – põnevam osa on alles tulekul!

Moskva-Irkutsk

Kogu meie Aasia-seikluse juures on üheks rohkelt kõneainet pakkuvaks teemaks olnud idee lennukeid vältida ja reisida Mongooliasse Trans-Siberian ekspressiga. Elevust suurendas see, et teekonna Moskvast Irkutskini veedame kolmanda klassi vagunis. 80 tundi ja 24 minutit ühes vagunis ca 50 inimesega.

Tegelikult pole lugu nii hull midagi. Keegi teadis rääkida, et kolmanda klassi vagunid on räpased ja haisevad. Iga natukese aja tagant lööb küll uus kiirnuudlilõhn üles, sest see on siin vaieldamatult kõige populaarsem söögipoolis, kuid muu haisu üle ei saa küll kurta. Isegi WC-d on arvatust korralikumad, eriti pärast seda, kui me teise päeva hommikul õppisime kraani kasutama.

Rahvastatuse koha pealt ütleks, et üllataval kombel ei tunnegi end väga kokkusurutuna. Lähem kontakt on ühes boksis viibiva kuue inimesega, aga tõenäoliselt annab seda ka vältida. Meil olid suure osa ajast nii toredad ja suhtlusaltid inimesed ümber, et oli lausa kurb, et me üksteist nii vähe mõistsime.

Kolm päeva oli meie naabriks ääretult armas vanamemm, kes pikka rongisõitu susside kudumisega sisustas. Kuna me saime selle ajaga hästi headeks sõpradeks ja memme käsitööd väga imetlesime, kinkis ta nii mulle kui Gretele paari susse, mõlemad hoolega meie pükstega sobivates värvides tehtud, sest kuigi ma ise olen otsustanud oma väljanägemisele reisi ajal mitte kuigi suurt rõhku panna, siis memmele oli selline pisiasi nagu õige värvikombinatsioon oluline. Minu susside lõpetamisega läks natuke kiireks, nii et ta pidi veel vagunisaatjaga pahandamas käima, et miks tuled nii vara kustu pandi, tal kudumine veel puha pooleli. Memm surus oma tahtmise läbi ja võitis paar lisatundi valgust, kuid töö lõpetamiseks pidi ta ikka vaguni otsa minema, kus öö läbi valgus põles. Meie aga olime hingepõhjani liigutatud ja kontrollisime öösel pidevalt, ega memm veel minekut pole teinud, sest tahtsime temaga kindlasti hüvasti jätta. (Vot just seetõttu vedasime Eestist šokolaadi, postkaarte jm suveniire kaasa – et armsatele inimestele ka omalt poolt midagi kinkida.)

Meie armas kudujamemm

Rongiseltskond on iseenesest väga kirju. Juba meie boksis olid alguses koos eestlased, vene memm, malaisia naine ning meist paremal tatari rekkamees ning kasahstani noormees. Mida kaugemale Moskvast jõudsime, seda erinevamaid inimesi peale tuli, nii et me kahtlustasime pea igaühe puhul, kes oli teistsugune, et äkki ta on mongol. Ka oma malaisia naise kodumaaks oleksime esiti Mongooliat pakkunud.

Hommikul (või tegelikult ka päeval) ärgates tuleb esimese asjana aknast välja vaadata – kas ja kui palju on maastik muutunud. Kolmanda päeva hommikul ärkasime suure elevusega, sest kell oli Eesti aja järgi viis, päike paistis ja lumi oli maas. Lumi! Novosibirskis oli pisut pikem peatus, mida kasutasime hooaja esimese lumememme ehitamiseks. Silmad, nina, suu ja nööbid tegime meie jaoks natuke liiga kõvadest kommidest, mille Moskva rongijaamas saime, kui ühe rongile kiirustajava paari enda ette lasime. Lumine maastik jäi peamiselt siiski kolmandasse päeva ning praegu olema tagasi sügises (öötemperatuur Irkutskis on null).

Novosibirski lumememm

Meelelahutuseks mängis rongis ebaregulaarselt ka raadio, mis on ilmselt mõeldud meeldima kõigile inimestele. Oleme kuulnud klassikat (mh Tšaikovski, kui õigesti määrasin), retrot (The Final Countdown, Cheri Cheri lady, Sweet Dreams jne), räppi (Eminem), vene träna (nt see laul, mille järgi Niki Sa oled see, kes jääb on tehtud), popi (Rihanna), siis see paari aasta tagune vene eurolaul, mida vist udmurdi memmed laulsid (Party for Everybody) ja noh, Rammstein ka, kuidas muidu.

Kohaliku aja järgi 2.32 jõudsime Irkutskisse. Oleme täitsa elus, terved, õnnelikud ning mõne tunni pärast alustame oma 28-tunnist teekonda Ulaanbaatari poole. Mongoolia pole enam kaugel ja Baikal pole üldse kaugel. Püsige lainel!

Teekonna algus

Oleme teel Tartust Moskva poole ning ammutades inspiratsiooni kohvist, vihmast ning vahetevahel mööda vilksavatest vene küladest on päris sobilik aeg viimaks blogiga alustada. Ehk siis anda vähemalt lühiülevaade, mis, kus, kuidas ja milleks.

Lühidalt öeldes on kahel Eesti neiul samal ajal tekkinud idee, et võiks kõigest tuttavast väikese pausi teha ning Aasiasse rändama minna. Õnneks on olemas selline suurepärane lehekülg nagu trip.ee, kust saab muuhulgas reisikaaslasi otsida ning kuigi see ei kõla üldse väga poeetiliselt, siis just seal me kokku saime ning plaane arutama hakkasime. Plaanid olid sellised, et tahaks minna Kagu-Aasiasse ja mine tea, ehk ka sealt kuhugi edasi.

Kagu-Aasia… ja mida teeme me nüüd? Istume Tartu-Moskva bussis, et siis Moskva-Irkutski rongile minna, Irkutskist edaai Ulaanbaatari sõita ja sealt läbi Mongoolia Hiinasse ja sealt Kagu-Aasiasse, aga vot täpselt ei tea veel, millal kuidas kuhu. Nimelt tuli Gretel kohe alguses mõte, et võiks natuke huvitavamalt läheneda ning lennukite asemel kasutada busse, ronge, autosid, praame, laevu, paate, hobuseid, kaameleid… ja kuna on olemas Trans-Siberian railways, siis ongi reisi algus kenasti paigas – Venemaa-Mongoolia-Hiina – ning edasi selgub jooksvalt. Loomulikult ei saa me Mongooliast ja Hiinast täitsa niisama läbi sõita, vaid peatume veidi pikemalt, nii et Kagu-Aasiani läheb törts aega.

Lühidalt ka sellest, miks on blogil selline pealkiri. Alustuseks loomulikult see, et kuigi aega planeerida oli maa ja ilm, siis mõned asjad jäid ikka viimasele hetkele. Blogi loomine oli üks neist ja kiirest ajurünnakust jäi sõelale just Not a Tourist. Inspiratsioon tuli ühest suvel nähtud Tallinki reklaamist, mille tekst oli “Mitte turist, vaid rändur”. Pole aimugi, mida sellega reklaamiti, aga ma arvan, et meie reisi iseloomustab see päris hästi, kuivõrd liigume ringi seljakottidega, kaasas ainult vajalik (noh, meie muidugi arvame, et kõik see nodi on vajalik) ja hostelite asemel suhtleme kohalikega ning saame öömaja kas oma meeldiva seltskonna (Couchsurfing) või siis oma oskuste ja talendi eest (Workaway).

Püüame jõudumööda teid oma teekonnaga kursis hoida, aga tunnistan ausalt, et interneti leidmine ja oma uusimate avastuste jagamine ei ole niivõrd prioriteetne kui uusimad avastused ise. Selleks me teele ju läksimegi.